Sunday, December 19, 2010

imagined internal cause

Ma olen ilge külmavares. Just sättisin ennast teki sisse ja võtsin arvuti sülle. Kusjuures mul on teksade all puuvillased sukapüksid ja villased sokid on ja kampsun. Isegi kapuuts on peas. Ni neetult külm. Kraadiklaas näitab põhimõtteliselt 23 kogu aeg. Nagu õues käimine saaks nii maha jahutada, et ei hakkagi enam soe.


Õues on külm. See on õudne. Selle juures on ainult mõned toredad asjad.
Esiteks. Hirmus tore on päev otsa mitte õue minna. Kogu aja ainult toas olla. Aknast ka kaugele hoida. Millalgi pärastlõunal kardinad kinni keerata.
Teine tore asi on teinekord ikkagi minna õue ja hästi natuke midagi talvist teha. Näiteks me panime lastele uisud jalga ja vaatasime platsi ääres tammudes, kuidas nad oma peppusid valusaks kukkusid ja hangede otsas turnisid. Pani mind natuke mõtlema, et võibolla peaks millaski veel tegema midagi nisugust. Ennast natukeseks ajaks hiiglama ebamugavasse traditsioonilisse talve-olukorda seadma ja pärast heldinult sellele tagasi vaatama. Oh.
Kolmas tore asi on mu saapad. Need ei ole libedad ja neid saab niimoodi kinni nöörida, et isegi natukene lund ei tule sisse. Koguaeg üleni rõõmustan nende üle. Sumpan koos lapsega hangedes näiteks. Või ronin igast küngastest üles nagu mingi hämmastav küngastest ülesroniv elukas.
Suvest unistamine läheb ka toredate asjade alla. Mul on juba mitu head plaani, mida ma suvel täiega teen või täiega tegemata jätan. Mõned plaanid kevadeks ka. Viimistlen neid mõnuga ja detailideni, kui ma õues sõrmeotsi mudin ja varvaste veel alles olemist kontrollin.
Seda idüllilist leegitsemise paistel põrandal patjadel istumist ja millegi sooja joomist saan ka teha, sest nii üleni talv ja sest ma tean inimesi.

Vestlused, mis algavad sõnadega "sina, kui kvaliteetse porno/erootika tarbija...", viivad alati meeldivate tulemusteni. Vahel harva üllatavateni.

Kui me siin hakkaksime tegema kõige vanema läpaka võistlust, sis ärge mind mängu võtke. Sest ma võidaks kohe pika puuga. Minu läpakas sai ostetud siis, kui ma ülikooli läksin. Võinoh, tegelikult järgmisel aastal. 2005 oktoobris panin esimest korda käima. Okei-okei, võibolla sul on vanem arvuti. Aga kas see on samal ajal Ordi arvuti? Ah? Muidugi ei ole.
Ilmestamaks pointi. Korduvalt toimunud dialoog. Pöördun mina mingi itimehe või elektrooniku või muidu näpuosava mehe poole ja ütlen: tee mu arvuti korda. Tema küsib: mis sellel viga on. Ma vastan: noh... see on Ordi arvuti... Siis itimees naerab ja vahetab teemat.
Ei, mul ei ole midagi Otseselt Ordi vastu. Näiteks nende tehnikute nurk, mis kesklinnas on, meeldib mulle väga. Nad teevad seal tööd kiiresti ja väikse raha eest ja oskavad niimoodi häbematult ausad ja otsekohesed olla, nagu tehnikaga tegelevad inimesed peaksidki olema.
Ma tegin oma läpakale värki. Panin uue windowsi peale. Mäletad, enne oli mul Ubuntu. Nüüd on ilusasti win7. Sis selle peale panin uuesti Ubuntu. Wubiga panin. Roland ütles. Ma ise poleks selle peale tulnud. Selle peale, et eraldi kettaruumi eraldada, millele mõlemad opsüsteemid ligi saavad, ma ka vist poleks tulnud. (Ma mäletan, et me tegime seda koolis kuidagi keeruliselt selle pärast keegi ei muretsenud, et ma samadele failidele ligi saaksin mõlemast süsteemist. Kuigi chatlogid on tõen ikka mingis sundasukohas...) Nüüd on mul dualboot, mis on vana arvuti peal Linuxi harrastamiselt umbes n korda nohikum. Pealegi, ma olen tüdruk, mis tähendab, et vähemalt pooled nohikud asjad on minu puhul seksikad ka.
Sis juhtus see, et päras päev otsa oma uue eriti sujuvalt liikuva värskelt lõhnava windowsi personaliseerimist tabasin end mõttelt: oot miks mulle seda ubuntut vaja oligi? Mul on siin ju ni hea. Pealegi, ta on ni nõudlik ka ja spetsiaalne läpakate oma on veel nõudlikum ja mingi sada häda.
Samas jällegi... me vetsime Terve Päeva windowsile draivereid otsides, Ubuntu piuksus ja scrollis iseeneslikult.

Psühholoogid kohe ei saa. Kohe peavad mõnitama. Võtsin kätte raamatu pealkirjaga 'loomapsühholoogia.' Seal oli kohe alguses ära toodud paar näidet inimestest, keda loomapsühholoogid veits lollideks peavad. Need loomaarmastajad, kes omistavad oma lemmiklooma käitumisele liiga kõrgeid ja inimlikke põhjuseid ja ni loll ju.
Või siis loengud. Võtta loengus ette ja niisuguse üleoleva muigega muuhulgas mainida: "Ilmselt düsleksia puhul psühhoanalüüs väga tulemusteni ei vii. Arvata võib, et ka autismi korral see palju ei aitaks."
Ja sa oleks pidanud nägema, millise puuri ääres ahvipärdikute vaatamise amjuusmentiga meile Gardneri multiintelligentsuse teooriat tutvustati.
Point ei ole praegu selles, kas loomade tõlgendamine või psühhoanalüüs või multiintelligentsus on lollid või mitte. Ega selles, kas ma arvan, et on ilus inimesi mõnitada või mitte. Tegemist on lissalt tähelepanekuga, et selle eriala esindajate hulgas leidub rohkelt hästi arenenud ja raskestivarjatava kriitilise mõtlemisega inimesi.

Is he dark enough to see your light?

Kogemus on näidanud, et kui ma vaatan eemalt oma kohvitassi ja küsin endalt "Kas ma jõin selle juba tühjaks?", siis vastus on "Jah." Mulle ei jää mälestust viimase lonksu joomisest ja sis umbes iga kord, kui ma kohvi joon, taban end rõõmsalt lootuselt, millele kiiresti järgneb kerge pettumus.

Mul on ilge tahtmine endale lõngapatsid teha. Põhiliselt selle pärast, et mul ei ole raha, et endale uut värsket poisipead lõigata lasta. Ja natuke selle pärast, et lõngapatsid on seks ja praegu on nigunii liiga külm, et värske nudipeaga eputada.
Ostsin juba lõnga ära. Teeb mind natuke murelikuks, sest see on 30% villane. Ma ei saa villast kanda. Se torgib mind. Käe- ja jalalabasid ainult ei torgi. Aga näiteks pead ja kaela torgib küll. Mis on kahtlane, sest näiteks lambad ja lambanahk ja päris toores vill mind ei torgi. Alates lõngaks saamist.
Ei olnud üleni sünteetilist patsilõnga. Otsisin.
Nüüd on vaja aint pea ära pesta, punumismeeskond hankida ja üks tervepäev sellesse investeerida.



Vaata seda lehekülge ja sirvi selle arhiivi ka, sest ma soovitasin. Se on naljakas.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget