See kus ma räägin, kuda mul Folk oli

Neljapa hommikul oli Kivitsõõri juhatuse koosolek. Mõtsime, et tegelt on ikka jube jama küll ja otsustasime ennast kokku võtta ja teha värke, et see Trollikoobas tegelikult Uruks muuta. Viljandisse sõitsime Miki Volvoga. Seal oli veel Martinitüdruk Maarja, Maarjasõber Kadi ja Imekaunis Aivi. Pilved olid täiesti imelised. Sõit võttis liiga kaua. Lembitu tänav oli nii käepärast ja ilusas kohas. Mingi tädi tuli ja oli meiega üleni sõbralik ja ütles, et tehke selles suures imeilusas tagaaias mistahate. Noh ja edasi oligi kolm päeva enamvähem allutatud kavale
1. äratus
2. päike läks puu taha, magaks edasi
3. äratus
4. ujumine
5. kohv ja hommikusöök
6. vesipiip ja passimine
7. linnas lällamine
8. kostüümivahetus
9. linnas lällamine
10. öö
Ma hakkasin ju oma folgi peale mõtlema juba kusagil varakevadel. Ma kujutasin suht elavalt ette, kuidas see saab mul olema. Põnev seiklusrohke lust ja lillepidu. Koos paljude paljude uute põnevate tutvustega, huvitavate vahejuhtumiste ja kõhulihaste valusaks naermisega. Sittagi. Ei olnudki nii. Ma nüüd lasen püüdlikult lahti sellest folgist, mis ma endale ette kujutasin ja rõõmustan selle üle, mis mul tegelt oli. Sest tegelt oli ka tore. Kuigi esimesed kolm päeva maisaanud peaaegu üldse pärimusmuusikast osa. Läks must sujuvalt mööda. Töllasime Aiviga üks õhtu pulmakleitides ringi. Oh, me olime nii ilusad. Kohtasin üks päev Tõnni ja tema sõber Sveni. Sõime kebabi ja vahtisime ümber veinipudeli üksteist? teineteist? (kumb siia käib?) niisama ja läbi erinevate pildistamisaparaatide. Pärast olid kõik kohad pilte täis. Pühapa oli mul tänu Svenile veel päevapilet ka. Aividest sain kuidagi lahti. Sõitsid kõik Tartu ära. Siis oligi pühapäev mul täiesti folgipäev. Kohutavalt ilusat ja head Iiri muusikat sain. Hirmilusat ja hingetukstegevat Handi muusikat sain ka. Nii hea nii hea. Sest tegelikult mulle muusika meeldib. Ma olen üleni muusika armastaja.

Ma kogu aeg mõtsin, et Folgil on see pühapäevane päev kõiksemõttetum. Et midagi enam ei toimu. Kusjuures ei toimugi. Telgid olid kõik juba õhtupoolikul maas või teel sinna. Linn oli nagu suremas. Aga Saku telgis toimus see viimane suur ühiskontsert. Oli see alles mõnus. Sest sinna tuli päris palju neid häid ja populaarseid asju, mis mul nägemata oli jäänud. Ja nad tegid mingit läbisegi igast kombinatsioonides lava peal jämmimist. Nii kuramuse mõnus ja lahe. Nägin jälle hästikorraks üle tüki aja seda pruunide silmadega väikest poissi kah, kes kunagi Värskas minuga koos muusikat õppis ja nüüd hoopis täiskasvanud mees on ja üldsegi Zetode bassi mängib.

Ma vist tahan järgmine aasta folgi jaoks hoopis töötada, sest Tuuli töötas. Ja Mina nägin, et see oli hea.

Sellist meest kah nägin, kes nägi välja nagu mingi mütoloogiline olevus. Nagu ta oleks oma eraelus näiteks kentaur hoopis. Või mingi teine asi. Ma ei jaga ikka mitte muffigi sellest mütoloogiast. Ükspäev tükkaegatagasi ma kükitasin Urus radika kõrval maas ja lugesin mingit vist Vahuri raamatut Dragoni kohta. Hirmus põnev oli.

Üks õpitoaks nimetatud asi, kus ma käisin. Iiri muusika kohta. Bänd natu rääkis endast ja tegi paar lugu ja dialoog kuulama tulnud inimeste ja bändiliikmete vahel arenes. See oli huvitav ja mõnus. Kui välja arvata see tüüp, kes vestlusse kogu aeg sekkus, et seda kõike hästi kobalt eesti keelde tõlkida.

Lähen mööda mingit Viljandi tänavat ja teisel pool teed tuleb Roju. Tal on kõrvaklapid. Hõikan: Roo-juuu! Aga just hetk enne seda on kaks jalgrattapolitseinikku mööda läinud ja ma kardan, et nad võtavad mu solvamise eest kinni. Aga Roju hakkas juba teisele tänavale pöörama ja ma pidin uuesti hõikama. Noh, põnev oleks olnud, kui see mind tegelt ka probleemideni oleks viinud. Aga sittagi. Ja Roju ma ikka kätte eisaand.

Traditsiooniline ‘eksi hommikul Viljandis ära’ rituaal sai kah läbi tehtud.

Süüa tuleb kuskilt leida. Ja raha Räpsu sõiduks.

Pildid pilvedest, inimestest ja asjadest, mis viimase nelja päeva jooksul ette jäid, on siin. Kusjuures, osa on tehtud autoaknast kaamerat välja sirutades ja pärispalju on tehtud pimedas purjuspeaga. Ei vabanda välja.

Comments

  1. Uuuups...

    *punastab natuke*

    Tegelikult Sa ei olnud sugugi ainuke, kellest ma niimoodi tuimalt mööda marssisin, nagu ma hiljem kuulsin. Mitte, et see oleks kuidagi õigustav, et "teistel läks ju ka nii", aga Sa polnud oma mures üksi vähemalt :P

    Jalgrattapolitseinikke ma isegi mäletan, aga Sind ausõna ei märganud. Muidu ma oleks kohe täitsa iseseisvalt ka kätega vehkima hakanud.

    ReplyDelete

Post a Comment