the passion of a thousand burning suns

cuteoverload.com

Samal ajal toimuvate loengute imetabane omadus on see, et ma saan korraga puududa kahest loengust. Siin ma lissalt istun ja samal ajal olen ma puudu tervelt kahest loengust. Ma olen täiesti usskumatu.

that joke they don't tell gay people

Ma mõtlesin hommikul pikalt ilusate tisside plussidest ja.. eem.. noh... plussidest. Esialgu selle mudeli põhjal, et tüdrukul on ilusaid tisse vaja, et 1. ennast hästi tunda; 2. seksi ja muid sotsiaalseid boonuseid kergesti saada. Siis edasi muidugi see, et tegelikult see esimene – hea enesetunne tuleneb teisest – saadavalolevatest boonustest, sest tüdruk vaatab ennast ja püüab kujutleda, milliseid ja kui palju sotsiaalseid boonuseid selle välimusega võiks saada. Kui palju teised ligikaudu sama välimusega tüdrukud varem on saanud ja kui palju ta ise annaks sellise välimuse eest teistele. Või misiganes meetod enda hindamiseks. Kui ta kujutleb, et palju saab, siis ta tunneb ennast hästi. On rahul ja vehib rõõmuga ringi. Kui kujutlus on ennastkahjustava kalduvusega või ümberringi on hästi mitu kõvasti ilusamate tissidega tüdrukut või ühiskond on väärastunud ja boonustab tüdrukuid hoopis ajude või säärte järgi, siis on muidugi kurb olla. Tissidega või ilma.
Pärast ma mõtlesin, et huvitav, millises loengus ma seda arutlusviisi kuulnud olen. Või millisest raamatust lugenud. Ja selle üle, kuidas 'meenutama' või 'meelde tuletama' on ebamugavad väljendid. Sest need nagu viitavad tegevusele aga mitte tulemusele. Ma võin ju meelde tuletada, aga kui ei tule. Sest tegelikult ma tahaks mingit sellist tegusõna, mis annaks hästi edasi seda mälupiltidest sobramist ja tagaotsimist ja siis õige leidmisel selle esiletoomist ja läbivaatamist. Replay. Igatahes, sobrasin ja ei leidnud mälestust selle asja kuulmise kohta loengus.

Rääkisin oma lapsele jumalast. Niimoodi üldiselt. Seda ideed, et on keegi või miski, mis on selle kõik kunagi valmis teinud ja paika pannud. Ja seda teist ideed, et see või mingi muu keegi vaatab meie peale ja me saame temaga rääkida, talle öelda või temalt küsida. Siis Koit jutustas mulle ühest korrast, kui ta oli meie mõistes siis jumalat palunud. Millalgi suvel. Iseenesest. Ilma, et keegi oleks talle rääkinud, et sellist asja võiks teha. Kas usk inimesele sisseehitatud programm. Kas me tulemegi juba mõelduna niisugusteks.
Muinasjuttu lapsukesest, kes loomalaudas sündis ja kellele kuningad kingitusi tõid, rääkisin ka talvel. Ja lugu karupojast, kes ei tahtnud tuttu jääda ja siis tuli mesilane ja ütles, et laula ise omale unelaulu. Pea pesemise juurde käib lugu sellest poisist, kes elas kunagi metsas kollide juures ja kellel olid sarved ka ja kuidas ta karjus, kui teda pesti.

Mul on mõningane kuuluvustunde mõõn praegu. Aga võib-olla see algas juba sügisel ja ma olen vahepeal seda töö ja igasuguse pinnapealse tingeltangeliga vaigistanud. Aga võib-olla ma juba tulingi sellega algusest peale ja ainus võitev strateegia ongi pinnapealse tingeltangeli piisavalt kõva hoidmine. Siis ei kuule. Või siis hormoonid. Vitamiinipuudus. Alati on kena taandada igasuguseid tunde-taseme asju mingitele käegakatsutavatele.

Või siis teooria antennipeast, mis korjab igalpool ringi lendavaid ideid kogu aeg üles ja need ei ole üldse tema omad ja ta on loll ja/või isekas, arvates, et ta midagi iial ise loob.

Kirjutasin öösel kogemata liiga kurja retsensiooni.



Tead, mida ma üleni arrmastan Vonneguti juures. Seda, kuidas tema raamatu sees on nii palju raamatuid. Seda, et tal on umbes 8 korda rohkem raamatu-ideid, kui tal on raamatuid. Siis ta sätib need ideed oma raamatutesse sisse. Enda või Kilgore'i ideedena. Ja noh veel terve posu asju muidugi.


mh. nüüd jäävad mingid trükivead sisse, sest ma pean loengusse jooksma.