Sunday, August 03, 2008

asjad ja puha

Ma ju võin endale ette kujutada, et suvi ongi puhkuse aeg. Selline aeg, kus mul ei ole kiire, kus mul pole oluliselt kohustusi. Tegelt on nii, et ma suudan umbes päeva või kaks ilma enda kohustamiseta hakkama saada ja siis leian ikka endale mingeid ülesandeid. Näiteks ma otsustasin, et ma täiesti tingimata pean enne Tartuffi algust ühe teki valmis õmblema. Sest seal hakkab ju külm ja mul on umbes 2 tekki ja need on kõik voodipesuna kasutusel. Seega on mul olemas ülesanne, millel on lausa tähtaeg ja mida ma ideeliselt võiksin ka korralikult teha, sest see on mu enda huvides. Alustasin eile selle õmblemisega, kui Aivi helistas, et on vaja sauna minna. Saun oli kusagil natuke linnast väljas. Kohas, mida nad kutsuvad Martinimaa. Saun oli kuramuse mõnus. Grillimine sauna ees oli ka mõnus. Ja tegelikult kui nüüd täitsa aus olla, oli ka automakist kostuv eestikeelne popmuusika mõnus. Mitte selle pärast, mis ta muusikana on. Aga hoopiski selle pärast, et odav eestikeelne muusika suveöös sisaldab endas mälestusi kõikidest eelnevatest suveöödest ja teismeline olemisest ja noorusest. Valgemetsa laagri diskodest. Põhikooli klassiõhtutest. Oh... Teine märkimisväärne asi oli maainimeste huumor. See võib praegu natu pahasti ja halvakspanuga kosta. Maainimesed. Tegelt oli see armas. Sest, vaata, igal seltskonnal on oma sorti naljad ja killud, mida nad teevad. Sellel seltskonnal olid nad kuidagi nii maalähedased. Sellised lihtsad ja muigamapanevad.

Ma oleksin eile peaaegu saavutanud Kõige Nõmedama Uppumissurma. Sest ma jõin Miki Volvos viieliitrisest pudelist kalja sel ajal, kui auto punase tule taga seisis. Kui sa pole kunagi Mikiga sõitnud, siis sai tea. Aga ta ei harrasta sujuvat sõitu just väga tihti. Ja minul on kombeks olla naiivne. Sest ma mingil lollil põhjusel arvasin, et kui mina parajasti tagaistmel liiga suurest nõust kalja joon, siis ta ei sõida liiga järsku koha pealt minema. Ma eksisin. Ma sain sellest aru, kui ma ühel hetkel hästi kaljane märg ja kleepuv olin. Ja ebatervislikult palju kalja nina kaudu sisse hinganud. Vastik. Jah, natuke naljakas ka.

Enne rippus mul laua juures nimekiri koolitöödest, mis teha tahvad. Siis mingi aeg rippus nimekiri arvestustest, mis ära arvestatud tuleb saada. Nüüd on mul päris korralik ToDoList koostataud. Ja kolehirmutav nimekiri asjadest, mis ootavad raha taga. Kes arvas, et see nimekiri lüheneb, see eksis rängalt. Mudugi on mul siin rippumas ka käsitsitehtud kalender järgnevaks pooleteiseks kuuks, integraalide tabel ja natuke funktsionaalanalüüsi kah. Tunniplaan. Kui keegi tuleks mulle osalise tööajaga tööd pakkuma, siis ma saaksin seda teha esmaspäeval 12-st neljani ja kolmapa ja reede kuskil lõunast kuskil õhtupoolikuni. Sest me korraks teeskleme, et kogu mu kooliväline aeg ei kulu vägisi ära blogimisele, niisama vahtimisele ja kodutööde pärast muretsemisele. Just.

