Tuesday, October 12, 2010

she's not even half the girl she



Eksisteerib täiesti olemasolev teooria (jep nii alustangi), et on mingeid tüdrukuid, kellele tegelikult meeldivadki pahad poisid. Ja siis on sellele erinevaid alamteooriad või edasi-mõttekäike, mis on põmst seesama idee, aga varieeritakse neid pahasid poisse eelistavate tüdrukute sorti (head tüdrukud või kõik tüdrukud või alaväärsuskompleksi all kannatavad tüdrukud) ja tüdrukutele meelepäraste poiste paha olemise kraadi (seadusega pahuksis poisid või ignorantsed tõprad või äkilise loomuga poisid). Sest seal on mitu erinevat käsitlust paha olemisele.
Aga kuna see on veits leim – olla üks nendest tüdrukutest, kellele meeldivad pahad poisid – otsustasin ma sellekohast oletust enda kohta eitada.

Stop looking at me like i'm the only person in the world who matters.

Ennemuistsel ajal algasid islamimaades teadustööd näiteks umbes niimoodi: “Kiidetud olgu Allah, sest tema teab ringjoone pikkuse ja diameetri suhet; sest tema teab kõige lihtsa ja keerulise suhet.” Ja teadustööd peavad ju lõppema sellisel kergelt alandlikul toonil. Et noh... peaks tegelt seda asja veel uurima ja eks ma oleksin kah rohkem uurinud, kui oleks saanud ja eks ma edaspidi uurin veel ja paremini ja küll teised ka tulevad edaspidi seda uurima ja eks see praegune töö ikka natuke edasi aitas. Või siis islamimaade oluliselt kompaktsemas versioonis: "Allah teab rohkem."
Matemaatika ajalugu võtan. Seal meile räägitakse igasuguseid asju.

Mul on koolist ni kõrini. Ma ei saa tööle minna, kui ma koolis käin. Aga mul pole raha, kui ma tööl ei käi. Ja kui mul raha pole, pole mul süüa. Ega isu. Ja on kõrini kõiksugustest asjadest koguaeg.

Sotsiaalselt aktsepteeritud puudutus.

Ma olen raamatukogu kohvikus ja kuulen, kuidas üks noor naine räägib ühe natuke vanema mehega. Nad räägivad sellest laua peale lahti võetud teadustööst. Mees räägib rahulikult, peaaegu ükskõikselt ja tõsiselt. Naine räägib valjusti, närvilise häälega ja naerab vahepeal.
Mulle meeldib inimesi jälgida. Samas, iga kord, kui ta niimoodi naerab, ma peaaegu tunnen seda pinget ja kerget paanikat enda peal ka. See mulle väga ei meeldi.
Aga ma pole kunagi aru saanud selle tegemisest seltskonnas. Inimeste jälgimisest, ma mõtlen. Kuigi ma tean, et see on hästi levinud mäng. Istuda kellegagi kahekesi, teineteisest ei ole vaja rääkida. Või ei pea rääkima. Või ei saa. Siis vaadatakse teisi inimesi niimoodi salamisi. Ja oletatakse, mis nende teiste peades toimub. Mis nende vahel toimub. Arutatakse, vaieldakse, naerdakse, fantaseeritakse selle üle. Ma tavaliselt teen ikka üksi. Kahekesi ei ole ikka see. Vist partnerist olenev ka muidugi. Nagu kõik, eksole. Mul on juhtunud, et vahepeal mingid teevad ettepaneku, niimoodi elevuses ilmega sinnajuurde: kuule, teeme seda mängu, et vaatame teisi inimesi siin ruumis ja sosistame nende kohta igasuguseid väljamõeldud asju ja nii tore...
Õnneks see mees on oluliselt targem sellest noorest närvilisest naisest, õppejõud või lausa juhendaja ja suurema osa ajast on tema kord rääkida. Siis naine kuulab ja noogutab. Ja naerab. Kuigi ma olen peaaegu täiesti kindel, et mees ei teinud nalja.

Ligikaudu seoses sellega. Peaks oma seda neetud kuramuse magistritööd kirjutama ju noh. Selle jaoks peaks endale ju ometigi selle samusegi teema ja juhendaja kahvel kusagilt sebima. Pole sellega nii lihtne ühti. Sest vaata. Ühelt poolt tahaks teemat, mille suhtes ma kirglik olen. Mis on ühendatud millegagi minus endas. Midagi, millesse ma usun ja mis mulle korda läheb. Samas jällegi, me teame, milleni see tavaliselt viib.
Milleni siis? Näide: Nõude pesemine läheb mulle korda. Ma olen täiesti veendunud, et nõusid tuleb pesta hästi hästi hoolikalt, rohke vahendi ja nühkimisega igalt poolt. Et loputama peab tulise voolava veega ja terve hulk ladustamise ja kuivatamise põhimõtteid. Kui mul parajasti ei jätku energiat või aega või tuju seda kõike täpselt nii põhjalikult ja hästi teha, siis ma ei teegi. Üldse ei tee. Siis on mu köök üleni kaetud pesemata nõudega ja täiesti õuudne.
Kooliasjadega on analoogne veendumuste-teostamise suhe. Ja see tundub esialgu, kui seda veel väga palju kohanud ei ole, hästi imetlusväärne ja kaunis. Et mõnel inimesel on kõrged ambitsioonid ja perfektsionism kallal ja selle pärast ei tee ta ühtegi asja mitte mitte kunagi valmis. Ja pooli asju ei alustagi. Sest ta hoolib. Sest ta tahab, et see saaks tehtud parimal võimalikul viisil üldse. Aganoh, lõpptulemus on ju tegelikult sama, mis hästi laisal ja hoolimatul inimesel oleks. Et on tegemata. Lissalt väidetav põhjus on erinev.
Seega. Lõputö-öh-öh-öö ja nutt ja hala.
Teine asi on muidugi see, et mul tegelikult ei ole ühte kindlat kitsast teemat, mille suhtes ma nii kirglik oleksin. Neid teemasid, mille suhtes ma vahelduva eduga enamvähem umbes leige-sooja-vahepealseid tundeid oman, on umbes 10. Seega ükskõik, mis ma valin, on umbes samahea, kui 9 teist asja, mida ma oleksin võinud valida. Ja ei ole päris nii, et uisapäisa otsustad mingit sellist asja.



