Tagasi selles režiimis. Hommikul seitse üles. Arvuti käima, postkast ja reader üle tšekata, laps riidesse, õue. Siis rutturuttu bussi peale ja kui bussi peale ei jõua, siis jalgsi. Ja siis ka rohke ergutamisega. Sest unised lapsed ei kõnni hea meelega vabatahtlikult hommikul kümnekraadise külmaga kilomeetrit. Ei, tupsud. Unised lapsed, eriti just hommikuti, on üsna hädad. Laps lasteaeda maha ja koju tagasi. Sest jei, vaheaeg ja mul on eksamiks vaja õppida. Vau. See on juba ülehomme. Pluss lisaks boonuseks pean ma tööd tegema. Minu enda huvides ja jaada-jaada. Tahan. Tahan tööd teha. Just. Vaatasin eile oma märkmeid, mis ma suvekoolis tegin ja asju. Täiesti ulme. Kuidas ma sellest kõigest aru sain ja seda kõike oskasin? Siit võiks võibolla isegi igast järeldusi teha. Umbes, et pane suvaline tšikk kaheks nädalaks kuskile võõrasse riiki karja nohikutega ühte hotelli kinni ja vaata, milleks ta võimeline on. Täitsa vau kohe. See tuleb mulle tagasi. Lissalt natuke peab ootama. Mis meil siis veel on? Ühe järeleksami kuupäeva mai tea. Kas asjaolu, et ma tean, et see peaks ideeliselt olema sel nädalal, peaks tagama minu valmisoleku seda tegema igal suvalisel päeval? Mul on vaja teada. Kindlat kuupäeva kellaaega ja klassiruumi. Ja siis ma saan seda arvesse võtta. See on peaaegu natukene nagu see, et kui sa tead, et sa sured, kas sa oled valmis selleks igal hommikul? Ei ole ju. Nii ei saa ju. Ebamugav. Tunniplaan on hästi võõras. Minu tunniplaan küll selline ei ole. Selle vahega, et see on minu tunniplaan. Trenni ma endale ei leidnud. Pole lissalt ette nähtud, et inimesed käivad trennis lõunati. Oi, sorri, rasedavõimlemine ja mingisugune mammade jooga on mulle sobival ajal. Jess. Teeme seda. Muud trennid on kõik kas inimestele, kellel pole hommikupoole üldse tööd ega kooli või siis inimestele, kellel pole õhtusel ajal üldse lapsi. Mina pole kumbki neist. Keegi mind ei taha.
Vannituba. (oot. Miks see uus lõik on? Ah lasta olla siis) Kuigi muus osas olen ma suht elukogenud ja maailma näinud noor neiu, vannitubadesse puutuv on mulle võõras. Aa... et ma nagu saan kahhelkivi plaate pesta? Ja siis nad on nagu puhtamad? Ja need plaatide vahed tegelt käivad valgeks tagasi? Savahi raiska... Mul ei olnud lapsena plaaditud vannituba. Mai teanud nendest asjadest midagi.
Jaa, mina arvan ka, et majapidamistööd on see kõikse huvitavam teema, millest kirjutada.
Nüüd on mudugi see kah käes. Mul on uut mantlit vaja. Ma otsustasin, et see viis numbrit liiga suur mantel võib ju soe olla, väga ilus ta ei ole. Mul oleks vaja umbes sellist, nagu mul tookord noorena oli. Võisiis sellist nagu Aivil üks hästi vanaaegne on. Või midagi nende vahepealset. Peaks kuskilt aega näppama ja umbes miljon kaltsukat läbi käima.
Eelmine kuu oli niimoodi, et kommunaalide arve tuli ligikaudu kolmandiku võrra suurem, kui ma uneski näha oskasin. Helistasin sinnasamusesse ja kaebasin. Õnnetu häälega. Ütsin, et maisaa millestki aru. Siis see mees seletas mulle eriti kaastundlikult. Ja me rääkisime hästi pikalt sellest, kuidas hinnad ikka tõusevad ja temperatuur ikka langeb. Nagu pensionärid saavad bussipeatuses kokku ja heietavad oma ühise raske saatuse üle. Pärast oli mul poole parem meel liiga palju raha ära anda.
Külm on siin arvuti taha. Huvitav, kui ma panen konspekti padja alla ja keeran ennast teki sisse kerra, kas ma siis olen ülehomme ärgates juba mitu korda osavam ja skoorin eksamil sajaga. Kohviisu pole ja uni on. Halb. Halb kombinatsioon.
Comments
Post a Comment