Tuesday, September 16, 2008

täna ma kirjutasin küll


Jõuan lasteaeda pool minutit liiga hilja. Kasvataja läheneb mulle ähvardavalt.
K: mina ei saa aru teie riietumisstiilist!
M: mõh?
K: teie riietumisest ma ei saa aru.
M: minu... riietumisest?
K: jah. sellest, kuidas te oma last riidesse panete
M: aa... last.
Tegelt poldki midagi hullu. Mina arvasin, et peaks jälgima, et riided on puhtad ja taskutega liiva tuppa ei tooda. Tema arvas, et õue riided ja toa riided on rangelt eraldi ja võimlemisriided on veel eraldi ja võimlemisriided peavad olema riidest kotis, kus on nimi peal ja see ei tohi olla see kott, kus on teised asjad, isegi siis kui see teiste asjade kott on riidest ja sellel on nimi peal. Päris huvitav on see, kuidas kaks inimest võivad põhimõtteliselt sama asja saavutamiseks erinevat kogust erinevaid reegleid piisavaks pidada.

Mul hakkab kohe nõustamise loeng. Mul pole netti. Pärast, kui ma oma teaduskonna majja lähen ja nett lõpuks aru pähe võtab, panen üles. Mul ei ole kunagi psühhide majas netti. Margus tuleb ja ei istu minu kõrvale. Aga seal on see ilusate kulmudega tüdruk ja ma saan täitsa aru. Mul on käsil mingi kulmude märkamise hooaeg. Ükspäev ma nägin ühte ilusa nahaga tüdrukut, kellel olid mustadmustad kulmud joonistatud. Paksud ja kergitatud asendis. Meenutas Kirvenägu Cry-Baby filmist. Ma naersin omaette. Kui mul oleks tolles loengus tuttavaid olnud, ma oleks koos nendega naernud. Võisiis – nagu viimasel ajal olema kipub – üksi naernud ja nemad oleksid arusaamatute nägudega kõrval vahtinud.

Nii. Nüüd olen oma majas. Mulle meeldib mu maja. Siin on kõik õige. Siin on seinakontakte piisavalt ja lauad ja toolid ja puha. Siin on lift ja normaalsed trepid ja palju valgust. Siin pole nii palju tüdrukuid. Ma olen nii harjunud, et koolis pole palju tüdrukuid. Siis ongi teiste loengutes käimine üleni veider. Mismõttes teil on kolm poissi terve suure auditooriumi peale?

Klassiruum on plikasid täis. Lobisevad seal. Katsuvad oma patse ja joovad oma dieetvett. Roosad ja helerohelised highlighterid laua peal reas. Ruumi astub poiss. Ta tuleb uhkelt astudes, sest tagumise pingi tüdrukud lehvitavad talle juba. Poiss on nagu mingi tähtis asi. Tõmbab tähelepanu. Teda kuulatakse, tema arvamust küsitakse...
Puhkeruum on poisse täis. Istuvad seal. Klõbistavad arvuti taga või kirjutavad midagi hästi süvenenult vihikusse. Põrandal on mustad juhtmed. Mõned räägivad omavahel mingist tõsisest asjast. Puhkeruumi astub tüdruk. Ta astub rahulikult lähima laua juurde, võtab oma arvuti välja või asub midagi hästi süvenenult vihikusse kirjutama. Põrandal on mustad juhtmed.

Ma tegin umbes terve nädalavahetuse tööd. Mingi komme on meil alles viimastel päevadel asjadega algust teha. Kõigepealt välja selgitada, kui palju teha on vaja ja siis hakata seda tegema täpselt nii hilja, et selle ainult hästi tublisti tehes täpselt õigeks ajaks valmis jõuab. Kindlasti on sellel häid omadusi. Näiteks mingi teema inimeste parema mõtlemisvõimega pingeolukordades. Või tegelik aja kokkuhoid. Ei tee ühte asja mitte kaks nädalat vaid kaks ööpäeva.

Räägi rollimängijatega kvantfüüsikast ja vaata siis, kui paljust sa aru saad.

Ma olen avastanud, et tunnen mõnikord õhtuti või hommikuti soovi palvetada. Mitte mingi ristil rippuva kuti poole või kusagil oma põlvi valusaks kükitades. Tahaks lissalt korraks aega maha võtta ja tänus, rõõmus, rahus kellegi või millegagi sellest rääkida. Mediteerimine läheb ka äkki sinna alla. Võibolla tuleb see sellest new age crap raamatust, mida ma jälle loen. Võibolla sellest, et mul on nii palju teha koguaeg ja mingi selline asi võiks justkui rohkem jõudu taastada, kui niisama teki alla pugemine ja norskama kukkumine. Tekialla pugemine on ka mudugi hea asi.

Heida õnnelikult magama. Heida õnnelikult magama. Heida õnnelikult magama.