Kõik kaotab oma värvi, muutub kollaseks, tõmbub kortsu, saab lahti kistud ja räpaste saabastega porri tallatud.
Kuni ükskord lumi.

Ma ikka üritan ennast veenda, et mul pole tööd, sest ma käin koolis ja selliseid töökohti ongi hästi vähe, mida kooli kõrvalt teha saab. Ja üritan mitte mõelda, et ma ei saa tööd, sest tööd ei ole-gi. Või selle pärast, et mul pole peenist. Või kuratteab mis suvalise asja pärast.
Näiteks ühte tööd mai saanud, sest mul on halvad hinded.

Kuigi tegelikult (ka laiema maailmapildi mõttes) polegi põhjendused olulised. Ainult sündmused. Tegevused. Asjad. Sest ainult need annavad tulemuse. Vahet pole, millisel põhjusel keegi midagi tegi. Tulemused sõltuvad ainult sellest, kas tehti või mitte. Üldse mitte nendest põhjustest, mis teoni viisid või ammugi nendest põhjustest mida hiljem tegudele omistati.
- Ta ei tulnud minuga, sest ta läks kellegi teisega või sest tal oli peavalu. Tulemus on ikka see, et ma läksin üksi.
- Ma ei saanud tööd, sest ma pole piisavalt hea või sest mul pole piisavalt õnne. Tulemus on ikka see, et mul pole raha täišampooni ostmiseks.
Pole oluline, mis põhjustel sa oma partneriga koos oled või mille pärast sa oma lõputööd ei kirjuta või miks su lemmikvaas põrandale kukkus. See ei muuda midagi.

Mõnikord ma tahaks, et ma suitsetaks. Mul on nii üleni tunne, et ma saan suitsetamisest aru. Sest seal on ju hiiglama palju aru saada ka. Aga mai hakka. Sest mai usu, et ma kannaks tugeva füüsilise sõltuvuse väga hästi välja. Või teistelt suitsu kerjamise. Siuke stiili värk. Kahtlen, et see värk mul väga võluvalt välja kukuks.

Mõnikord ma tahan, et sa suitsetaks. Siis ma võiksin su akna alt möödudes selle pihta kive loopida ja sind õue suitsule kutsuda ja 5 minuti jooksul kõigest mittemillestki rääkida.

These are called "addictions". For example, smoking allows you to avoid pretty much anything for five minutes every time you smoke. Same goes for masturbation, sudoku, and heroin.

 




Sündmustest ka veits. Et ikka paistaks, et ma midagi teen vahepeal.
  • käisin mõttetalgutel. Hästi tore oli.
  • käisin sügispäevade viktoriinil. Suht lõbus oli.
  • võtan osa koolikümbluse-värgist, homme juba kooli. Eks paistab.
  • laupäeval on Rocky Horror. Kostüüm on enamvähem olemas. Peaks auhindadega tegelema.
  • käisin matemaatikutega linnapeal ja nägin seda ka, mis Inglismaalt korraks tuli.
  • homme saan vist ühe õpilase omale
  • juuksed värvisin ka siniseks ja üleni lahe

4 comments:

  1. Hele või tumesinine? Oh Issand küll!!!
    Valiku suhtes annan tõsiselt nõu (saadad pikalt - Sinu asi!)
    "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Selle mõtte lörtsimine on muidugi saanud auasjaks, aga tähendab ta, et mõni ebahuvitav asi võib olla tegelikult täitsa kihvt, kui temasse süveneda.

    ReplyDelete
  2. Aga rikaste vanemate võsukestele järeleaitamistundide andmine peaks ju olema vägagi tasuv tegevus, või mis?

    ReplyDelete
  3. eks need võsukesed kah õppeaasta lõpu poole ilmuvad.

    ReplyDelete
  4. Ei ole kõik teadlased nii alandlikud midagi, Prantsusmaal ja Venemaal on minu meelest üsna tavaline see, et teadustöö hakkab sõnadega (okei, mitte päris nende sõnadega, aga peaaegu) "Olen pidanud kahetsusega jälgima, kuidas olukord meie teadusmaastikul on nii ebakvaliteetne, sest kahjuks on mu kolleegid saamatud käpardid, kes ei suuda pead persest eristama. Õnneks tulin mina ja ütlen kohe, kuidas asjad tegelikult on. Mu nimi on Juri, aga kui tahate, võite mind Messiaseks nimetada."

    Aga lõputöö teema valikuga oli mul täpselt sama teema ja nüüd on teist korda, kuigi teoreetiliselt peaks juba nigu valitud olema, aga tahaks ca veebruariks ära otsustada, kui kindel ma ikka oma valikus olen ja mitu ma neid lõputöid kirjutan.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget