Monday, November 10, 2008

piuhh - mitu juppi järjest


Tegin lõunauinakut ja nägin und. See algas kuidagi mingi koolisituatsiooniga, hästitüüpiline. Kuidagi et kõik targad poisid rääkisid juba mingit asja, kus ma sekkuda ei viitsind ja siis istus üks haisev tüdruk minu kõrvale. Juba hetk hiljem olin ma oma põhikooli maja aulas, kust kostus hästi mu kursakaaslaste juurde ära. Istusin häälest ära beeži klaveri taha, mis asetses täpselt selle kuuse all, mis Sõbrakeskuse Maxima taga künka otsas on. Asusin klaverit mängima, et kellelegi muljet avaldada. Cardigansi Lovefool oli lauluks. (see mul kummitas, kui ma magama läksin. Love me, love me, say that you love me) Klaver kõlas uskumatult halvasti, mina olin uskumatult osav. Mängitav meloodia läks alla, mina mängisin üles ja kõik kõlas imekaunilt, lissalt vahetas oktavi jagu kõrgust aegajalt. Siis tuli tunkedes mees ja pani klaveri kinni. Mees naeratas mulle sõbralikult ja vaatas mind hästi pikalt.

Siis on, eksole, mõned mehed msnis online niimoodi, et nime taha on kirjutatud ‘hoidke eemale.’ Ja pane tähele, ta on sinna juurde online. Liinil, saadaval, käepärast. Nagu ta oleks hästi jututujus ja valmis kohe kõigi huvitatutega onlainis suhtlema. Ja nagu samal ajal tahaks, et temast eemale hoitaks. Noh ja siis ma mõtlen, kas minna torkima või mitte. Topeltklikk... mõttepaus... esc. Topeltklikk... mõttepaus... Sest tegelt oleks ju niimoodi hooliva inimesena ilus küsida, mis mureks on. Niimoodi hästi viisakalt... võinoh, minu puhul, mõningasele viisakuse olemasolule vihjates. Ja samal ajal oleks hooliva inimesena ilus teise privaatsust austada. Hoolimatu olla oleks poole kergem. Võnoh, vähemalt kolmandiku võrra kindlasti.

Ma siin mudeldan. Mingid aerosoolid siin kõikaeg lendavad ja ma siis vaatan, et kuda nad lendavad. Võinoh, lasen masinal vaadata, ega ma neeger pole. Ma mäletan, et suvekoolis Mihhail ütles midagi selle kohta, millal võib hinge kinni pidamine ära lõpetada ja otsustada, et nüüd arvutab lõpuni ja ei jookse kokku. See tema poolt pakutud millalgi oli natuke pärast seda aega, mida mina alati olin selleks kohaks pidanud. Nüüd maiteagi. Aga ma mäletan, et ta ütles. Ja ta sai täitsa aru. Nii šeff, kui targad ja andekad inimesed kaa minust aru saavad. Siis on kuidagi selline nendega samastumise tunne. Jee.

Mark on suurenenud. Teadküll, mark on see asi, mida saab endal täis teha. Ütled midagi lõputult tobedat või käitud iseäranis nõmedasti ja ongi mark täis tehtud. See, et mark enam väga kergesti täis ei kipu saama, peaks näitama, et ta on suuremaks läinud. Ta ikka vahepeal saab täis kah, aga viimasel ajal enam mitte nii tihti. Võibolla on seal mingit pistmist minu suuremaks saamisega. Selline suur ja küps naisterahvas, suudab oma vigu adekvaatselt hinnata, neist õppida ja ei põe tehtu pärast nagu mõni teismeline. Võisiis on see mingi lootusetu allakäigutee, kus ma olen minetanud igasuguse häbi. Jap. Häbitu plikatirts. Vabalt võib olla.

Õu jeah. Suur kohv, mille sisse on natuke tšillipipart ja natuke šokolaadilaaste puistatud. Suures rohelises kruusis. Magus ja koorega. Cantori teoreemi üksteisesse sisestatud lõikudest peal. Selle lipaka peal, kus see teoreem on. Kuigi tassialus klaaslaua peal tunduks arvatavasti natuke kohasem, kui klaaslaud oleks puhas. Mitte selline nagu minu oma. Mis inimesed need on, kelle klaalauad koguaeg puhtad püsivad. Mingid imelikud nigunii.

Sellest, et minuga mittevõrduvad inimesed on imelikud, ei saa veel midagi järeldada minu imelik olemise kohta. Samal ajal me eeldame jätkuvalt, et mina olen ainus minuga võrduv inimene. Peaaegu ainus, tegelt. Jamh, eeldame seda. Siis ei tundu nii... siis on parem lissalt.



Ma pean sealt varsti hakkama särke tellima. Nende nunnusus on lihtsalt talumatult hea.

1 comment:

  1. Anonymous11:05

    heh. läksin bigbändi ja mängin seal klaverit ja igatsug värki. nii. proovis ma väga klaveriga hakkama ei saand, või tegelt sain ka aga igatahes sai mul klaverist villand ja õpetaja koukis siis ühest klassist elektrikitarri välja. ma tegin selle peale suured silmad ja küsisin, et kas nad on hulluks läinud - ma ei oska nii hästi. suutsin oma ahastusega asja nagu hullemaks ajada. eks siis bassitüdruk õpetas mind. mul oli mark maani. hiljem veel rohkem. muideks ma olen täheldanud, et mõnes situatsioonis on mark väiksem ja mõnes suurem, mahutavuse mõttes. siis oli hästi väike. jaaa. ja see värk ka. eile nägin sikuest unenägu, et läksin bigbändu proovi ja ma võtsin siis selle kidra kätte ja ma mängisin. minu osavus ja kõik olid samad mis muidu aga ma sain hästi hakkama ja kõik kõlas kenasti. ma ei olnud mingi ebaloomulikult osav aga jah. ei oskagi seletada. hästi uhke tunne.

    ReplyDelete