Thursday, September 23, 2010

Begin at the beginning and go on till you come to the end: then stop.

woah, bloggeril on mingi uus editor, mis mulle peale sunniti ja kõik on teine ja mai saa mitte kui millestki aru


Igas kollektiivis on mingi hulk selliseid Ilusaid Tüdrukuid. Tead küll, sellised õpetaja lemmikud, kelle riided omavahel sobivad ja ehted hea maitse piiridesse jäävad. Kelle juuksed lõhnavad isuäratavalt ja kes räägivad alati vaiksel häälel midagi viisakat ja sobilikku. Ei räägi roppe nalju, ei naera kõvasti, ei kõõlu tooliga. Tüdrukud, kes iseenesest kirjutavadki kogu aeg ühesuurusi tähti ja ei komista nagu mitte mitte kunagi, ei ütle kellelegi halvasti ja ei hiline üldse. Neil on veatu nahk, korras küüned ja neil ei esine halva soengu päevi ega margi täis tegemise kalduvust. Nad on üldiselt nõustuvad, rahulikud, keskmiselt paremate tulemustega, tublid tüdrukud. Nad meeldivad oma sõprade vanematele, kooli juhtkonnale, poistele, teistele tüdrukutele. Üldse kõigile. Sest neil pole mitte kui midagi viga.
Ma ei ole üks nendest ilusatest tüdrukutest. Võinoh. Ses mõttes. Ma olen suht pandav, olgem ausad. Aga ma olen hoopis teistsugune. Suurema osa ajast ei tule see meeldegi. Suurema osa ajast olen ma üleni veendunud, et minu olemise viis ongi see kõige veetlevam üldse.
Lissalt vahepeal. Sellest normaalsest kõigile-meeldimise-soovist tulenevalt. Ma näen, kuidas need ilusad tüdrukud saavad igasuguseid hüvesid. Poolehoidu ja soodustusi ja automaatse heakskiidu lissalt selline olemise eest. Ja ma püüan ennast ette kujutada ühena nendest. Minu enesekontrolli juures, vabalt, ma mõtlen. Mul on isegi vist mälestus, et ma olen mingitel perioodidel üritanud sinna korralike tüdrukute kategooriasse. Praeguseks on juba nii palju aru peas, et isegi ei ürita. Suur tüdruk ka juba. Võiks juba teada.
Pealegi, ma olen tähele pannud, et inimesed, kelle heakskiidu ja poolehoiu ma saan, olles otsekohene jutukas aktiivne hajameelne lõbus kohmakas ja kõikmisveel, on vähemalt 7 korda lahedamad.

Seletan ilusate tüdrukute teooriat koolis meie tegelikult-füüsik-Liinale. Liina vaatab mind suurte silmadega ja küsib siis ehmunult: “Ega mina üks nendest ei ole?”

Mul oli see nädal korraks olukord, kus minu arvutile sai projektori juhe taha pandud ja üks auditooriumitäis esmakursuslasi sai näha, et mul on desktopil lolcat (vastavalt spellitud captioniga ja puha). Ja fail nimega spice girls.jpg. Eks me oleme ka piinlikumaid desktope kõik näinud.
(Mingi kaheldava väärtusega linnalegend kellegi slaidiesitluses olnud eroticonidest. Tead küll - eroticonid - need on nagu emoticonid, aga mitte emotsioonide väljendamiseks.)


Aivi: kui sa Hogwartis käiksid, oleks sinu maja Slytherin.
Murca: sest ma olen üks pahadest, onju?
Aivi: ei, Slytherini valitakse auahnuse järgi
Mu põhiomadus paistab olevat auahnus. Uu, peaks selle testi otsima ja siis tegema ja selle uskumatult maitsekalt illustreeritud tulemuse hoopis postitama.