Pesupulbri jutt. Mul ei ole telekat. Ma tean telekate olemasolust ja olen mõnikord mõnega ühte ruumi sattunud, kui see sisse lülitatud on. Telekast tulevad reklaamid. Mulle ei meeldi. Eriti vastikud on pesupulbrireklaamid. Need koguaeg korrutavad, et ei pea kallist pulbrit ostma, ka see odav värvilise pakiga pulber peseb hästi. Ise on nad sinna juurde üleni nõmedad. Kui ma poest muu kraami hulgas pesupulbrit pean tooma, tulevad need reklaamiinimesed meelde. Ja ma ei võta seda värvilise pakiga odavat, sest siis olen ma nagu need nõmedad. Ja nigunii kõik reklaamid valetavad ja kõik maailma pesupulber on üks ja seesama keemia, mis lõhnab erinevalt ja on erinevas pakis. Ja mingeid 'paremaid' ja 'halvemaid' pulbreid polegi olemas. Igal pool tuleb vandenõud kahtlustada. Kallist pulbrit ka ei osta, sest see on kallis. Ostan odavat, igava pakiga pulbrit. Aganüüd. Seekord võtsin kalli pesupulbri. Ja mis tuleb välja? See tegelt ka peseb paremini. Kes oleks seda iial osanud arvata? Täiesti selge vahe on sees. Kogu vandenõuteooria ja säästuplaan varises kokku. Teine asi on mu kampsun, mida ma üks kord pesin koos muu pesuga ja ei kasutanud seda vedelat õrnroosat huinjaad. Ja savahi raiska – karedaks läks kohe.

Aga kas tüdlukud tohivad tüdlukuga abielluda?

Mul on veel vaja mingid asjad printida, mingi söök teha, loenguks valmistuda, juuksed pesta ja raamatut lugeda. Ja ma olen juba väsinud.

One caffeine addiction , coming right up.

Mulle meeldib ikka endast mõelda, kui mitte väga põhimõttekindlast inimesest. Minu jaoks on nii paljud asjad suhtelised. Mul pole kindlat kõigutamatut seisukohta päris mitme asja kohta. Mulle ei meeldi väga vaielda, ma eelistan arutleda. (Siis on mudugi eriti nõme, kui ma tahaksin arutleda poolt- ja vastuargumente ja teine inimene arvab, et ma tahan temaga vaielda, aga ei ta saa aru, kumma poole ma võtnud olen.) Aga mitte sellest ei tahtnud. Vaid sellest, et kui ma endal mingi põhimõtte avastan, siis ma kohe mõtlen selle üle pikalt. Sest see on nagu leid. Ikka on rõõmustav midagi leida, eriti endaga seoses. Ma leidsin, et minumeelest ei tohi lapsele antud lubadusi kunagi-kunagi murda. Muidugi oleks tore, kui ühtegi lubadust kunagi ei murra ja oma lubadustest alati kinni pead, kelleleiganes need antud on. Teemet praegu sellest ei räägi. Aga see lapsele lubamise teema on kuidagi eriti. Kui üldse on olemas mingi ‘õige’ viis lapsega toimetamiseks, siis seal on kindlasti see lubaduste asi sees. Esiteks see, et ei luba kunagi absurdsusi ja teiseks see, et pead oma antud lubadustest kinni. See annab mingit värki. Õpetab miljonit asja. Teeb lapsest hea inimese. Selle pärast jäin ma ükspäev lasteaeda peaaegu hiljaks, et ma olin lubanud Koidule neid komme viia ja see tuli mul alles tee peal meelde ja siis läks natuke kauem. Ma mõtlen, et eriti rumal on lapsele totrusi lubada või nendega ähvardada. “Räägi minuga ilusti, muidu ma ei anna sulle süüa.” “Kui sa sõna ei kuula, ma jätan su siia poodi maha.” Ema töö on lapse eest hoolitseda ja teda õpetada. Siukeste asjade ütlemine on nagu öelda: “Ma ei ole oma õpetamistööga toime tulnud ja nüüd ei kavatse ma sinu eest ka hoolitseda.” Mismõttes? See kõik on muidugi minu seisukoht ja sa võid rahulikult teise seisukohaga olla ja puha.

Ma mõtlen, et see on natu märkimisväärne. Praksis õppejõud küsib midagi ja keegi ei vasta. Need kes teavad ei vasta, sest see küsimus ei paku neile pinget. Need kes ei tea, ei vasta, sest nad ei tea ju. Ja siis ongi kõik vait ja tobe. Siis vahel mina vastan, sest ma tavaliselt ei tea ja kui ma mõnikord tean, tahan kohe sellest märku anda. Pinget pakkuv küsimus või mitte.

2 comments:

  1. Anonymous04:55

    kasvataja kohta
    seal lasteaias on mingid omad reeglid
    kasvatajalt nõutakse nende täitmist
    ja tema nõuab siis seda ka sinult
    kui sa tahad et sul lapsel hästi läheb proovi neid natuke järgida
    kui nad neid riideid neil lastel kogu aeg vahetada tahavad ja jaksavad lasku siiis käia vea üks punt lasteaeda ja las nad seal siis neid harutavad oma lõbuks kui muud teha pole
    aaga see eraldi värk on tegelt mugav
    ja hakkab koit ka lõpuks jagama mis tast tahetakse
    joanamari

    ReplyDelete
  2. hm. ma ju tean seda.

    ReplyDelete