Monday, January 11, 2010

joonlauaga jogurtit süüa.

Ilge tahtmine on
Tartu poes oli koorene jogurt mustade kirssidega ja ma kohe ei saanud teda sinna jätta. Kuigi ma olin juba peaaegu kõik nende saiakesed ära ostnud ja selle silmapaistva silmapliiatsikasutusega saialeti-tädi oma tellimust esitades segadusse ajanud. Ikka langesin ilusa pakendi ja osava tootenime lõksu. Koorene Jogurt, mmm... Ma olen nii äraostetav. See jogurt ei sisalda tilkagi koort. See on piimast ja paksendajatest tehtud. Aga nii nämm on.

Hetkeseis on raamatukogus asjalik olemine. Teen oma ülesannet. Mul on see loll komme, et ma mõnikord tahan asju viimase peal hästi teha ja kui mind see hoog tabab, saab see tavaliselt pihta mingile vormistamis-ülesandele. Tutaki! See tähendab hetkel, et kuigi mu ülesanded pole võibolla viimase peal hästi läbi mõeldud ja pedagoogiliselt kõige korrektsemad ja ehk on isegi metoodiliselt vähe nõrgad, vormistus saab neil olema neetult ilus. Ma juba kujutan ette, kuidas õppejõud seda faili avab ja peab küüntega toolist kinni hoides silmad peast välja imestama, kui kohutavalt hästi ma ikka vormistada oskan.

Ei midagi

- sa peaks ka endale feisbuki tegema, siis saaksid Kajaga seal hängida
- ma võin Kajaga piimapäeval ka hängida. Eile just hängisime.

Mh. Ja nüüd istusid siia kaks tüdrukut, kes räägivad. Nad räägivad nii palju. Üleni asjalikku kooliteemalist juttu, aga ma kuulen igat nende sõna ja nad ei kipu üldse vait jääma. See sumiseb mu peas. Peaks ütlema midagi neile. Peaks neid altkulmu põrnitsema. Peaks Aiviga omavahel neid nende kuuldes vihjamisi taga rääkima. Peaks ära kannatama, küll nad varsti ära lähevad või tööle hakkavad. Ma tean, et nad peaksid. Ma olen nende juttu pealt kuulanud.

Mul on näiteks selliseid sõpru, kelle väljavalituid ma mitte kunagi nende vääriliseks ei pea. Mingite üksikute eranditega heal juhul.
Ja mul on selliseid sõpru, kellega chattimise logisid on mõnus lugeda.

Mis chattimisse puutub. Ma eksole, elan päris palju arvuti taga. Üleni harjunud sellega. Vahel siin mingid käivad ja nimetavad seda sõltuvuseks. Aga need mingid ei tunne mind, ma olen nii salapärane, mind on kohutavalt raske tundma õppida ja need, kes mind tunnevad, need, ainult need teavad... oot, kurat... teemasse tagasi...
Mulle üldse ei meeldi emoticone kasutada. Kasutan vestluses umbes ainult kolme ja neid ka ainult äärmisel vajadusel. Näiteks kui mul on kahtlusi, et mu tekst pole üheseltmõistetav. Tavalisest ma ikka panustan sellele, et inimesed saavad aru, mida ma ütlen, kui ma seda internetis ütlen. Aga siis on ju selliseid inimesi, kes panevad iga oma kuramuse lausekese lõppu mingi emoticoni. Ja mõned saavad niimoodi pikad jutud maha räägitud. Lause, lõust, lause, lõust. Terve vestluse aken on kollaseid laike täis. Mõned laigud tõmblevad. See on suht veider, mina nii ei teeks, mul pole vaja, ma olen hoopis teistsugune.
Teine asi on tekstides smailide kasutamine. Ma komistan lugedes nende taha. Ma ei komista kokkukirjutatud sõnade ega võõrkeelsete väljendite taha, aga smailid küll jäävad jalgu. Rea lõpus veel saab hakkama. Teksti sees ei ühenda ära.

Oh häda. Üks ülesanne sai valmis-äraesitatud ja juba on mul kopp ees. Kopp ees raamatukogu lollakast wifist, mis ära kaob. Asjaolust, et ma ei saa raamatukogu arvutitega tööd teha, sest nad ei mängi eestikeelset dvorakit. Kõrini raamatukogus käivate tüdrukute riietusstiilist, sest nad kõik kannavad siseruumides suuri kohevaid salle või kaelarätte ja see on nii tobe. Ja neil on kõpskingad. Kõrini oma arvuti põrisemisest, mis ei lase mul koridorist vaiksemasse kohta kolida. Oo äkki on asi selles, et ma sain ainult kolm tundi uneaega täna öösel ja osa sellest ajast kulutasin ma magama jäämise ootamisele. Vabalt võib olla.

