Monday, December 01, 2008

varahommikune

Mu tohutu plaan tänahommikul kella viiest kaheksani rahus õppida läks natuke vett vedama. Sest kõige ootamatum asi juhtus. Koit enne koitu, ha-ha. Koit ärkas kell kuus üles ja ei jäänud enam magama. Oli hoopis uskumatult hea laps, pani ennast ise rahulikult riidesse ja asus joonistama. Joonistas mulle kaks pildiraamatut valmis. Ühe kolme karu muinasjutu ainetel ja teise kolmest koerast, mis oli hoopis teistsugune ja arvatavasti tal koha peal välja mõeldud jutt. Kõige ägedam kolme karu jutus oli see pilt, kus karuisa ütleb kurja häälega. Tal on kohe selline nägu peas. Silmad on kissis ja suu on lahti ja kogu komplekt. Päris äge. Noh. Baasemotsioonid. Laps teab iseenesest, milline näeb välja kuri nägu.

„Kes on minu kausikesest söönud?“

Jee, mul on terve kari konkreetseid näpuga näidatavaid pärisküsimusi täna. Oma kontrolltöö ja värkide kohta. Olen mina alles tubli. Lisaks on mul eile valmistatud lasanjet karbiga kaasas ja ma printisin endale loengumaterjalid välja. Ma ise ka imestan, kui tubli ma olen. Isegi vahetusjalanõud võtsin täna kaasa.

Mulle hakkas eile korraks tunduma, et ma ei mäleta enam, kuidas setu keeles ’emane koer’ öeldakse. Aga siis tuli meelde. Lissalt see vahepealne moment, kus ma kahtlustasin, et see ongi mul lõplikult meelest läinud, oli huvitav. Sest tuleb välja, et ma ikkagi tahaksin mäletada seda vähestki, mis mulle seal külge jäi. Pealegi, emane koer, oli see väljend, mida meie majas palju tarvitati. See sobis tiitliks nii naabrinaistele, oma lapselastele kui ka naabrite lastele. Universaalne.

Sa olet üss molo.

Ma nüüd lähen ja üritan kohvikutädi nõusse saada, et ta mu lasanje korraks mikrouuni pistaks.




roland kirjutas. nii hea, et roland kirjutas.

No comments:

Post a Comment