Saturday, August 30, 2008

laupäevane


Ärkasin. Vahtisin tühja. Rääkisin Aiviga msnis. Kirjutasin ja vastasin kirju. Läksin Salmesse. Tegin pannukaid. Vaatasin seepi. Kaks osa tervelt. Helistasin ja vastasin kõnedele. Leppisin kokku. Läksime linna, nägime Tõnni. Vaatasime purjus ja kaineid inimesi. Vahtisime niisama. Ja siis pliksplaks ongi päev järsku läbi. Õues on pime ja puha.

Mul oli üleni Aivi-Igatsus peal. Siis täna nägime ja rääkisime. Ja mina nägin, et see oli hea.

Gaad dämmit. Elu on üks veider asi. Umbes nagu seal oleks üks kari kutte. Mängujuhid, jumalad, režissöörid, kesiganes... kes lissalt peavad suskima. Mingi oma rõõmuks. Umbes nagu neil oleks võistlus, kes stiilsemalt suskib. Sest need jõnksud, mis süžeesse vahepeal tulevad, on nii ilusad. Vastikud tüütud kõike sassi ajavad, aga ilusad. Ja ma ei räägi aint oma elust. Ma räägin päris paljudest eludest. Korraga. Ma saan päris paljudest asjadest korraga rääkida.

Heh, ma sikutasin endale Nelly Furtadot. Sest tal on see laul, mis mulle sitaks meeldib. "All Good Things." Ma kuulasin seda Tais olles koguaeg. Teadküll, on mingi kari lugusid, mis igast august kostavad, kui nende aeg on. Raadiost, telekast, pidudel, kõrtsides. Ja siis kaovad kusagile. Ja pärast need laulud meenutavad seda aega, kui see laul popp oli. Hea on, kui mõni laul tegelt ka kuulatav on. Tookord oligi selle laulu kord. Video on ka. Sest maivaatand seal muud kanalit peale mingi muusikakanali. Video mulle ka meeldib. Venemaal olekut meenutab üks teine lugu. Ma küll aint korra kuulsin, aga see kuidagi salvestus eriti hästi ära. Võibolla selle pärast, et vähe tähelepanuväärne lugu mingismõttes. I kissed a girl and I liked it... It felt so wrong, it felt so right. Igatahes, ma nüüd kuulan Nellyt. Ma vist proovisin ükskord varem ka, aga ei töötand. Nüüd töötab paremini. Kuigi natuke mööda, aga mingil tasandil paistab täitsa klappivat.

Miks see on nii, et ma olen umbes ainus inimene, kes öösiti msnis sees on? Ega te ei taha ometi öelda, et teil kõigil on nii palju seltsielu. Või nii varajane uni. Kell pole veel poolkaksteistki.

Eh, ma loen oma kirjutist ja see meenutab neid igavaid sisutühje videobloge, mida juutuubist saab. Mingid tšikid räägivad kaamerasse oma asjadest. Ajavad sassi, lähvad teemast mööda, teevad lamedaid nalju. Vahetavad teemat, nagu maiteamis. Mul on vist aeg magama minna. Mina olengi see, kes tegelikult väsib ennast kiitmast.

No comments:

Post a Comment