grr

Kontrolltöö läks halvasti. Tänan küsimast. Ma võiksin siin üle dramatiseerida ja väita, et halvemini ei olekski saanud minna (+mingi eriti vanakooli teatri žest koos ahastava ohkega). Aga nüüd tuli mulle terve parv mõtteid, kuidas oleks veel halvemini saanud minna. Näiteks paar varianti: Kui ma poleks üldse kohale läinud. Poleks teada saanud, mis ülesanded kui palju tuleb ja kuidas ma neid täiesti ilma materjalideta lahendan. Kui ma oleksin kohe alguses töö ära andnud, ilma üritamata. See oleks mingi halva mulje jätnud ja mulle endale veel luuserima tunde tekitanud, kui ülesannete sees kuidagipidi pimedas ringi kobamine. Kui ma poleks hommikul ennast üles ajanud. See oleks kohe iseäranis halb olnud. Kuigi ahvatlev. Sest ma olin kaua üleval ja Koit oli kaua üleval ja me olime hommikul mõlemad sajaga unised veel. Ja lapsele ju kohvi ei jooda.

Päiksetõusu vaatasime. See oli üleni armas. Koiduga päiksetõusu vaadata. Võinoh, ega me seal tegelt suurt ei vahtind. Natukeseks peatusime. Sest kiire oli ja puha. Aga sitaks ilus oli see asi küll. Pildistada pold mõtet, sest sellised asjad ei mahu pildi peale. Igatahes mitte siis, kui mina neid pildistan. Mingi pool taevast oli helesinine heleroosade tutsudega. Ja need tutsud olid nii ilusal kombel roosad. Täiesti muinasjutuline. Sealservas, kust see päike pärast välja paistma pidi hakkama, oli veel mingi hull laineharjade moodi triipudesse kogunenud pilvede teema, mis meteorolooge üles kütab. Hirmus ilus igatahes.

Mh. Mu a klahv paneb näkku.

Peaks vist alustama enesearendus kampaaniat ‘teistest inimestest veel vähem välja tegemine’. Sest halvasti mõjub. Need teised inimesed ja see, et ma neid näen, märkan, tajun, neist mõtlen, neid mõista püüan, neile ennast mõistetavaks teha üritan. Ega ta muud paha ei teegi, kui õppimise keerab kõik untsu. Vahel võib see tunduda üleni tore. Suhtlemine on ikka nauditav. Aga vahepeal on ikka päris häiriv küll.

I can watch the sunset on my own, I can be alone, yeah.



Siis veel see asi, et Räpinasseminek on mul täna. Üle mingi miljoni aasta jälle.

Kuladikulat, kas saab siin majas internetti või mis?

Eilne Alias oli.... teistsugune. Esialgu nii tavalisena alanud õhtu pöördepunktiks sai viis vatijopedga poisslast, kes maja peal igavlesid. Nad kippusid suheliselt lärmakad olema. Ja kui ma neist möödudes nende küsimise peale mainisin, et me seal üleval Aliast mängime, ma ilmselt ei arvestanud võimalike tagajärgedega. Ma olin nii kindel, et nad ütlevad umbes ‘õõh, lauamängud on nõmedad, head nõmedad te olete, õh-õhõh’ ja muu üleni liigatüüpiline Beavis&Buttheadi teema. Eksisin. Nad otsustasid hoopis, et Alias ongi see, mida nad tahvad. Ka seda mudugi üleni Beavis&Buttheadilikult. Ja tulid mängu. Võinoh, tegelesid eelnevalt põhjaliku põdemisega. Vaidlesid isekeskis, kes peaks minema ja kes mitte. Julgustasid oma kaaslasi mõõduka mõnitamise abil. Naersid närviliselt suvaliste asjade üle. Ma olen liiga palju psühholoogia õpikuid vist lugenud. Ja ma olen vist liiga kaastundlik. Sest mul oli neist nii kahju. Nii raske võib olla 14aastane poiss olemine. Mängida oli tore. Natuke raske oli neid lapsi ohjes hoida, aga terve mitutükkki neist oli varustatud mõningase eneseväärikuse ja paar tükki isegi tähelepanuväärse sõnavaraga. Päris änksa. Mulle on alati muuhulgas meeldinud Aliase omadus mängijate kohta tervet hulka asja näidata. Reetlik mäng.

Reeded koolis on imelik. Sest siis on maja peal nii palju imelikke inimesi. Mingeid võõraid. Keda kunagi muidu ei ole. Marvan, et see on äkki mingi Avatud Ülikooli teema. Sest neil on ju mingi värk nädalavahetustega.

Kaks sääske tõusevad Robinson Crusoe õlalt lendu ja üks neist ütleb: "Reedel kohtume siis."

Tõstan seda värki ühe ketta pealt teise peale ja edasitagasi ja igatepidi. Siis lähen sinna ja sinna teise kaltsukasse Rasmusele õlakotti vaatama. Siis lähen koju, pakin asjad ümber ja võtan värke kaasa. Siis lähen lasteaeda, võtan lapse, lähen bussijaama, võtan pileti, lähen saiapoodi, võtan saia, annan saia lapsele, laps annab saia linnukestele, mina teen pilti, kõik rõõmustavad. Lähen bussipeale, helistan emmele, sõidan kohale. Vahepeal magan.

Ahastus ja õud. Äng ja meeleheide. Põud ja ikaldus. Häda ja viletsus. Nutt ja hala.

Go ahead, run away. Say it was horrible.

House’i uus osa oli sitaks hea. Big Bangi oma oli selline keskpärane. Kaks viimast Grey’d sajaga ruulisid, viimane oli parem. Koduperenaiste jaoks pole aega leidnud. Oh, millal küll leian ma Angeli maratoni jaoks aega? Selle profiili pildi peaks ikka välja vahetama. See ikka ei kõlba mittekuhugi, mavaatan.