Ma tahan minna raamatupoodi ja osta endale neid raamatuid, mida ma tahaksin oma raamaturiiulis näha. Ma ei saa seda nalja teha, mis ühes lasteraamatus üks hästi vaene tüdruk tegi. Ta kleepis puutükkidele paberi ümber ja kirjutas serva peale mingite heade raamatute pealkirjad. Mind see ära ei petaks. Mina tahan, et nad päriselt oleksid. Kolm punkti sellele, kes arvab ära, millist lasteraamatut ma praegu mõtsin. Pead välja ütlema ka. Omaette ära arvamine ei loe.

Tegin seda testi, mis ütleb, mis pahulane Piiblist ma olen. Selle pärast, et ma tahtsin näha, mida see test peale Saatana veel annab. Paistab, et ei anna midagi. Sest ma sain ka Saatana ja ma isegi ei sihtind selle peale. Vahel ma sihin. Meelega mingi kindla tulemuse peale. Sest päris tihti on testid nii läbinähtavate küsimustega.

Your result for The Which Biblical Villain Are You Test ...

Satan

You scored 70% Pride, 80% Envy, 60% Ambition, and 68% Deceitfulness!



Ma üllatun peegli ees. See vist ei ole päris normaalne ja terve inimese sümptom. Ma üllatun oma saleduse peale. Oma näojoonte ja välja paistva vanuse peale. Ma saan aru küll, et on täiesti normaalne ja tervislik välja näha nii vana, kui oled. Aga ikka on üllatav. Vau, ma näen välja, nagu ma oleksin 22. Ossakurat. Kuidas see juhtus?

Ära ütle enda kohta pahasti. Ma panen kohe tähele, kui keegi enda kohta pahasti ütleb. Juhatab oma lauseid sisse sõnadega: mul on üks rumal küsimus… Mainib nii muuseas jutu sees ära, et kuulub rumalate või inetute inimeste hulka. See võib natuke tunduda nagu terve enesekriitika, aga tegelt kõlab see päris tihti lihtsalt masendavalt. Ja see tuleb nii kiiresti. See tunne, et paras aeg enda kohta kõva häälega pahasti öelda. Nagu see oleks kuidagi tabav ja vaimukas. Eks ta vahepeal ole jah. Aga poole sagedamini on tabavjavaimukas enda kohta hästi öelda. See tahab kah mudugi harjutamist ja pärast mõni inimene arvab, et see tähendab hoopis mingit ülbust ja üleolevust ja muid vastikuid omadusi. Raske, noh.

Näiteks Tõnn räägib ettekandjaga ja esitab mitu keerulist soovi. See pööritab silmi, ütleb ‘oh, Jumal’ ja vudib minema. ‘Jumal? Ta ajab mind kogu aeg kellegagi segamini,’ teatab Tõnn ülejäänud seltskonnale.

Laps on selles mõttes tore asi, et kui tuleb niuksatus peale ja tahaks kedagi kallistada, siis on kohe see keegi võtta. Ärakasutaja.

Sa peaksid nägema, kui kippelt ma vasaku käega suuri täpitähti teen. Vajutan korraga alla AltGr-i ja parema shifti. Pöidla ja väikse sõrmega. Siis vasakuga vajutan vastavat täppe vajavat täishääliku klahvi. Peaks minema ja ütlema neile tüüpidele seal kusagil, et nad mulle selle nibuklahvi asemele pärisklahvi paneksid. See kipub häirima natuke.

K: Vaata, mis kell on. Seitse.
M: Sul ei ole siin käe peal kella.
K: On küll. See on ju läbipaistev.


Ma Sinule pärast veel räägin, kuis sust lõbuga unistan

2 comments:

  1. see puuklotsi kleepija oli Kadri Silvia Rannamaa samanimelisest teosest ja see Kadri ei teinud enne endale uut "raamatut" kui ta polnud enne seda ise põhjalikult läbi lugenud
    tema "raamaturiiul" oli justkui isemoodi lugemispäevik, mida sai sirvida ilma et oleks pidanud lehti keerama

    ReplyDelete
  2. tahtsin ise öelda, et "Kadri"

    ReplyDelete