...võta mind kaissu.
See on nii lahe, kuidas analüüsi praksid käivad. See suhtlev pool sellest. Kui ta küsib, kuidas edasi lahendada ja mida me sealt välja loeme. Ja siis me peame vastama, aga selleks me peaksime ideeliselt toimuvat jälgima. Kell kuus lõppevas praksis on see natuke raskendatud. ‘Milliste ikside korral see rida koondub?’ ‘Mis sellest murrust saab, kui k läheb lõpmatusse?’ ‘Kas üks võrdub nulliga?’ Siis on nii naljakas, kui juhe on hästi koos ja peab kiiresti vastama, kas üks võrdub nulliga. Ja sina ei pea mitte naerma hakkama, kui keegi teatab, et üks on nullist suurem. See on tõsine asi.
Olen minetanud oma kombe joonistada konspekti lampe ja kirjutada, et sealt on üks või teine võrdus võetud. Võrduseid ei võeta lambist. Ei, kolmas kursus ei ole liiga hilja selle peale tulla. Täpselt paras aeg. Sa teinekord proovi.
Ühelt poolt on mu meeletus ja see teine asi mul (armub kergesti, tihti ja rohkel määral... mis selle kohta öeldakse? kirglikkus?) natuke koormaks. Emotsionaalselt väsitav. Teiselt poolt on see tore, sest elu ilma selleta oleks nii palju igavam. Arvatavasti, ma ju ei tea. Mina olengi see tüüpiline hullumeelne jäär-naine. Vähemalt sellest küljest. Ahastus ja õud. Õnneks mul juba punased juuksed on. Oleks loomulikud lokid ka, läheks üleni kokku. Huvitav, kas Tori Amos on jäär. Mh. Neitsi hoopis. Siis maitea. Maitea, kust ma selle välimuseseose praegu võtsin. Hullud naised on kõik punapead ju. Või kahupead. Hullude juustega igatahes. Väga osav teemaarendus oli praegu.
I can lay my body down but I can’t find my sweet release.
--------------------------------------------------------
see eelmine oli mingi öine jutt. see järgnev on mingi päevane jutt. paistab, et ma olen päeviti asjadele orienteeritud. öösiti ideedele.
--------------------------------------------------------
Piimakoti kann. Mul pold seda. Läksin ostma. Lõpuks leidsin sellised, mis mulle otseselt vastikust ei tekitanud. Siuksed ovaalse põhjaga. Ja siis tuleb see värvi küsimus. Ja ma taban end poeriiuli vahel seistes endalt küsimas: missugust värvi piimakoti kann väljendab kõige paremini minu isikupära? Nagu midaperset? Fight Clubis oli ka selline koht minumeelest. Mis ostmisse veel puutub... mulle jääb arusaamatuks vannikardinate teema. Kõigepealt see, miks nad nii palju maksavad. Ja siis see, et läbipaistvaid vannikardinaid ei saa mitte igast poest. Need on lausa mingi haruldus. Vannitoa uks on ju nigunii lukus, miks ma peaksin ennast veel kardina taha varjama? Kardin on selleks, et vesi igale poole ei läheks. Läbipaistmatu kardina taga on ju pime ja üleni klaustofoobiliseks läheb ära. See pole nagu ma lubaksin inimestel olla samal ajal vannitoas, kui mina duši all olen ja samal ajal tunneksin vajadust mingi hullu eesriide järele. See oleks juba üleni imelik. Noh ja see lukus ukse variant on tegelt hea variant.
Vana dušikardin paistis läbi, aga ta on liiga lühike. Ma teen tast kunagi vihmamantli. Siis ongi lahe.
Ma hakkan midagi asjalikku nüüd tegema. Arvuti taga vahtimine ei ole asjalik.
kohvipaksu pealt ennustada oskad?
See on nii lahe, kuidas analüüsi praksid käivad. See suhtlev pool sellest. Kui ta küsib, kuidas edasi lahendada ja mida me sealt välja loeme. Ja siis me peame vastama, aga selleks me peaksime ideeliselt toimuvat jälgima. Kell kuus lõppevas praksis on see natuke raskendatud. ‘Milliste ikside korral see rida koondub?’ ‘Mis sellest murrust saab, kui k läheb lõpmatusse?’ ‘Kas üks võrdub nulliga?’ Siis on nii naljakas, kui juhe on hästi koos ja peab kiiresti vastama, kas üks võrdub nulliga. Ja sina ei pea mitte naerma hakkama, kui keegi teatab, et üks on nullist suurem. See on tõsine asi.
Olen minetanud oma kombe joonistada konspekti lampe ja kirjutada, et sealt on üks või teine võrdus võetud. Võrduseid ei võeta lambist. Ei, kolmas kursus ei ole liiga hilja selle peale tulla. Täpselt paras aeg. Sa teinekord proovi.
Ühelt poolt on mu meeletus ja see teine asi mul (armub kergesti, tihti ja rohkel määral... mis selle kohta öeldakse? kirglikkus?) natuke koormaks. Emotsionaalselt väsitav. Teiselt poolt on see tore, sest elu ilma selleta oleks nii palju igavam. Arvatavasti, ma ju ei tea. Mina olengi see tüüpiline hullumeelne jäär-naine. Vähemalt sellest küljest. Ahastus ja õud. Õnneks mul juba punased juuksed on. Oleks loomulikud lokid ka, läheks üleni kokku. Huvitav, kas Tori Amos on jäär. Mh. Neitsi hoopis. Siis maitea. Maitea, kust ma selle välimuseseose praegu võtsin. Hullud naised on kõik punapead ju. Või kahupead. Hullude juustega igatahes. Väga osav teemaarendus oli praegu.
I can lay my body down but I can’t find my sweet release.
--------------------------------------------------------
see eelmine oli mingi öine jutt. see järgnev on mingi päevane jutt. paistab, et ma olen päeviti asjadele orienteeritud. öösiti ideedele.
--------------------------------------------------------
Piimakoti kann. Mul pold seda. Läksin ostma. Lõpuks leidsin sellised, mis mulle otseselt vastikust ei tekitanud. Siuksed ovaalse põhjaga. Ja siis tuleb see värvi küsimus. Ja ma taban end poeriiuli vahel seistes endalt küsimas: missugust värvi piimakoti kann väljendab kõige paremini minu isikupära? Nagu midaperset? Fight Clubis oli ka selline koht minumeelest. Mis ostmisse veel puutub... mulle jääb arusaamatuks vannikardinate teema. Kõigepealt see, miks nad nii palju maksavad. Ja siis see, et läbipaistvaid vannikardinaid ei saa mitte igast poest. Need on lausa mingi haruldus. Vannitoa uks on ju nigunii lukus, miks ma peaksin ennast veel kardina taha varjama? Kardin on selleks, et vesi igale poole ei läheks. Läbipaistmatu kardina taga on ju pime ja üleni klaustofoobiliseks läheb ära. See pole nagu ma lubaksin inimestel olla samal ajal vannitoas, kui mina duši all olen ja samal ajal tunneksin vajadust mingi hullu eesriide järele. See oleks juba üleni imelik. Noh ja see lukus ukse variant on tegelt hea variant.
Vana dušikardin paistis läbi, aga ta on liiga lühike. Ma teen tast kunagi vihmamantli. Siis ongi lahe.
Ma hakkan midagi asjalikku nüüd tegema. Arvuti taga vahtimine ei ole asjalik.
kohvipaksu pealt ennustada oskad?
awwww....
ReplyDelete