Saturday, August 09, 2008

Peavalupostitus



Kas see polnud mitte just hiljuti, kui mu kõht valutas. Täna valutab pea. Mul on kolme sorti neid peavalusid. Ei... nelja, kui nüüd täpsemalt järele mõelda. Esimene sort on see, mille vastu rohtu pole mõtet võtta. Seda on nii väike ja ma lähen nigunii kohe magama/õue/siitära. Teine on 200mg ibuka peavalu. Kolmas on 400mg ibuka peavalu. Neljas on sure-maha peavalu. See neljas tuleb koos iivelduse ja silme ees virvenduse ja täieliku kõikehaarava sooviga mitte eksisteerida. Need on mul kõige harvemad. Neid ma kardan. Need hakkasid mul olema pärast lapse saamist. Mingi pistmine füüsilise kurnatusega äkki. Kõige sagedasemad on need esimest ja teist sorti. Aga muidu pole peavalu mul väga sage asi. Oioi, kui põnev see praegu oli. Hirmus kohe. Maitea, miks ma seda kirjutan.

Miks ma üldse kirjutan?
1. sest hea on kirjutada
2. sest ma arvan, et sul on hea lugeda
3. sest mul on hea lugeda pärast

Alluta mudugi kõik oma asjad loetelule.

Kujutapilti, ma nägin täna Oliveri. Ta mängis trummi. Ma pold teda umbes sada aastat näinud.

Ma käisin täna kaltsukas. Ostsin ühe särgi, mis on nagu kaitsevärvi laikudega aga tegelt on see nägu. Mulle meeldib. Ma pold sada aastat selles kaltsukas käinud.

Sirlat nägin ka.

Mul oli juba tükk aega tagasi üks rohkete viidetega peaaegu natuke põnev tähelepanek kõrvale pandud. Nendeks puhkudeks, kui mul tegelt midagi öelda ei ole.

Seda võiks alustada niimoodi üleni dramaatiliselt: muusikavideod on Ära Rikkunud mu suvised vaatepildid. Tegelt ei ole. Nad on neile uue mõõtme andnud. Pärast liiga paljusid kordi Slipknoti Vermillion II video vaatamist ja teistele näitamist, on kõik suvised tuulised-tuulised heinamaad hoopsi teistsugused. Ma ei ütle, et ma päriselt nende kohal surnud tüdrukuid lendlemas näen, aga palju puudu ei ole. Teine asi on Vasti video Pretty When You Cry. Pimedas autoga läbi metsa sõitmise video. Pime mets ei ole enam niisama. Seal on ilusad kriipid punaste kleitidega tüdrukud. Ja see kõik pole sugugi paha asi. See on selline kõhemõnus asi.

Mul on nüüd Cry-Baby soundtrack. Sest ma tahtsin. Ma tean, et seal on inimesi, kes muusikale vihkavad. Mina pole üks neist. Ei saaks öelda, et ma neid ka armastan. Mulle meeldivad nad mingil kiiksusel põhjusel. Sest see formaat on nii nõme et juba lahe. Ja mulle meeldib muusika. Ja näiteks Buffy muusikali-episood oli lissalt geniaalne.

Ma lasen Aivi korraks oma arvuti taha ja juba ta räägib minu googletalkis inimestega mu nibust. Sellest mis klaviatuuri peal on. Aga ikkagi.

No comments:

Post a Comment