Lõppe, lõppe, sessike


Tulin koju. Kirjutasin ära, pildistasin ära ja läksin teki alla. Kõigepealt korjasin voodisse hästi palju patju. Kolm. Ja vahetasin oma aditjuudised alumisi kihte paljastavad kooliriided pika kampsuni vastu. Ronisin voodisse. Lugesin muinasjuttu. Sealt saab muinasjutuelementide üledoosi. See on ainult üks lugu. Üks muinasjutt. Ma olen alles poole peal ja seal on juba esinenud sellised muinasjutu elemendid (Kui sa kavatsesid Gaimani Stardusti lugeda ilma spoileriteta, jäta see loetelu vahele): langeva tähe järele minek armastuse pärast, ilusad kurjad nõiad kardavad vananemise pärast, kuningapojad võitlevad trooni pärast, ükssarvikud mõistavad inimkeelt, langenud täht osutub ilusaks tüdrukuks, puud räägivad, inimesi muudetakse loomadeks ja vastupidi, esemeid saab valmistada kuuvalgusest, teatud taime söömine paneb inimese tõtt rääkima.... Palju. Neid on palju. Ma kardan, et varsti tuleb ka hiiglane, kes heitis kaua aega tagasi magama ja inimesed arvasid koguaeg, et see on mägi. Kõik muinasjutuline tuleb sisse panna. Ühtegi elementi ei tohi välja jätta. Üleni armastusväärne tegelikult. Täpselt see asi, mida õnnetu ja tüdinuna teki all patjade vahel lugeda. Siis ma mudugi jäin magama. Ärkasin koputuse peale. Muidugi olin ma unesegasena ja muinasjutustunult täiesti veendunud, et see on mu unelmate prints mu akna taga. Muidugi on kõik unelmate printsid nii pikad, et ulatuvad akna peale koputada. Tegelt oli see mingi naaber remonti tegemas. Tegelt ma polekski olnud konditsioonis ühekski printsiks. Siis tuli mul päeva parim mõte: söök. Miks ma ei võiks hoopis näiteks süüa. Jaah, ma mäletan küll. Inimesed söövad. Peaks proovima äkki. Tegin süüa. Lugesin hästi pikka artiklit selle kohta, kui loll mees ikka Dvorak oli ja kui tulemusikallutavalt ta oma “teaduslikku” uurimust läbi viis ja üldse. Suur vandenõu. Mõtsin tükk aega. Ei õpi uuesti qwerty peale ümber. Nii on praegu täitsa hea. Juba selle arguendiga, et kui mul on täpitähed kusagil väikse sõrme all, siis on ikka ilge nuss küll. Väikest sõrme ei tohi nii paljude sirutustega piinata. Seega. Mudugi püüdsin ma natuke edasi kah selle teema kohta uurida. Veel mingeid alternatiive leida. Veel midagi teada saada. Ei saanud. Need ühekäelise klaverid on. Aga neist teadsin ma juba enne. Hästi kahtlane teema on kogu selle asjaga. Keegi võiks seda rohkem uurida. Juba seoses kogu selle arvutite tähtsuse kasvuga ja kõikmisveel.

Suuuurde kruusi panen ainult poole jagu kohvi (koore ja suhkruga) ja siis kühveldan hästi palju jäätist sinna peale. Ja siis söön seda kohvi sisse kastetud jäätist pika lusikaga. Õngitsen tassist jäätisetükke. Pärast joon kohvi ka ära. See on jahtunud, aga jäätise maitse on küljes.

Huvitav kas Big Bang Theory on tulnud.

Lingid. Me vahetame linke. Leiame interneti pealt mingi toreda asja ja mõni konkreetne inimene tuleb meelde, kellele see huvi võiks pakkuda. Kippelt copy-paste ja edastataud. Appi kuidas ma ei taha, et mulle saadetakse linke näiteks sellele elu[seenumber] lehele ja perekoolile. Ma kohe vaatan seda linki ja mõtlen, kas ma ikka tahan sinna minna. Sest kui ma lähen, siis tavaliselt pärast kahetsen. Isegi see hea tunne, et ma ei olegi kõige lollim ja labasem, ei tule enam. Vanasti oli veel see. Sai oma enesetunnet upitada teiste labasusest aimu saades. Nüüd on nii, et ma tunnen ennast veel lollimana, kui ma mingites lollides kohtades käin. (jep. see on võimalik, ära naera.) Isegi kui see on mingi enamvähem huvitav artikkel või kuidagi naljakas. Ma näen seal kõrval neid teisi pealkirju ja kuulpähe kui nõme. Võibolla veel niimoodi sellest värvilisest plinkivast õõvastavast kontekstist välja võetuna. Sest mõned nopped on päris naljakad olnud. Aga mitte seal. Mitte niimoodi.

See on mingi otsa peale saamise asi. Saad ühel hetkel selle otsa peale, et kõik hinded on viied ja seal sa siis oled. Pärast saad kogu aeg A-sid ja üleni nohik. Aga kui kunagi juba põhikoolis kool sinuga mittenõustuma hakkab ja kolmed kukuvad, siis ongi. Siis saad koguaeg kolmesid ja pärast koguaeg E kuni D-sid ja üleni luuser. Ja samamoodi nagu nad mulle põhikoolis ütsid, et ma ei tohi nii, et ma saan küll viitele õppida, kui ma tahan, ütlevad nad mulle praegu. Kas just A-dele. Parematele. Oh. Võibolla on see mul üks selline asi. Et mulle meeldib olla sellel oma ande raiskaja positsioonil. Oo. See on nagu see. Aga nagu mitte nii dramaatiline. Aganoh ikka selline romantiline asi. Mitte erootilisel kombel romantiline. Sellel teisel. “Ta võiks nii kaugele jõuda, kui ta ainult pingutaks,” kõlab poole paremini kui “ta on nii kaugele jõudnud, sest ta pingutas.” Muidugi analüüsi oma isiklikke sügavaid hirme ja kiikse oma blogis. Kisu end paljaks. Näita kõigile. Ära varja midagi. Räägi neile rohkem, kui nad teada tahavad.

Õigejah. Ma pidin täna mingit arukat asja ka tegema.


Comments

  1. hakkan sind reporter.ee linkidega linkima!

    ReplyDelete

Post a Comment