Mu esik on nüüd peaaegu valmis. Tapeet on ära ja suurem osa seinast on ka värvitud. Täna käisin naistega kaltsukates. Ostsin kaks pildiraam-klaasi värki. Neid ei saa päris raamideks nimetada, sest neil pole raami. Aga nad pole päris niisama klaas kah. Sest kinnitusasjad on küljes ja puha. Igatahes. Nüüd on need mustvalged iseäranis sünged fotod tuvidest kah üleval. Ja suures puurimise ja tüübeldamise tuhinas riputasin selle Tiidu maali kah ära. Ma arvan, et saaks öelda, et esik on liiga tiidune. Sest kolm fotot ja üks maal temalt. Aga tegelt päris nii ei ole. Sest näiteks ühe pildi peal on Miki ja Mattias. Sellega on nii, et kui keegi on sunnitud kooli jaoks terve posu kunsti endast välja pihustama ja pärast sellega midagi peale ei hakka, tulen mina ja aitan hädast välja. Võtan endale. Edaspidi saab mu kunstikollektsioon ilmselt palju täiendust seoses sellega, et ka Fototudeng Sirla sessiülejääke hakkan ma endale lunima. Tuvid lähvad hästi kokku selle tapeediga, mis on nii korrapärane ja peaaegu nilbe mustriga. Nilbust krutib maha asjaolu, et tapeet on kah must-valge. Ja see maal on hea siia, sest ta on poolik. Mitte poolenisti tehtud vaid poolest näost ainult. Tapeet on sümmeetriline. Ja kõiksee värk suhtleb nii kaunisti selle helerohelise osaga esikust. Mina olengi sisekujundusgeenius. Seinakapilt tuleb veel uksed eest ära kangutada ja toaukse piit ära värvida.
Ma just lõhkusin ühe triibulise dressika ära, et endale varrukaid saada. Lissalt varrukaid. Randmete ümber. Sobivad mu maikahullusega hästi. Ja niisama kah. Ahjaa, kui ma veel oma ziletikujulise kõrvarõngaga käin, saan igast küsimusi tekitada oma varjatud randmete kohta. Just.
Ma kardan, et ‘mida inimesed minust küll arvata võivad’ on üks mu lemmikteemasid. Kuigi ma tean, et tavaliselt kedagi ei koti, mida keegi arvab, et temast arvatakse. See on umbes kõige enesekesksem teema üldse.
Oh, aitab minust. Räägime nüüd parem sinust. Räägi, mida Sina minust arvad.
Siis on mul kuri kahtlus, et kaks asja, mis mind alati-alati ebanormaalselt palju rõõmustavad on oma tahtmise saamine ja raha saamine. Aint saama peal olengi väljas. Kui ma mõtlen mõne teise asja peale, mis mind kunagi on kohutavalt õnnelikuks teinud, siis seal taustal on ikka jooksnud see oma tahtmise saamisest rõõmu tundmine.
Samal ajal... kui nüüd mõtlema hakata. Näiteks teiste edu üle rõõmustan ma kah. Mingite lähedasemate inimeste õnnestumised teevad rõõmu. Teevad tuju heaks. Huvitav, kas selle taga on asjaolu, et ma kujutlen nende sain-oma-tahtmist rõõmu või ma olengi mingi hooliv hea teistega kaasa tundev armastav inimene.
Ma just lõhkusin ühe triibulise dressika ära, et endale varrukaid saada. Lissalt varrukaid. Randmete ümber. Sobivad mu maikahullusega hästi. Ja niisama kah. Ahjaa, kui ma veel oma ziletikujulise kõrvarõngaga käin, saan igast küsimusi tekitada oma varjatud randmete kohta. Just.
Ma kardan, et ‘mida inimesed minust küll arvata võivad’ on üks mu lemmikteemasid. Kuigi ma tean, et tavaliselt kedagi ei koti, mida keegi arvab, et temast arvatakse. See on umbes kõige enesekesksem teema üldse.
Oh, aitab minust. Räägime nüüd parem sinust. Räägi, mida Sina minust arvad.
Siis on mul kuri kahtlus, et kaks asja, mis mind alati-alati ebanormaalselt palju rõõmustavad on oma tahtmise saamine ja raha saamine. Aint saama peal olengi väljas. Kui ma mõtlen mõne teise asja peale, mis mind kunagi on kohutavalt õnnelikuks teinud, siis seal taustal on ikka jooksnud see oma tahtmise saamisest rõõmu tundmine.
Samal ajal... kui nüüd mõtlema hakata. Näiteks teiste edu üle rõõmustan ma kah. Mingite lähedasemate inimeste õnnestumised teevad rõõmu. Teevad tuju heaks. Huvitav, kas selle taga on asjaolu, et ma kujutlen nende sain-oma-tahtmist rõõmu või ma olengi mingi hooliv hea teistega kaasa tundev armastav inimene.
Comments
Post a Comment