Ironic Processes of Mental Control

Vaatasin järele. Kuus eksamit veel. Ses mõttes, et mul on üks tehtud. Kirjutatud. Hinnet ei tea veel. Võib-olla on toimunud see ajalooline kusagile risti tegemist väärt sündmus, et ma kukun mingil psühholoogia eksamil läbi. Eks paistab. Järgmine eksam on esmaspäeval. Siis üks järgmisel esmaspäeval ja siis järgmine kohe neljapäeval ja siis järgmisel neljapäeval. Nii kaugele on mul kalender valmis tehtud.
Lisaks on mul kõigis ainetes, kus ei olegi eksamit, neetult palju koduseid iseseisvaid loomingulisi mahukaid ülesandeid. Mõned on sinna juurde kirved ka. Ja mõnes eksamiga aines on ka neetult palju neid samu ülesandeid. Kusjuures need tuleb enne eksamit valmis meisterdada. Lisaks on mul mõne aine koha pealt sitaks idealiseeritud raskestisaavutatav ettekujutus endast ja mulle käiks üleni väärikuse pihta (litaki!), kui ma seal mingi näkase napiltkõlbuliku töö peaksin esitama. Sest mina ju. See aine ju. Ometigi.

Mul on nüüd tumepruunid juuksed. Need on täpselt seda värvi, nagu värvipaki peal oleval modellil. Ja ma olen täiesti uskumatult adorable selle soenguga. Kuidas see eesti keeles on? Aa hurmav. Hurmav on väga hea sõna. Ma ei mäleta, et ma ühegi oma punase või blondi peaga nii hurmav oleksin olnud.
Üleni hurman siin.
Sorry, ma praegu ei saa, ma pean hurmama.
Laske mul ometi hurmata.
khm... nojah siis

Koit sai endale kastitäie kasutatud legosid. Ma pole eile õhtust peale talle pidanud tegevusi otsima või tema mängudes osalema. Ainult aeg-ajalt aitan mingeid tükke lahti. Istun omaette arvutis ja olen suht üleliigne. Laps lissalt mängib ennastunustavalt. Nii lahe.

Kui keegi siit lapsekasvatamisnõuandeid otsib. Mhmh. Kindlasti otsib. Sis mul on üks tähtis sõnum: varusta oma laps legodega. Legod on täiesti geniaalne asi. Nad peavad vastu kümme aastat kindlasti. Ma olen oma elus vist ainult ühte katkist legotükki näinud. Tegelikult saab legosid odavalt ja teiste inimeste käest ka. Ja legod on nii kohutavalt lahedad. Arendavad. Nendega saab olla loominguline või järgida juhiseid. Saab kodu mängida või masinaid leiutada. Kõik tubase mängu tüübid saab ära mängida. Lihtsalt nii lahedad. Maiteagi teisi nii vastupidavaid inspireerivaid mänguasju, mis nii paljudeks mängudeks sobivad.

Leksikoloogia. See kõlab nii hästi. Hea kõlaga sõna. Teadus leksikas olemisest. Leksikus-õpetus. Keegi pole nii leksikas.
She says: Kuival olnud tükk aega?
Ma võiks ka leksikoloogiat õppida praegu. Mitte pedagoogilist psühholoogiat. Mis tegelt on lissalt ühe paksu õpiku memoriseerimine. Ahah. Seda sõna ka pole olemas. Häda selle keelega.

Korraks mõtsin, et siis oli palju lihtsam, kui ma nägin, et ma kohe kindlasti mitte ühelegi poisile ei meeldi. Aga tegelt ikka ei olnud.

Winampi shuffle on lollakas.

Mul polegi aknavõrku vaja. Kass istub akna peal ja kohe, kui mingi putukas sisse lendab, teeb ta kõik, et see kätte saada ja nahka panna. Selle käigus tegi ta köögis ükspäev destroid, sest seal oli ööliblikas.
Omg mingi lendav tõmblev asi, ma pean selle kätte saama Iga Hinna Eest!

