Tuesday, March 16, 2010

get a little bit closer to feeling fine

Kulunud dialoogidest. Põhi-idee on see, et kõigil inimestel on mingi tüüpiline vastus, mida nad kuulevad inimestelt oma erialast teada andes. Matemaatika puhul on põhilised vastused: 1. mina ei oska matemaatikat; 2. ma vihkan matemaatikat; 3. vau, sa oled siis vist tark. Ja veel mõned. Sirla ütles, et fotograafia peale küsitakse, kas ta õpib neli aastat, kuidas nupule vajutada. Õpetajakutse peale enam vau-vastuseid ei tule. Tehakse märkusi teemadel enesehävitus ja nälga suremine.
Kui ma ütlen, et mul on laps, siis tüüpiline reaktsioon on küsida eriti šokeeritult: sul on laps? Siis ma ütlen jah. Siis tulevad küsimused vanuste kohta. Ja alles pärast seda, teades kõiki andmeid, küsitakse: kuidas sa oma vormi tagasi said? Sest inimestel on peas arusaam, et sünnitamine või emaks olemine teeb paksuks.
Mhmh. Nagu arusaamad saaksid kusagil mujal olla kui peas.



Üks on veel, mis tihti aset leiab ja tegelt vist ei lähegi vestluse alla, sest mul pole tavaliselt midagi selle peale öelda. Inimesed tulevad mulle üles tunnistama, et nad enam ei loe mu blogi, sest ma kirjutan nii palju. Liiga palju. Olen üle mõistuse produktiivne. Ja mul pole selle peale midagi loomulikku, tabavat, sisukat kosta. Ma tõesti ei tea, millist osa mina seal mängin. Mõnel juhul kõlab see ülestunnistus nagu mure. Siis ma tahaks inimestele rääkida oma lõikude teooriast. Jäta siis lõik vahele, kui see põnev ei ole. Tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Aga mai hakka. Ära sis loe.

Trenniga on nagu saunaga on nagu loengutega: alguses üüüldse ei viiitsi minnna (niimoodi venitades ja haigutades) ja pärast, kui ära käinud oled, on nii hea ikkagi.

Kevadel armunud olemine ongi mingi raiskamine. Sest siis vahid suu ammuli juhmil pilgul oma armastust ja siis jääb märkamata, et taevas on nii nii sinine, nagu ta kunagi varem pole olnud ja päike üleni paistab peale ja teeb kõik ilusaks. Aganoh. Seal on muidugi terve kari inimesi, kes niisamagi vahivad suu ammuli juhmil pilgul. Isegi, kui nad ei ole armunud. Lissalt. Sest nad on sellised loomad.

'ja sellise mentaliteediga inimesest saab õpetaja!?!'

Roland kutsus mu sinna foorumisse, minaeitea. Nüüd ma läksin ja eile näiteks saavutasin selle abil supervõimed. Aint korraks istusin arvuti taha ja -supsti!- oli kolm tundi kadunud. Maagia.

Noh. Tegelikult ma armastan inimesi. Lissalt vahepeal tekitavad nad minus seda noh... kummastust. Hämmeldust. Väljuvad oma olekuga täielikult minu mõistmise piiridest. Tekitavad tahtmise igast arutuid küsimusi küsida nagu 'mis sul viga on?' või 'omg wtf?' Sest. Õpetajaks õppivate inimeste hulgas leidub inimesi, kes
1.Kardavad esineda. Kardavad klassi ees olla. Kardavad avalikult kõneleda. Väldivad igal võimalusel välja paistmist või rohkem kui kolmele inimesele rääkimist. Kohustuslikke ettekandeid teevad nagu puuslikud, sisemiselt piineldes ja vääneldes seal klassi ees ebamugavusest. Grupi juhtimine või tegevuse eestvedamine on täiesti välistatud.
2.Omavad null enesekindlust. Ei kaitse oma seisukohti. Ei hakka vastu. Avaldavad oma arvamust ainult siis, kui keegi isiklikult nende käest seda küsib. Ei vaidle. Nõustuvad ja alluvad igasugusele survele. Ei seisa enda eest. Lömitavad nagu vettinud nuustikud. Väldivad vastutamist ja ise-otsustamist.
Noh. Ma püüan loogiliselt mõista. Nad on alles noored, tihti alles esimesel kursusel. Mitmed ei saanud kusagile mujale sisse ja õpetaja pole nende jaoks kutse vaid paber. Mina olen türann ja surun inimesi alla (sest kõik tiirleb ümber minu loomulikult).
Aga ikkagi. Midakuradit.
Õnneks on meil mitu teist sorti inimest ka.

Meil on näiteks üks niisugune õppejõud ka, kes räägib oma koha peal istudes hästi vaikselt auditooriumiga silmsidet omamata endaette pomisedes. Mitte just tapvalt hea diktsiooniga. Ventilatsioon üürgab mõnuga kogu jutust üle. Ja kui esimeses reas istuv tudeng palub tal veidi kõvemat häält teha, ütleb ta: istuge siis lähemale. Ja ma mõtlen, et nii kahju, et ta selle kihlveo kaotas, sest tal on nii kurb ju olla nüüd.

Mulle meeldib sotsiaalpsühholoogia loengus ette kujutada, et me ei ole suures külmas auditooriumis kuulamas õppejõudu. Ma püüan ette kujutada, et me oleme paksude vaipadega raamatutoas pehmetes tugitoolides ja meie kõigi ühine sõber, prillidega tark muhe vanamees, räägib igasugust huvitavat juttu meile. Sest ta räägib sellisel kombel. Nagu ta istuks oma noorte sõpradega tugitoolidel mingis hubases toas. Ma ei ütleks, et see on kõige efektiivsem viis suhelda paarikümne tudengiga paarisajakohalises külmas auditooriumis.

oioi nüid mul hakkas jälle kiire

3 comments:

  1. tunnen üht 4 lapse ema kelle käest ikka küsiti,kui tal lapsed väikesed olid, et kas ta on oma lapsed sünnitanud või lapsendanud;)

    ReplyDelete
  2. Eh... Minu jaoks on Su blogi lugemine alati nauding. Ei jõua ära oodata, millal sa jälle välja tuled. Uskumatu, et mõned virisevad...

    Mis puutub õpetajaks õppimisse ja õpetaja elukutsesse, siis, nagu Sa tead, olen ma olnud kymme aastat õpetaja. Ja see oli väga huvitav ja viljakas aeg minu jaoks ning, nagu aastaid hiljem olen kuulnud, ka paljude mu õpilaste jaoks. Ja tean väga paljusid tõeliselt võrratuid õpetajaid.

    Muideks, tegin yhele inimesele kerge peapesu tema kriitika eest ka sel teemal.

    Aga jah, ilma liialdamata, kogu inimkonna ja iga inimindiviidi areng põhineb ju ainult ja yksnes õppimisel ja õpetamisel. Ilma õpetajateta näriksime endiselt juurikaid ja mõmiseksime.

    ReplyDelete
  3. Ongi pikk jah. See on ainult hea. Muide. Mina loen blogisid nii hooti. Mõnikord rullin kõik läbi ja mõnele jätan "lugemata" linnuksese külge. Teinekord loen kõik subscribid järest läbi. Nagu praegu.

    Matemaatika puhul on suurim mitteoskamise põhjus ju laiskus. Näiteks inglise keel või mis tahes keel on loogilisem enamustele inimestele. Mina arvan nii igatahes. Kui korra läbi loed kodus mingi keele asja, on asi korras. Mate ei tule nii lihtsalt. Tuleb natuke vaeva näha.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget