Appi appi mul on juba nii kiire. Mul on veel nii palju õppida ja nii vähe aega. Jube jube. Mis teeks siis? Oh, kirjutaks mingeid suvalisi asju kuskile ja pärast riputaks üles. Jep. See aitab kõvasti kaasa kõrghariduse omandamisele. Eriti matemaatikas. Apselluutselt. Sestnoh. Mina ju tean. Kui ma selle kuramuse kraadi ükskord kätte saan, hakkan kah neid nalju tegema, mis need tüübid teevad, kes miljon aastat gümnaasiumit lõpetavad. Stiilis: minu bakaharidus on parem kui sinu oma, sest sina õppisid seda asja ainult kolm aastat, aga mina õppisin viis, tähendab, mul on seda rohkem. Tegelt ajavad loogikavead mul viimasel ajal südame pahaks. Või vahepeal. Mai oska seda seletada. Kindlasti mingi seos selle erialaga mul.
Tegelt ma peangi vahepeal arvutis kah vahtima, sest need psühhi slaidid. Misasja? Mul ongi kõik psühhi ained selleks semestriks tehtud, peale selle ühe. Nii vähe oligi? Igatahes, ma varustun pidevalt terve karja kasutute teadmistega. Näiteks, kui sa võtad ühe tite ja ei lase tal rääkima õppida, umbes paned ta pimedasse tuppa ja ei ütle tema kuuldes kunagi midagi... Siis sa saad ümber mõelda hiljem, selles mõttes, et ta võib hiljem kah rääkimise ära õppida. Välja arvatud juhul, kui ta teismeliseks jõuab vahepeal saada. Siis enam ei õpi. Me oleme nii ehitatud. Lisaks oleme me nii ehitatud, et meil on perspektiivitaju juba mingi eriti väiksest peale. Ja meil on kepid ja koonused silma sees.
See trikk, mis reader teeb. Soovitatavad saidid seal paremas servas on ikka ilgelt kahtlane küll. Ühelt poolt on see hästi lahe, sest ma olen sealtkaudu hästi palju hästi mulle meele järgi olevaid asju leidnud. Ja teiselt poolt on see kahtlane. Tead, kuidas ta selle välja selgitab, mida mulle soovitada? Ta nuhib mu järel. Ta teab, kus ma elan ja mis keeles ma loen. Muidugi teab ta, mida ma loen ja kui tihti. Siis ta nuhib teiste järel ka ja võrdleb mingite teiste inimeste lugemisi minu lugemistega. Ja teeb sealt järeldusi. Siuke tüüp. Ma täna uurisin. Sest ma täna jälle skoorisin sealt endale paar subskriptsiooni. Riisi kõrvetasin põhja ühe pärast, nii põnev oli.
Ma kahtlustan, et mul on lugemisnälg. Maitea, kas see on selline hoog või selline inimese omadus lissalt. Pigem hoog vist. See on selline asi, et tohutu lugemise isu on ja oled valmis ükskõik mida lugema. Selle abil saab seletada, miks mul on korduvalt läbi loetud mingisugune paar aastakäiku Maajasid. Mul oli teismelisena lugemisnälg ja ma elasin mingi aja ilma raamaturiiulita toas, kus oli palju meesteajakirju. See on tegelt päris äge hoog. Nagu mingil suvalisel hetkel tuleb siuke tahtmine midagi lugeda ja peaaegu kõik, mis kätte satub, tundub piisavalt huvitav, et sellesse süveneda. Pärast on peas mingi ports teadmisi, mille sinna sattumise kohta ainus seletus on: ma kuskilt lugesin, maiteagi miks. Selle hoo ajal kõlbavad järsku lugemiseks uued ja vanad ajalehed, kasutusjuhendid, pakendite etiketid, ajakirjad, kirjad, lasteraamatud, igast õpikud, igast raamatud, õpetused, leksikonid... Hullumiseni noh. Valimatult. Mis kätte satub.
Siis ma veel mõtlen, et mingi tasakaal peab olema andmise ja saamise vahel. Õppimise kontekstis. Ülesannete lahendamine on andmine. Oma pea seest mingite seal olemas olevate asjade välja pigistamine. Teksti lugemine ja meelde jätta üritamine on saamine. Teadmiste pähe toppimine. Kui hästi palju andnud oled juba, tekib tahtmine saada. Selle pärast peavadki need slaidid mul koguaeg käeulatuses olema. Kui ma olen juba terve karja tõestusi andnud, tahaks midagi saada ja kui ma kohe mingi targa kooliasja taha ei satu, hakkan ma isukalt lugema, mida kätte saan.
Instrumentaalmuusikat. Andke mulle instrumentaalmuusikat. Mul on vaja. Mul on ühe (vist?) iiripärase bändi lugusid, flöödid ja mingid änksad trummid, see on hea. Ja American Beauty muusika on kah olemas, see sobib kah päris heaste. Ja mõned asjad veel. Aga juurde tahan. Õppimise juurde on vaja. Oi, peaks endale siukse kitarriga kuti palkama, kes siin nurgas koguaeg meeleolumuusikat teeb.
Tänase päeva söögisoovitus kah. Ülepannikoogi jahu on poes. Täpilise paki sees. Ostad selle. Ja vaniljega kohupiimapastat ja ilusaid kollaseid banaane kah. Siis teed taigna peaaegu õpetuse järgi. Nii palju vett pole tegelt vaja, nagu seal on kirjas. Peaaaegu nii palju vett on paras. Küpsetad hullu hullu õhukesed pannukad, ilma õlita olid täitsa head. Siis keerad pannuka sisse kohupiimapasta, mille sisse on tükeldatud banaani. Siis sööd. Näpuvahelt oli täitsa hea.
Siis varsti on magusast kõrini ja banaanid otsas ja kõik kohad õhukesi pannukaid täis. Hakkliha praed ära, natuke tšillikastet ja natukene ketšupit paned hulka ja siis keedetud riisi ka. Maitseaineid, soola, pipart. Mis hästi tähtis on – värskelt hakitud oreganot. See ruulib. Teeb hakklihale head. Siis võtad kuuma pannuka, paned viilu juustu peale, sellesama hakkliha-riisi segu ka, keerad rulli. Natuke hapukoort peale ja noa ja kahvliga. Näpu vahelt ei saa, sest Murca oskab hakklihast ainult pudenevat pannukatäidist teha. Vot ongi.
Ma nüüd lähen olen asjalik edasi. Oh. Raske on see tubli olemine.
Comments
Post a Comment