Ma avastasin ükspäev, et alates sellest ajast, kui ma olin 17, olen ma leidnud, et ma olen täiesti viimase peal vanuses ja minuvanused inimesed on täiesti viimase peal lahedad inimesed. Minu vanusegrupp rokib sajaga. Kogu aeg.

I'm a lustful and bad pig.

Tead, ma olen nii lasteaiapooldaja, et ma oleksin parema meelega valmis toetama lapse mitte kooli panemist kui lasteaeda mittepanemist. Väiksel lapsel on vaja lasteaeda. Omavanuste seltskonda. Suurt kampa võrdsete õiguste ja kohustustega djuude tegutsemas neutraalsel pinnal. Struktureeritud päevaplaani. See ei ole see õppetöö või karmi kasvatuse pärast. See on sotiaalse intelligentsuse jaoks. Erinevate inimeste lähedalt nägemise ja tundma õppimise jaoks. Lasteaed on esimene suhtlemisoskuste treening.
Alati ei ole lihaste sugulaste kõikeandestav ahviarmastus see kõige parem asi, millega oma järglast ümbritseda.
Lasteaed on ka kodu. Lasteaed on ka turvaline pesa.
Ja mis inimesed need on, kes arvavad, et laste haridussüsteemi lülitamine neid tühjadeks mitteoriginaalseteks muudab? Nii arvategi oma lastest? Oma ainulaadsetest uskumatult erilistest kordumatutest lastest? Et neid saab õppeasutuses Ära Muuta kellekski teiseks?

Koit muidugi ei ole pärast kipsi saamist lasteaeda läinud. Alguses selle pärast, et ta ei saa ennast ühe käega ise riidesse. Praegu ka osaliselt selle pärast. Aga selle pärast ka, et mai saa sugugi korrapärast päevaplaani pidada, kui ma olen nii hõivatud eksamite pärast hullumisega.
Rullumisega.


Muidugi pole keegi öelnud, et täiskasvanu olemine peab lihtne olema. Ma lissalt ise oleksin arvanud tahtnud eeldanud, et veits lihtsam on. Aga ilge nuss on hoopis. Ja seda sugugi mitte otseses mõttes.

Tahaks siin rämedalt igast teooriaid ajada ja oma vaateid asjadele avada, aga mai saa praegu. Ma pean praegu ärevuskõhuvalu kõrvale kontrolltööks õppima. Ja vahepeal nii pausi tegemise mõttes laskma ratsionaalsel Murcal emotsionaalsele Murcale vasta pead anda. Ja vastupidi. Vastupidi ka.
Sest esiteks see emotsionaalne Murca on nii loll. Ta üldse ei mõtle. Ta on täesti arulage. Tormab ja loobib ennast igale poole. Võiks veits kaaluda ju vahel. Aga ei. Laseb ennast tõmmata igasugustesse impulsiivsustesse ja intuitiivsustesse. Nagu poleks kunagi kuulnud tagajärgedest. Nagu aru peas ei oleks. Jeebus küll. Ta usaldab oma nina. Oma kõhutunnet. Laseb ajukeemial võimust võtta. Usub muinasjutte ja valesid. Unistab. Absoluutselt pole maaga ühenduses. Haige masohhist ikka.
Ratsionaalne Murca on ka täielik idikas. No on vaja kõik vähegi tõeline loogikaga ära kastreerida? Kogu aeg on tal vaja asju läbi rääkida ja lahti seletada ja aru saada. Teeb sellist nägu, nagu ainult sõnadega edasiantavad asjad oleksid päriselt olemas. Muudkui seletab. Loetleb argumente. Koostab mudeleid. Arvestab ja hoiatab. Korrigeerib ja reguleerib. Mõtleb ja tõestab ja põhjendab. Rikub kõik ära. Haige masohhist ikka.
Mina ise olen üleni awesome. Need kaks tüüpi on aint jobud.


Ahjaa, Señor Gif on mu uusim leid: