Sunday, May 23, 2010

Stabiilne ebastabiilsus


Mul on see vastik tunne kõhus. Nagu karvapall. Seal otse rindkere all. See koosneb noh... ärevusest seoses selle neetud eksamiga. Seal on süü, et ma pole täna veel üldse õppima hakanud. Seal on hirm läbikukkumise ees. Seal on rumal rahutus, mis ajab toast välja keset ööd. Kuigi praegu pole öö ja kuhu mul minnagi. Seal on igasugune muu rumal rahutus ka. Loomulikult on seal kahtlemine oma võimetes. Oma õppimisvõimetes. Oma mõtlemisvõimetes. Oma stressitaluvusvõimes. Ja noh siis on seal ilge paanika selle pärast, et see ärevus üldse on ja ma sellel ennast segada lasen. Võinoh ei lase. Ta segab laskmatagi. Mai saa midagi teha. Loll karvapall. mh.



Mai oska inimesi lugeda. Vahel tegelt oskan ja sis olen üleni osav ja neetult andekas. Inimestelugeja. Aga sis on inimesi, keda ma ei oska lugeda. Ta ütleb ühte ja ma arvan ühte ja siis ta teeb teist ja mul pole õrna aimugi, täielik üllatus-šokk. Või ta teeb midagi ja ma arvan midagi ja siis ta ütleb midagi hoopis muud. Või ta ütleb ja teeb midagi ja sis ma pärast fb-st loen midagi kolmandat ja mismõttes. Täiesti ulme.
Oo ja siis on võimalik ju õpitud abitus saavutada. Mingite inimeste suhtes, kes üleni meelega saadavadki kõikseeaeg segatud signaale ja sis lõpuks lasedki käed rüppe. Ja ei üritagi enam. Vabalt võib olla.
Mis sa arvad, mida ta sellega öelda tahtis? - Ma ei tea. Ma ei kujuta ettegi. Ma pole isegi enam kindel, kas ta just seda ütles ja kas ta seda üldse mulle ütles. Või kas ta üldse midagi ütles. Või kas ta üldse olemas on.

Teine asi on esmamuljed. Esmamuljed rokivad sajaga.
Kuidas see käib? See käib umbes nii. Kohtan mina kusagil mingit inimest. Me teame üksteist vähe, aga paistab, et me saame mõnda aega veel kokku puutuma. Ja siis ta hakkab oma kaarte välja käima. Et võimalikult lahe paista. Teeb oma parimaid nalju. Mainib muuseas jutu sees ära mingeid oma imetlusväärsemaid omadusi. Tõstatab oma sõbraga kuuldavalt mingi teema, mis teda heas valguses näitab. Vaikselt tulevad välja igasugused random toredused. Faktid. Asjaolud. Eks inimesed erinevad ka selles osas. Mõni peab oluliseks ennast targana näidata. Või tugevana. Seiklushimulisena. Tundlikuna. Kuidas kellelegi. Enda kohta valitud asja saab ka mitmel moel paljastada. Telefoniga rääkides ("jah, härra direktor"), muresid kurtes ("mu armuke hoidis mind öö läbi üleval"), veidi lahtiriietudes tissi/kõhtu/säärt näidates, arvamust avaldades ("see ei ole üldse raske, ma teen seda kogu aeg ka purjus peaga") või lihtsalt randomilt teemat vahetades ja otse uhkeldades ("sa lihtsalt vaaaata, kui lahe taskunuga mul on").
Kes nii teeb? Kõik nad. Noh ja eks mina teen ka umbes sama. Kui ma just eriti küünilises meeleolus pole. Kui see inimene mulle veidigi korda läheb. Ma ikka tean, mis mu paremad omadused on ja millised mu naljad ka võõraste inimeste peal töötavad või kuidas ennast ülal pidada, et šef paistab. Siis silmanurgast jälgin, kas töötab. Kui töötab, on üleni vahva. Innustav.
Muide. Natuke on kogu see käitumine naljakas ka. Näiteks mõni kord, kui ma olen liiga tüdinud, et eneseesitlusega ennast hõivata, ma vaikselt jälgin teise inimese oma. Ja muigan tema liiga ilmsete püüdluste peale.
Küsimus: Kuidas ma tean, kas see inimene, kellega ma paar tundi ühes seltskonas olin, ongi täpselt nii neetult lahe? Mitte et ma arvaks, et selle käigus lausvalesid räägitakse. Aga ikka jäetakse igast asju mainimata ja omadusi väljendamata. Äkki ta on hoopis kõigi nende lahedate omaduste juurde ka vinguv, tüütu, paranoiline, ebausklik, abielus jne. Ma ei tea seda. Ta ei öelnud. Ma tean ainult neid lahedaid omadusi ja ma pean nende põhjal temast arvama.
Mis veel? Siis näitab muidugi inimese valitud mainekujundusstrateegia seda, millisena ta mind näeb. Ilmsed ülepingutatud 'vihjed' seiklushimulikule riskivale iseloomule ja ma kohe mõtlen: aha, ma paistan täna nagu üks karm pif. Veel näitab teise inimese motiveeritus mulle muljet avaldada seda, kuidas ta meie tutvuse arenemist näeb ja kuidas ta mind näeb. Sest suvalisele peletisele võõral tänavanurgal ei hakka muljet jätma. Aga suht pandavale loengus semestri esimesel nädalal ikka. St oletatav kontakti pikkus ja partneri atraktiivsus siis. Kaks mõõdet. Ei tee graafikut. Kujuta ise ette.

Ma olen kaotanud usu oma originaalsusesse. Alati, kui ma mingi teooria välja töötan, olen ma selle valmimisel täiesti veendunud, et ma olen seda kas loengus kuulnud, raamatust lugenud või mingis videos näinud. Kusagilt saanud. Sest ma olen paljusid loenguid, raamatuid, videoid, slaide värke näinud oma elus. Ja mu teooriad oleks nagu allutatud sellele üldtunnustatud teooria-template'ile. Näited. Üldistatavus. Metafoorid. Graafikud. Seotus teiste teooriatega.

Eriti vahva on uuesti tagasi mõelda mingite esimeste kohtumiste peale mingite vanade tuttavatega. Kuidas ta tookord end esitles? Mida ma temast arvasin? Kui palju sellest arvamusest muutus/kadus pärast temaga lähemalt tutvumist.

Mõnikord on ni kahju, et osa inimesi on sellised veits teistmoodi väljakujunenud sotsiaalsete oskustega. Või üldsegi väljakujunemata. Siis ei tööta nende peal manipuleerimine, kehtestamine, vihjamine, peenem mõnitamine, ignoreerimine. Ja neil ei ole mainekujundust, varjatud motiive. Noh igav. Ja natuke ebamugav. Nagu lasteaialapsega suhtleks.

Ma hakkan vaikselt aduma, et minu tutvusringkonnas kehtivad normid, tavad, kombed ei olegi üldised minuvanuste inimeste seas kehtivad. Tuleb välja, et tegelikult on grilli juures vahtimine ja liha valvamine naiste töö. Et saunas käivad mehed ja naised eraldi ja/või rätikut ümber hoides. Hm.. midagi oli veel.
Ma pole sugugi tavalises kambas.


a beautiful revolution


Ma tahan kortermaja katusele tšillima minna. Või vahtima. Või korrakski. Meil on igal pool nii palju maju ja nendel on katused ja need on üleni kasutuseta ju. Aint antennid ja kajakad elavad seal. Võiks ju pesu kuivatada ja tomateid kasvatada ja telkida ja grillida ja kõikmisveel. Võiks öise jalutuskäigu lõpetuseks läbi magava trepikoja hiilida ja katusel istudes päiksetõusu vaadata ja üks sigaret teha.
Mitte et ma suitsetaks.
Lissalt.
Ma mõtsin.

Miks mingeid aineid valida. Jättes kõrvale kõik need ilmsed põhjused nagu õppekavas kohustuslik olemine või huvi.
Üks põhjus on võtta mingeid lihtsaid aineid, et kerge vaevaga paar punkti skoorida. Saab punkte. Punktid hea.
Aga poole lahedama põhjuse mõtlesin välja. Võtta aineid, millel on lahe nimetus. Siis saab oma igapäevast dialoogi vürtsitada lausetega nagu: "Mul on anaali eksam tulemas", "Meil olid just kompleksid", "Ei saa tulla, mul on psühhopatoloogia", "Ma siin just kiirustan nõustamisse" jne.


Olgu. Nüüd ma panen selle üles ja panen pildimaterjali juurde ja vormistan ilusti ära.
Siis ma panen riisi keema ja kala ahju ja kohvivee käima.
Siis istun ja hakkan õppima.
Ma arvan.

Kurat ja Põrgu, ma ütlen. Noh. Mh. Neetud kuramuse paganama samusedki... eeh.

1 comment:

  1. esimest muljet jah on hea kui saad järgida
    olen selle ignoreerimisega ikka mitu korda purki läinud omadega
    eseimest korda nähes ühte prouat tekkis ebameeldiv ja vastik tunne
    hiljm surusin selle tund maha ja kannatasin selle inimese terrori all üle 10 aasta
    selliseid näiteid võin tuua palju;)

    ReplyDelete