Las ma räägin, kuidas mul täna oli. Ma nägin mingit und. Sellist segast. See tuleb mulle meelde, kui ma voodisse lähen. Mul tuleb alati õhtul voodisse minnes meelde see uni, mis ma hommikul vahetult enne ärkamist nägin. Niisiis nägin und, ärkasin üles, tegin lasteaialast kasvatava hommikul mittesööva teismelisena emaks saanud inimese asju. Sealhulgas kuulasin muusikat sellele valesti kaasa lauldes, veensin last dresside asemel laiasid taskutega pükse kandma, mängisin teel lasteaeda lapsega lumetüki-jalaga-tagumise mängu. Siis tegin ettenähtud laisklemispäeva. Mul on neid vaja. Läksin ostsin endale mingi hommikusöögi laadse mingist kohast, kus kohapeal saiasid tehakse. Jubenämma. Soojad saiad. Raamatukokku ei läinud, sest mul oli liiga palju raamatuid kotis, et sellest kuramuse mäest nendega üles ronima hakata. Liiga palju raamatuid oli mul kotis, sest mul oli plaan minna raamatukokku ja nad ära anda. Läksin hoopis umbes miljonisse poodi. Kaubsis telefonipoes ütles telefonipoemees mulle pärast seda, kui ma olin nende järjekorramasina ühe puudutusega tuksi keeranud, et ma peaksin oma telefoniga hoopis Eedenisse minema. Vahtisin hästi kaua niisama. Võtsin Nukitsamehe sountracki sealt ära, kuhu nad mulle selle toonud olid. Oo, peakski käima panema... Mul oli tellitud. Kui poes mingit asja ei ole, siis ma tellin. Siuke olengi. Läksin Eedenisse, vaatasin neid kardinaid, mis ma tahtsin. Need maksid umbes miljon. Läksin telefonipoodi ja nad ütlesid, et ma peaksin oma telefoniga Kaubsi minema. Raske nendega. Tulin ära. Vahtisin veel niisama. Terve igaviku. Lugesin liiga sügavat raamatut, vaatasin lolli näoga lolle poode. Mingi aeg jõudsin selleni, et Aivi tuli ja me läksime sõime. Rääkisime. Vudisime rääkides sinna ja seal olid lapsed. Minu oma pold. Seal ma rääkisin igasugustega asjadest ja sõbrannade meeste sallimisest. See on tänase päeva teema. /ooh... valulaul hakkas. Niihea. ”Tule öö ja võta ära meie lapse valu....”/ Niisiis. Lasteaia sünna puhul oli siuke erakorraline teema, et kõik lapsed visati poole päeva pealt välja ja vastu võeti külalised. Külalistele anti arvatavasti kohvi, koridoris oli nii palju kohvilõhna, et õhku poldki peaaegu. Loomulikult vahtisin ma veel terve igaviku Salmes. Sest sügavalt mittemillegitegemise päev. Sest ma tõestitõesti ei suutnud midagi. Varsti tuli vanaisa sünnale minek. Käisin veel poes. Jeebusküll, mul on poeskäimisest nii kõrini. Otsisin vanaisale kingitust, mille ta kasutusse võtaks. Ta tavaliselt ei võta. Paneb uue asja kappi ja seal see siis on. Kasvõi aastaid. Sest vanad asjad on ju veel ärakasutamata. Kokkuhoidlik sell, noh. Toataimed kipuvad tal köögis maha surema, seda varianti ei saa kah enam teha. Ostsin sudoku raamatu. Mul on hästi arukas vanaisa. Koit kirjutas kaardi ka. Ma ütsin tähti ette. L ja E tegi valepidi, kõik külalised arvasid, et hirrrmus nunnnnu. Kõik külalised arvasid, et ma olen hakanud oma vanaema nägu minema. Selle vanaema, keda mul juba terve igaviku jagu üldse enam pole. Nüüd ma pean ühe vana foto välja otsima ja peegli ees vahtima. Ma pärast. Ma praegu kirjutan. Külalised suitsetasid köögis. Algul pold nagu midagi, ennegi suitsetajatega koos olnud. Kodus olin sunnitud kõik riided seljast võtma ja pessu panema. Kõik asjad haisesid suitsuselt. Maisaaaru kuidas ma varem seda kannatasin. /"...kas me teame, kas me teame lahke sõna võimu?" Niimoodi kergitatud kulmudega hella näoga kurgulaest lauldes.) Siis jõudis kogu minu perekond. Neid on terve kari mul. Rasmus tegi jälle seda asja. Tuli sisse ja ütles ’tere’ sellise häälega, nagu ta oleks juba üleni Tõsiseltvõetav Täiskasvanud Mees. Ma alati itsitan selle peale, minumeelest nii nunnu, kui ta seda teeb. Noh, igatahes, nüüd olen ma kodus juba tagasi. Peaks seda magamise trikki proovima.
Tegelt on seal täitsa olemasolev ja selgesti tuntav piir, mitmendast järjestikkusest korrast Ehala laulude kuulamine südame pahaks ajab. Nad on nagu sefiiritort. Hea, aga oma piiri peab teadma.
Eeh. Teen lõigu, kustutan ära. õah. Siis alustan uut ja mõtlen ümber. Täna ei ole mul kirjutamise päev. Ma homme. Või millalgi.
Comments
Post a Comment