I've got the poison you've got the remedy

Mitu päeva kirjutab ühte posti

Jjjjõul! Ajee. Ma olen ikka veel Tartus. Me lähme õhtupoole maale. Seal saab jõul olema. Mis tõenäoliselt tähendab igasuguste kummaliste asjade liigapalju söömist, ahju kütmist, vendade ja õega jämmimist ja kollektiivset püüdlust Koidust ja Tormist enamvähem normaalseid inimesi kasvatada.

Lisaks on selleaasta plaani võetud kõikide olemasolevate Toy Story osade äravaatamine. Sest Pixar on lahe.

- Üks esimesi sõbra kohustusi on ennetada oma sõprade palveid.

- Uu, kas niimoodi, et oled pidevalt ilge jobu, et nad sult kunagi midagi ei paluks? Sest see suht ennetab.

Oeh. Ma lähen kingitusi ostma. Jah, ma ostan inimestele kingitusi. Jah, ma teen seda kahekümne neljandal.

-----------------------------------------

Niisiis. Räpinas. Ma ei viitsi Toy Storyt vaadata. Esimese vaatasin ära, rohkem ei jõua.

Maalolemise rutiin on kenasti sees. Lume kühveldamine, eksperimentaalkokkamine, kitarrimäng, solvuv emme, odavad õudusfilmid, eksperimentaalkostümeerimine (mul oli täna väga äge pidžaama), suuuured ühised söömaajad, vastastikkune narrimine ja kõik mis sellega kaasneb.

He says: mis magad siis mingite emodega

Aga võtaks lissalt kätte ja hakkaks ennast lambist õnnetuna tundma? Jess, teeme seda. Jõuludest räägin. Mitu inimest on juba maininud, et tunnevad ennast sel ajal õnnetult. Sest jõulud on selline aeg. Mina muidugi jälle keeldun aru saamast. Sest miks peaks ennast just sel ajal aastast üksiku või õnnetuna tundma? (mhmh, ma üleni praegu oman igasugust positsiooni üksikute inimeste üle möliseda)

See ei ole aasta kõige pimedam aeg. Näiteks minu arvates on november kõige koledam pimedam kurvem mõttetum masendavam kuu üldse. November on peaaegu kõige koledam pimedam kurvem masendavam sõna üldse.

Ei ole argument, et kõikidel teistel on keegi, kellega olla ja sis paistab enda üksildus hästi välja. Ja et siis nad reaalselt ei olegi sinuga koos. Hmm... Jaanipäeval on kõigil kellegagi olla. Või suvel üldse. Uusaastaööl. Sessi ajal. Mis siis sellest? Vahel lissalt on nii. Keegi ei kipu suitsiidseks keset jaanipäeva. Sessist me praegu igaks juhuks ei räägi, eksole.

Või äkki süüdistaks meediat? Et nad raisad on loonud jõuludest niisuguse kindlat sorti õnnelikuks kohustava pildi. Nagu nad on loonud naisest reaalsuskauge pildi ja kuratteabmillest veel. Las ma mõtlen... ei, see pole ka piisav põhjus.

Seal ei ole piisavat põhjust jõulude puhul üleni emoks ära kukkuda.

Seega. Jällegi. Taaskord. Ma olen otsustanud vaadata jõuludeaegset kurvameelsust kui inimese enda valikut kurb olla. Tegelikult ei ole selles midagi universaalselt kurba. Tegelikult see on kõik ainult inimeste endi peas.

(Samas, mingi poolväljast tulnud kohustus veeta jõul inimistega, kellest ei saa kuidagi lahti ja kes juhuslikult on parajad värdjad, on tõenäoliselt üks hoopis teine lugu.)

Näiteks minu eneseteraapias on üleni efektiivne olnud veendumus, et pooled asjad ainult minu peas eksisteerivad. Ma tulen superhästi toime. Minuga on kõik korras.

- Esitavad mulle igast ultimaatumeid ja siis on mul pärast dilemmad.

- Hea vähemalt, et trilemmad ei ole.
Jep, trilemma oleks suht halb juba.

Lõngapatsid, muide, oli täiesti geniaalne mõte. Ma olen nendega lissalt rõvedalt hingematvalt nunnu. Eriti lahe nende juures on see, et neid ei pea kammima ja soeng on kohe hommikul täiesti hallatav. Isegi ilma peeglita. Ja juukseid saab kinni panna ilma abivahendita. Seob lissalt alumised patsid ümber pealmiste ja viola!

Põmst see on kõik pikkade juuste head asjad ja peaaegu mitte ühtegi pikkade juuste halba asja. Nagu näiteks pusad ja taltsutamatu soov iga neetud päev sama patsikummiga tehtud sama neetud kuklapatsi kanda. Ajee. List asjadest, mis mulle pikkade juuste juures ei meeldinud:

• staatiline elekter
• juuksekarvad kampsuni kaenla all
• pusad
• kuivatamine võtab terve igaviku
• iga päev on ligikaudu sama soeng
• katkised juukseotsad
• juuksekarvad vaibal, riietel ja äravoolus
• elu elamisväärsus sõltub tugevalt õige kammi ja palsami olemasolust
• võõrad inimesed tahavad sulle patsi teha

Lõngapatsidega jääb see, et salli ei ole nii lihtne kaela panna ja voodi jagamine on natu häiritud. Muidu on lissalt üleni täiega mõnus.

Aga hargnevad, raisad. Panin küll kõvasti kinni.

Hmm. Riina toas on laes üks kardinatükk, mille sisse on hästi palju pussakaid (pehmeid mänguasju) topitud. See ripub niisuguse pambuna voodi/diivani kohal. See on umbes ühe keskmise kott-tooli suurune nuts. Ja pussakad jõllitavad oma laiakslitsutud silmadega läbi kardinatülli.

Ma istun oma arvutiga selle pambu all ja ei tohi KT Tunstalli kuulata, sest Riina harjutab klaveriga jazzmuusik olemist. Katsub pilli ja see teebki nisugust õiget häält. Koit ja Tormi mängivad mingit lahedat mängu nende väikeste kaisu-kilpkonnadega, mis ma neile tõin.
Probleem keskmisest andekama õega on see, et umbes pool elanikonnast on ilma jäetud igasugusest võimalusest oma muusikalise võimekkusega mind impressida.

kutsah:

Oh issver, ma veel mõtsin mitmel kombel oma liiga keerulise eraelu ja sisemaailma kohta kolmemõttelisi udupeeneid vihjeid teha. Aga ma olen juba ni väsinud. Mingi teine päev. Või nädal, võttes arvesse mu viimase aja kirjutamis-viitsimist.

Üks niisugune video ka. Sest glamrock on lahe ja eriti ballaadid ja eriti huumoripüüdlusega lüürika.

Noh ja se kahvel. Osutub, et osa mu lähedasi peab osa mu mõtteviisist ebanormaalseks. Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas sellise teadmisega elada. Ja kas mõtteviise saab muuta. Ja kas lähedasi saab muuta. Ja kas osa normaalsusest ongi lähedaste (ja mitte minu enda) defineerida. Ja nii edasi