Well babies don't you panic

Murca: Margus ütleb, et ma olen üks vaimselt tervemaid inimesi, keda ta teab
Aivi: Pfft. Kas tal said komplimendid otsa või?



Hommik on olnud imekaunis. Kuigi õhtu oli suht pundar. Sest söök ei tulnud välja, sest õigeid koostisosi ei olnud ja pidin mingit säästu-versiooni tegema. Mulle ei meeldi mu toitude säästuversioonid. Siis ei jõudnud ma seda mafia filmi ära vaadata, sest see on kolmetunnine. Ja siis olid veel Koidul mingid reaalsed ja immaginaarsed mured. Ma räägin, liiga palju ulmet on lastele suunatud raamatutes, filmides, etendustes, lugudes. Lapse pea on niigi ulmet täis, sinna ei ole vaja tööstuslikes kogustes täiskasvanu genereeritud tehis-ulmet toppida.
Hommik algas muidugi sellega, et kohvikoor oli pahaks läinud ja ma siis kallasin kohvi kraanikausist alla. Õnneks on täna päikesepaiste ja muusikapulk paksult muusikat täis topit ja mu järeleaitamis-õpilane jälle astmaga kodus, niiet ma istutasin ennast raekoja platsi, et päiksepaistel rahulikult teistevalmistatud hommikusööki süüa. Sai hea.

Lasteaialapsed on, eksole, kuni seitsmeaastasteni. Sest seitsmeselt lähevad nad kooli, aga alles sügisel. Niiet nad on suht inimese nägu juba lasteaias mõnikord. Kui lasteaialapsed jalutamas käivad, näiteks linnas ekskursioonil, peavad nad kahekaupa kõrvuti ja käest kinni kõndima. Nii igaks juhuks, turvalisuse mõttes. Selles vanuses eelistab suurem osa lapsi omasooliste seltsi. Poisid on sõbrad poistega ja tüdrukud tüdrukutega. Muidugi valitakse selleks paariliseks, kellega terve linnaskäigu kõrvuti käia, mõni oma sõpradest. Nii ma nägingi täna mööduva lastekarja sees kahte miniatuurset kutti, kes olid ise üleni ägedad ja täitsa edukad mingite mees olemise sümptomite esitamisel, rõõmsalt käsikäes läbi raekoja platsi kõndimas ja midagi hullult põnevat omavahel seletamas.

Mulle tundub, et mu kass on mu saabastesse pissinud. Mul on seemisnahksed saapad. Õhtul topin pesumasinasse ja vaatab sis.

Aga täpselt kuidas see juhtus, et laagrilapsed noorteks meesteks muutusid.

Mul on see (rumal) harjumus, et kui keegi räägib mulle pooltuttava inimese armastusväärsusest ja jumalikkusest, siis hakkan mina ka üsna kiiresti ja mugavalt selles pooltuttavas inimeses seda armastusväärsust nägema. Ja rohkemgi veel. Ma näen, mida keegi võiks temas näha. Ka kõiki neid asju, mille kohta mulle pole sõnagi öeldud. Ja niimoodi kaheosaliselt ka – läbi enda silmade ja läbi selle teise inimese silmade. See ei ole niisugune ühekordne protseduur, nagu ma viskaksin pilgu peale ja ütleksin: I see what you mean ja sellega piirdukski. See muutub selliseks kestvaks kallutatud tähelepanuks ja eelarvamusele kinnituse otsimiseks.

Ma olen leidnud maailma parima psühholoogia õpiku. See lissalt on nii hea. Ma üldse ei taha, et sellele järjekord taha tuleb ja ma seda tagasi pean kogu aeg viima. Veel olen ma leidnud ühe pedagoogika õpiku, mis mul regulaarselt eluisu ära ajab. Võinoh, pärast isikliku lihtsa otsimisalgoritmi väljatöötamist enam mitte nii väga.



Ilmselgelt on semestri keskpaik lähenemas ja ma leian end ebatervislikult tihti prokrastineerimas ja muud asendustegevust leiutamas. Blogimas näiteks. Praegu mõtlen sellest, kui neetult hea mõte oleks veel üks todo list koostada ja kalendriga veits värke äraorganiseerida.

Ma lähen täna ühte näkast töökohta vaatama. Siis äkki varsti saan kassil munad maha võtta, see on suht kulukas, kastead.