Hello, stranger

Maitea, vb see lauluteema hakkab ära ammenduma. Proovime näiteks sellega.



Alguses olin ma nagu... julm ebaõiglane maailm. Minu kehaehitusega täiesti null treeninguga (kohvitassi ja arvutihiire tõstmine ei loe) mees on minust oluliselt tugevam. Isegi siis, kui ma olen juba parajalt palju 'väljas töötanud.' Ma olen lootusetult maas. Sest nii on ette nähtud, et mehed on tugevamad. Missugust igapäevast kasu mul on sellest, et ma olen vb empaatilisem või sotsiaalsem või saan omaenda kõhus titasid küpsetada. Kui jalgratta trepist üles tõstmine või mööbli nihutamine on mulle nii raske. Noh ja siis kui juba edasi vinguda, meestel on parem suunataju. Neil ei ole menstruatsioonivalusid. Nende hormoonid ei kõigu 4-nädalases rütmis neid hulluks ajades. Nad oskavad matemaatikat paremini.
Aga sis veits hiljem olin ma nagu... oot-oot, teisest otsast vaadates on need kõik siuksed ratsionaalsed (sest mina olengi ratsionaalne) argumendid, miks meest pidada. Nii elupartnerina. Siuke praktiline loomake. Jõuab palju, teenib palju, on üldjuhul enamvähem tasakaalukas, ei eksi ära jne. Selle idee originaalsus on täiesti hingemattev, matean. Naisel võiks mees olla.
Või oota. Keep your shorts on. Esialgu siiski mitte. Ma jõuan ka jalgratast trepist üles tõsta tegelt. Kui ma väga tahan. Teeb siia vahele seda kurja nägu, mis mul on. Mul on üks.
Veits kõrvalliinina käis korra üldsegi see sotsiaalselt aktsepteeritavate tegevuste ving. Mehed võivad koguaeg poisipeaga olla ja see on ok. Vallalisena ringi seksida ja see on ok. Veits haiseda, karva kasvada, kakelda, nurga taha pissida, ilma särgita käia... oeh. Terve kari asju, ilgelt muretu elu nagu. Maailm on ikka nii ebaõiglane.
Ja nüüd tuleb sisse väikse abitu printsussi teema. Nii hea on ikka tüdruk olla. Võõrad inimesed teevad mulle välja. Lubavad mind järjekorras ette. Ma võin niimoodi külg ees kutsikanäoga hiilides seltskonnale läheneda ja saada neilt kommi, õlut, praksimaterjale... Mitte et see mu põhitegevus oleks ja üldsegi üleni kastreeriv on seda liiga tihti teha ja täiega tahaks puust vaiaga (?) rünnata igat väikest jälki pifi, kes minu seltskonnale niimoodi ennast külge kleebib. Aga natukene ikka tore ka ju. Ainult õigepisut abitum paista ja vaadata, kuidas õukond ähmi täis läheb ja sehkendama kukub.
Jamh. Matean matean. Ühel päeval olen ma 40 ja üldsemitte nunnu enam ja kuidas oh kuidas küll ma siis oma eluga toime tulen?!? Samas mõni naine on elu lõpuni täpselt õige koguse jagu nunnu. Just nii palju, et ei ole tast hale, vaid tahaks talle pugeda.

...Tegelt selle suunataju koha pealt on vaieldud. Mõnel juhul on see lissalt kõigutamatu enesekindlus ja oma eksimise mittetunnistamine.
...Tegelt selle matemaatika oskamise koha pealt on ka vaieldud. Mõned isegi arvavad, et see veendumus on mu kehva õppeedukuse taga.



Blog blogimisest. Postitus postitamisest. Ma sulle räägin. See käib nii. Ma kasutan tekstide valmis tegemiseks mingit tekstikirjutajat. Kodus tavaliselt OpenOffice'it. Sest sellel on suure algustähe äraparandaja. Erinevalt bloggeri postitajast või googledocsist. Salvestan desktopi peale faili poolik.odt ja täiendan seda. Tavaliselt päeva jooksul. Kooliajal mõnikord nädala jooksul. Mõte tuleb, panen kuidagi kirja, vajutan kaks korda enter, salvestan ära ja teinekord jälle. Mõnikord on kahe lõigu vahel kaks sekundit. Mõnikord 12 tundi. Ma kirjutan nii, nagu ma räägin. Sest see on minu blog ja ma tahan nii.
Vahepeal on häda, et poolik fail on ühes arvutis, aga mina olen teises ja võiks ju internetis hoida poolikut, aga ei ole see asi nii tööle hakanud.
Pärast, kui kõik on kirjas või 2 a4 on täis (ma olen ise endale pikkuse piirangu seadnud), võtan kogu teksti blokki ja lükkan bloggerisse. Seal tuleb eraldi töö. Näiteks lingid ja pildid ja font. Mulle meeldib verdana font. Kuigi see on natunatuke liiga suur, niipaljuks kompromissiks olen ma valmis. Ma üleni vihkan bloggeri kommet html liiga paljusid tääge täis toppida. Sis ma olen pool aega html režiimis ja puhastan/ennetan. Wordpressil on eraldi linnukese koht, millega määrata, et lingid tulevad teises aknas lahti. Bloggeris peab seda käsitsi tegema. Ma üritan alati teha nii, et lingid avaneksid uues aknas. Vihkan-vihkan lehti, mis jutu sees lehelt ära suunavad. Sidebaris võib, teksti sees ei tohi.
Pildid tulevad tavaliset tänu sellele, et ma subscribe'in liiga paljule odavale huumorile. Ja readeris saab silte lisada loetud asjadele. Jagan lugemise käigus tähelepanuväärsed asjad mingite siltide alla ja kui postitamiseks läheb, siis sealt otsin. Vaatan, mis läheb. Tavaliselt teemast mööda ja lissalt värvide või fototehnika pärast väljavalitud pildid. Sest mulle meeldib nii. Vahel läheb teemasse ka. Mingi kolmandas kihis siis pigem. Ja mitteklikitavad, sest ei ole teil üldse vaja nipalju ringi klikkida.
Ogres have layers. Onions have layers. Vahepeal on mul nii neetult kihiline tekst, et ma ise ka imestan. Aga sagedamini on see pigem nii hullupööra inside joke, millest umbes aint mina aru saan.
Ma ei kirjuta tsitaatidele allikat juurde, sest ma olen ignorantne kaabakas. Sest ma võtan tsitaadi kontekstist välja. See pole oluline, mida see tegelane või see laul veel ütles, mina tahtsin just seda lauset. Või riimi. Või dialoogi.
Ja ma loen oma postitusi umbes miljon korda läbi. Mis omakorda muudab mu kirjavead ikka nii lollideks. Mismõttes mai näinud.
Ja loomulikult olen ma oma blogile readeris subscribe'inud. Sest ma tahan näha, kuidas see sealt paistab. Veits muhvilik, on selle kohta öeldud.

Jalga tatsuma panev laul ka.


Ma nägin öösel linnast väljas tähti ja täiesti suremaha kui ilus. Mulle meeldib uskuda, et taevast vaadates ongi inimesed tulnud selle peale, et seal kusagil on mingi kõrgem teadvus. Midagi neist endist suuremat ja võimsamat. Sest üleni vau.
Vahel ma mõtlen, et huvitav miks meid on ehitatud taevast ilusaks pidama. Milleks see vajalik oli.


Ma olen leiutanud viisi, kuidas ennast mitte sitasti tunda sotsis käies. Esimene põhimeetod on minna võimalikult vara. Enne kahekümnendat peab ära käima ja viimastel taotlemis-päevadel on seal alati hullult palju inimesi, hästi närviline õhkkond, üleni meeleheitel ja tavaliselt üsna asotsiaalne arusaam näiteks järjekorrast. Varakult käies pole seal veel üldse inimesi või on ainult viisakad korralikud. Teine nipp on raamat kaasa võtta. Järjekorras oodates raamatu lugemine distanseerib kogu sellest olukorrast.
Ja täna leidsin ma imeilusa seljakoti sealt tasutavõtu kastist. Sellesse mahub mu igivana läpakanäss ära ja paistab, et suht palju õpikuid ka. Ei mõtle praegu nende kooliminevate 9-lapseliste perede peale, kellel seda rohkem vaja võis minna. Ei hakka siin vaidlema, kas on olemas rohkem või vähem vajamist.


- Is it because she's successful?
- No. It's because... she doesn't need me.


2 a4 sai täis. Dokumenteerimise mõttes: mul pole jätkuvalt töökohta, kuigi ma olen kandideerinud. Mul on jätkuvalt tuba sassis, kuigi see mind juba pikalt häirib. Mul pole jätkuvalt söögiisu.


Comments

  1. Aga tänapäeval avatakse linke ju keskmise nupu ja näpuga.

    ReplyDelete

Post a Comment