Ja mis selgub?
Tadaa:
Your in-depth results are:
Gryffindor - 12
Ravenclaw - 11
Slytherin - 10
Hufflepuff - 9

Üks peaaegu-teemasse-elukas siia vahele:


Mu põhiline meelelahutuse meetod on mitte uskuda, et siis imesid nähes imestada. Sest kui ma usuksin, siiralt ja kogu südamega, oleksid igasugused imed lissalt üks asi, mis juhtubki. Sest siis oleks maailm minu jaoks niisugune. Selline imeline koht. Aga ma käin iga päev ringi ja keeldun uskumast. Ei ole sellist asja, nagu hingesugulased või eelmisest elust mäletamine. Või eelmised elud üldse. Ei ole olemas kõhutunnet ja intuitsioon on ainult isikliku kogemuse teadvustamata töötlemine. Teooria tähemärkidest on lissalt naeruväärne.
Noh ja siis kui midagi tegelikult juhtub ja kõiki loogilisi seletusi eiravalt ikkagi toimub igasugune sotsiaalne üle mõistuse ulme, siis ma imestan. Siiralt ja kogu südamega. Ja ni tore.

Vaatasin maadlevaid mehi hästi lähedalt üksteisele võtete vahepeal asendis paigal olles aeglaselt midagi õpetamas ja mõtlesin eiteamida.

It's sooo nice
I wanna hear the same song twice (laulda tüütul skabändi häälel korduvalt)

Selles laulus on midagi. Noh ja sellele tekib koguaeg eraelulist konteksti ümber. Noh ja ma olen üleni üheksakümnendatest pärit.

Ma mõtlen õpetamisest. Ma ei saa aru, kuidas saab keegi endale ette kujutada, et on võimalik või mingistki otsast mõttekas õpetada midagi, mis õppija jaoks tähendust ei oma. Midagi täiesti kontekstivälist või pseudokontekstilist. Midagi, mida õppijal mitte-mitte kunagi mitte-mitte kusagil tema käesoleva eluetapi juures vaja ei lähe.
Näide. Parema ja vasaku käe õpetamine. Mai usu, et ma oleks viitsinud süsteemselt kannatlikult õpetada seda oma lapsele. Sest ma oleks tundund ennast uskumatult tobedalt. Rääkides mingist tema jaoks täiesti suvalisest asjast. Nimetades täiesti tähenduseta mõisteid. Aga näe, me sõidame rattaga linnas ja kui Koit sõidab ees, peab talle vahel ütlema, kummale poole. Ja ongi selge. Ongi mõte, tähendus, rakendus. Ja sealt tulenevalt õppimine ja omandamine.
Või statistika. Miks, oh miks kuramuse neetud asja pärast me peaksime iiiial tahtma teada oma klassi kinganumbrite aritmeetilist keskmist ja moodi? Miks ometi? Täpselt mida kuradit kujutavad see imeliselt struktureeritud õpik pluss tema hämmastavalt silmapaistvad õpetatud autorid endale ette? Missugune äärmuslik veidrik peab olema see varateismeline, keda selline küsimus kuskiltki otsast kütab?
Jep. Ma tahan õpetajaks saada. Selle õppekava, töötasu ja õpikute juures. Maitea mis niimoodi saama hakkab.

- “Noh ja ta on 89 sündinud.”
- “89? Tead, et mu väike õde on 89 sündinud.”

Kas asi on ainult minus või on Dylan Moran just niisugusel parajal määral justkui nagu seksikas?

Mul on üks karp. Ma panen sinna sisse asjad, millest ma aru ei saa või millega ma normaalselt ümber käia ei oska või mis on liiga keerulised või ebamugavad või valusad. Panen kõik sinna karpi. Karbi panen kinni. Kaane sellele peale. Pauguga. Sis ma räägin ühe odava nalja ja naeran selle üle ise.

5 comments:

  1. Meil käisid omal ajal siuksed asjad "purki".

    ReplyDelete
  2. Õige natuke oleks nagu Lisbeth Salanderi moodi!?

    ReplyDelete
  3. Asi ei ole sinus, ei, ei.

    ReplyDelete
  4. purk ei ole hea metafoor. sest purki peab kinni keerama. ei saa võidukal ilmel demonstratiivse pauguga kinni virutada. pealegi, purgid paistavad läbi.
    või samas. tahaks näha kedagi võiduka näoga demonstratiivselt keeramas.

    lisbeth salanderit ei tea.

    ja ma arvan, kui asi pole minus, on asi vb selles lohkudega muiges, mis ta teeb. muuhulgas.

    ReplyDelete
  5. LS on lohetätoveeringuga tüdruk

    ReplyDelete