Friday, March 12, 2010

From the darkness that surrounds us

Vahepeal on see sürr tunne ka, et sündmused ja asjad ja inimesed minu ümber ei ole päris, aga nad on see-eest piisava usutavusega. Suht hästi koostatud, peaaegu petab isegi ära. Enam-vähem oodatav. Rahuldavalt veenvad.. Nagu ühes raamatus ühel mehel oli. Umbes selline tunne. See võis mingi Nabokovi raamat olla.
Võib-olla mul ei olnud seda sürri tunnet enne selle raamatu lugemist. Võib-olla ma hakkasin seda endale enda meelelahutuseks otsima. Ma vahel teen nii. Siis pärast imestan.
Näiteks see, kuidas ma siin raamatukogus istun. Suht usutav, eksole. Inimesed kõnnivad minust mööda ja kusagil keegi keerab lehte või köhatab. Vahepeal on mingi vaikne vestlus. Täitsa tehtav, eksole. Mingi maitea... vektorgraafika ja inimesekujulised värvilaigud randomiga liikuma, lihtsad liikumisalgoritmid... tuleks praegu mingi karvane elukas trepist alla või läheks kõik järsku pimedaks, kõnniks keegi kogemata seinast läbi, oleks juba kahtlane. Aga praegu täitsa töötab.
Ilusates viigipükstes vanahärra seisab riiuli ees ja lehitseb raamatut. Töötaja läks just tühja raamatukäruga mööda. Noortel naistel on etnomustrilised kampsunid ja tagasihoidlikud soengud. Inimesed käivad mööda mingeid radu, ikka trepist üles ja ümber nurga ja riiulite vahelt läbi. On varjud ja gravitatsioon. Nüüd tuleb töötaja tagasi, käru peal mõned raamatud. Inimestel on mingid kokkuleppelised missioonid. See, kuidas ma nähtamatu olen. See, kuidas nad üksteist ei näe. See, kuidas sellel kõigel midagi viga ei ole. See on veits kahtlane.
Aga muidu jah. Suht hästi panevad.


viide

Ma tean, et ma ei oleks oluliselt õnnelikum, kui keegi mulle korteri annaks ja töökoha hangiks. Ma tean, et see, kui õnnelik ma olen, tuleb puhtalt minust endast. Ma lihtsalt olen seda sorti inimene, iseenesest, et ma leiaksin ka muus olukorras umbes samas vahekorras asju, mille üle rõõmustada ja asju mille üle vinguda. Ma tean, et rahapuudus teeb küll õnnetuks, aga raha ei osta õnnelikkust. Mingist piirist alates pole vahet, kui palju sul on. Ja tegelikult see, kui mul on katus pea kohal ja ma saan iga päev süüa, ei lähe veel rahapuuduse alla. Ma oleksin miljonärina sama õnnelik ja rahulolev, kui ma olen praegu. Tegelikult. Ma ju tean seda.
Aga ikkagi. Aga ikkagi. Kujuteldav rahulolu on alati suurem kui reaalne ja ikka neetult lahe oleks, kui ma ei peaks nuputama, kust saada raha kassitoidu ja muumimaale mineku jaoks.

Keegi peaks mu lugemispäevikut täitma. Nii kahju, et keegi ei viitsi.

1 comment:

  1. Ma lugesin just Su blogist seda pealkirja ja kõrvalaknasse võtsin lahti oma postkasti.. selle Fortune Teller ütles mulle:

    "The streets were dark with something more than night."

    Hm.

    ReplyDelete