Sunday, October 12, 2008

ok siis...



Avastusi täis päev. Hommikul avastasin, et olen taaskord umbes paari tunni jagu sisse maganud. Tegin sellest põhjapanevaid järeldusi unise peaga äratuskella seadistamise kohta. Avastasin, et ööseks kilekotiga külmkappi pandud muffinitainas ei ole kallatav. Seal on ju marganiin ja hapukoor sees. Ja kui see külmaks läheb, on teadagimis. Tainas tuli kotinurga august välja mitte tilkudes vaid julgana. Tumepruun pähklitükkidega poolkõva julk. Khm. Avastasin, et on täiesti võimalik käia lapsega kaubamajas vähem kui 20 minutiga. Ja et laste sünnipäevad on ühed vähe teistsugusemad asjad, kui mina olin arvanud. Minu arvates on sünnipäevale minnes esimene asi: kas ma aitan kringlit lahti lõigata, kellele ma limonaadi pean kallama? Selle sünnipäeva juhtlause oli: siis kaheks tulen järele, teil on mu number, onju? Ma ei suutnud leida ühtki head põhjust, miks jätta last pühapäevahommikul kolmeks tunniks kusagile maha. Mulle ei tulnud pähe ühtki tegevust, mida ma sellisel kellaajal parema meelega omaette teeks. Pühapäeva hommikul. Pealegi oli mul kõht piisavalt tühi ja neil oli seal kohvi ka. Keerasin ennast musta nahkdiivani nurka kerra, võtsin fotoka, Gaimani raamatu ja kohvi käeulatusse ja olin. Oma gigase mälukaardi pildistasin täis. Mina olengi see, kes tuleb luba küsimata su last pildistama. Tagasitulles taasavastasin bussisõidu iseärasusi. Annelinnas on mitu sellist piirkonda, kust ei ole võimalik bussiga välja saada. Kust bussid viivad ainult veel sügavamale Annelinna sisse. Eks nad sõidavad sealt sügavusest pärast tagasi ka. Pärast. Päris sünge. Ebamugav. Veider. Noh, ja pärast ma veel avastasin, et picasaweb ei võimalda parooliga kaitstud albumeid ja et flickr, mis seda võimaldab, on ebainimliku uploadi piiranguga. Halvasti.

Juuksevärv. Ma vaatan, et vaikselt hakkab juba välja paistma, et ma polegi ebanormaalselt heleblond vaid päris inimene hoopis. Vaja värvida. (võinoh, kiilana mul seda muret mudugi poleks vist) Võtan poes näpu vahele kaks juuksevärvi karpi. Hinnavahe on kolmekordne. Firma on sama, kogus on sama, toon on sama, koostisosad ka esmapilgul. Nimetus on erinev. Tuhkblond ja jääblond. Kallima värvikarbi peal on jääblondide juustega noor naine, kes suudleb oma kahepäevase habemega jääblondi kutti. Odavama karbi peal on tuhkblondide juustega noor naine, kes naeratab kurba naeratust, tõenäoliselt oma abikaasale ja nende ühisele väiksele koerale. Kuna nii seksika kutiga naise kui abikaasa ja koerakesega naise juuksed on täpselt ühte värvi, valin selle odavama. Kokkuhoid on ostujõud. Ega raha puu otsas ei kasva. Säästmine on uus trend.

Käekotid. Mul kottide peale ei tõuse. Ma vaatan linna peal käekotte ja mõtlen, et küll need on alles koledad. Võinoh, tavaliselt ei tee välja. Vahel mõtlen. Näiteks liiga pisikesed käekotid on naeruväärsed ja tobedad. Misiganes tal seal on, oleks talle ju taskusse ka ära mahtund, milleks ta seda sangaga pinalikest kaasas tassib. Näiteks liiga suured käekotid on veel tobedamad. Nii paljude asjade mahutamiseks oleks mugavam ja ilusam ju õlakotti kasutada. Või seljakotti. Või teatud juhtudel üldse spordikotti. Ja kui koledad need käekotid on. Ma olen väga harva näinud käekotti, mis minu arvates nii palju hea välja näeb, et oma olemasolu õigustada. Ainult mõnda üksikut, millega ma ise oleksin nõus avalikku kohta ilmuma. Teatud tingimustel, mudugi. Kroogitud ja lipsutatud, valet värvi, totakate kinnitustega, halbade mustritega. Nagu viieaastase lapse poolt disainitud. Õõh. Ja siis nad sikutavad need lühikeste kitsaste rihmadega koledad kotid endale kaenlaalla ja ma ei mõista. Miks ometi? Mis teil viga on?

Terava pika ninaga saabastest ma praegu igaksjuhuks ei räägi.

Kes ütles midagi mantel + botased koosluse kohta? Ma mõtsin kohe, et nii nõmedat asja ei ole ju. Keegi ei käiks ju niimoodi ringi. Eksisin. Täitsa hull. Sellised inimesed ongi olemas.

Ma koguaeg arvasin, et lastega jändavad isad on mingi Joalate värk. Et päris maailmas nii ei ole. Jälle mööda. Seal sünnal oli mingi vist-umbes neli isa. Millise pühendumuse ja hoolivusega nad oma tittedega jändasid. Emad istusid kusagil nurgas kohvitamas ja isad tegelesid lastega. Üldse mitte tüdinult kohustatult ega kohmakalt. Päriselt. Umbes nagu lapsed oleks kuidagi olulised neile. Nagu laste heaolu läheks neile korda. Nagu nad oleksid ka mingist otsast vastutavad. Huvitav. Väga huvitav.



Kui nüüd hullumiseni palju üldistusi teha… Võib-olla võiks öelda, et õnneliku lapsepõlvega inimestest saavad lihtsad tavalised inimesed. Ja nendel, kes üleni Ajalukku lähevad ja midagi lõpuks Tähendavad, on olnud raske ja piinarikkas lapsepõlv.

No comments:

Post a Comment