Ma olen endaga hästi tuttav. Ma tean, mis kombed mul küljes on ja oskan tihti ennetada mingeid lolle käike, mida ma võiksin teha. Näiteks ma tean väga hästi, mis juhtub, kui ma lähen tühja kõhuga toidupoodi. Selle pärast korraldan ma juba peaaegu ilma selle peale mõtlemata asjad nii, et ma jõuan enne poodiminekut midagi süüa. See on selline lihtne meetod. Mul on üks keerulisem ka.
Ma tean, et kui mul on füüsiliselt midagi viga – näiteks nohu, tühi kõht, külm, uni, ebamugav ja mul on samal ajal vaja midagi asjalikku teha, laskun ma kergesti enesehaletsusse. Hakkan endale kaasa tundma, sest mul on ikkagi ju nii raske ja oh ma pisike. Ja siis juba sellest tulenevalt hakkan ma ennast hurjutama ja korrale kutsuma ja kurjalt kokku võtma, sest enesehaletsemine on mingi vussidele. Võta ennast kokku ja ära niutsu nagu väike plika. Mhmh, lähen endaga tülli. See võib omakorda igasuguseid asju kaasa tuua. Kasvõi konflikti projetseerimist mingile välisele nähtusele. Igatahes, kuna ma tean, et mul sellised kombed küljes on, ma üritan neid ennetada. Võtan kuskile minnes kaasa taskurätikud, lisasokid, saiakesed. Ei tuterda lahtiste saapapaeltega libedal teel, lepin endaga õhtul sobiva uneaja kokku ja luban endale, et sellest mulle piisab. See veits aitab.
Tervislik see mudugi ei ole, sest ma olen oma tahtejõudu treeninud juba päris väiksest peale ja ma saan päris hirmuäratavalt kaugele sellega minna. Oma füüsilisi võimeid ignoreerivatesse kaugustesse. Ma arvan, et see ongi põhiline põhjus, miks mu tervis semestri lõpus trikke teeb. Ma olen ennast ära piinanud ja selle sümptomeid vägisi tagasi hoidnud.
Või siis mingi vähem ulmeline põhjus.
Või siis veel keerulisem sügavam põhjus.

Käisin eile õhtul jalutamas. Jalutada oli ilus. Kõik need sädelevad valged puud ja tähed ja lumi. Paksude paksude lumemütside all peidus ristid ja hauakivid. Härmatanud raudvärvad. Hästi ahhetamapanev.

Novot. Töötahe lännu. Peab minema raamatukogust ära, ostma kangapoest roosat karva ja kaltsukast lapsele uusi kaltse, koju vennaraasukest arvuti tagant ära peksma. Ei ole siin midagi koolitööd teha ja ennast lahata. Elu tahab elamist.


vahepeal käis mingil veidral põhjusel teemaks küsimus, et kas ja mis tingimustel on sellel pingul naba

7 comments:

  1. Anonymous15:00

    buhahaaaaaa... mu teisel poolel oli mingil ajal kasutusel väljend "näpi naba, pingviin!" :) nüüd sai siis asi paika :P

    ReplyDelete
  2. Anonymous15:34

    Tere!
    Pikemalt vastasin FB Farmi fännilehel
    http://www.facebook.com/pages/FARMI/182562746637?ref=ts
    aga, infoks, et Koorene jogurt sisaldab 7,7 % koort...:)

    Head isu!
    Ruta Kallaspoolik
    Maag PT turundusjuht

    ReplyDelete
  3. Ei ole Sa nii salapärane ühtegi. Päris selge isiksus. Küllalt kinnine. Iseteadev. Otsustav. Ettevõtlik. Natuke pööranesevõitu - mõnikord. Piisavalt kohusetundlik. Ja enesehaletsejaks Sind küll kuidagi pidada ei saa.

    ReplyDelete
  4. ants on kah nii pikalt vaikinud et kartsin juba et ta ära kutsutud on
    mirjam ei ole kinnine vaid tark
    teab kus ja mida rääkida
    vastupidiselt mõnele kes selle eest siis ninanipse aga saab;)

    ReplyDelete
  5. kenad antoonovkad!!!

    ReplyDelete
  6. Vaata, too MSNi smailisus on põhjustet sageli sellest, et näost-näkku suhtluses moodustab väga suure osa hääletoon ja näoilme ja poos ja kõik muud säärased vidinad, mida MSNis pole ja siis jäävad mingid nüansid võib-olla edasi andmata ja nii ongi smailisid vaja. Et emotsioone saaks paremini väljendada. Põhimõtteliselt võib neid võtta nagu teatavaid kirjavahemärke, mis kannavad teatavaid emotsioone. Kirjamärgirevolutsioon FTW!

    ReplyDelete
  7. Joanamari
    Muidugi on Mirjam üks tark tüdruk, samas arvan, et ta minuga siiski ei klapiks kui me päriselt kokku saaksime.

    ReplyDelete