Sis kui ma suureks saan (st selle teaduskonna ära lõpetan), hakkan ma inimestele ütlema, et mu veendumuse 'ainult informaatikud on seksikad' taga on lapsepõlvetrauma ehk tundlikus eas 7 aastat TÜ mat-infis.
Nüüd tuleb ainult välja mõelda semi-naljakad seletused veendumustele 'ainult fotograafid on ilusad', 'ainult matemaatikud on loogilised' ja 'ainult filoloogid on targad'. Hmm... semiootikud tuleb ka kusagile paigutada. Mul ei ole loodusteadlastega üldse pistmist.
Ega tegelikult ka sotsiaalteadlastega. Ma tahaks öelda, et ainult õpetajad on lahedad, aga ma olen selleks oma elus liiga paljusid mitte-nii-lahedaid õpetajaid näinud.
Nüüd loe, mis Helen Fisher ringitõmbamise kohta ütles:
However, there's always kinds of complications in this. In these three brain systems: lust, romantic love and attachment -- don't always go together. They can go together, by the way. That's why casual sex isn't so casual. With orgasm you get a spike of dopamine. Dopamine's associated with romantic love, and you can just fall in love with somebody who you're just having casual sex with. With orgasm, then you get a real rush of oxytocin and vasopressin -- those are associated with attachment. This is why you can feel such a sense of cosmic union with somebody after you've made love to them.
Ennast sarnastena ilmutavatel asjadel vahet tegemisest.
Kuidas ma saan aru, miks mul on imelik olla. Ühelt poolt võib see tähendada, et ma olen ikka veel haige. Teiselt poolt jällegi - ma olen siin haige eluviisi peal vähe söönud, palju maganud, tööstuslikes kogustes mett tarvitanud ja valuvaigisteid nosinud. Võibolla mul on kõige selle pärast imelik olla.
Oletus, et mul on imelik olla, sest ma olengi imelik, ei tule kõne alla. Pärast mõningast äärmiselt praktilist ja vajalikku endaga nõupidamist otsustasin, et imelikud inimesed ei tunne ennast imelikuna. Välja arvatud siis, kui nad suurema osa ajast normaalsed on. St juhul, kui imelik olemine pole mingi nende üldomadus vaid hetkel käsil olev faas. Parimal juhul tunnevad imelikud inimesed, et maailm on imelik. Või teised inimesed.
Teine müsteerium käib kassiga koos. Kuidas ma saan aru, kas mu kass on näljane või tal on lissalt rumal rahutus ja mitte ühtegi arukamat mõtet peas ja ta selle pärast tiirutab juba kell viis pärastlõunal pärast teist söötmist ümber oma toidukausi ja üritab vett ümber ajada. Ja isegi, kui ta on näljane, kas ma peaks talle süüa andma, sest muidu ma olen loomapiinaja või ma sugugi ei peaks, sest ma olen haritud looma
Lastega tuleb parimal juhul kaasa see imetabane veendumus. Veendumus mitte teha ettekirjutuste ja võõraste nõuannete järgi, vaid lähtuda sisetundest. Vahel nad ütlevad instinkt selle kohta. Mis on veits tobe. Sest instinkt võiks olla midagi ürgset ja juurdunut. Negatiivsete arvude õpetamine enne reaalarve või arvutiaja piiramine vastavalt seal käsil olevale tegevusele pole kuskilt otsast ürgne ja juurdunud.
Kassiomaniku instinkt kõlab nii valesti.
Mai anna kassile praegu süüa. Mudu saab otsa.
- This sure doesn't taste like an iced tea.
- lt's from Long lsland.
Eeh. Ma juba ette vihkan seda linna. Tallinna mudugi. See on nagu mingi needus. Iga kord, kui ma sinna lähen, on seal halb ilm. Neljal korral viiest pean ma läbma kannatust proovile paneva takistusraja, et ma üldse kusagil magada saaksin. Maitea, mitu korda ma olen istunud hommikuni Levikas juhmi näoga võõraid vahtides ja oodates, et mulle öömaja lubanud inimene minuga uuesti ühendust võtaks. Ja üleni lootusetu ja külm ja tõrjuv.
Sis on see veel üleni liiga kaugel ja liiga suur ja kiirustav. Kiirustav selles halvas mõttes. Mitte ruttav. Ruttav on siuke lõbus kepsakas. Inimesed saavad rutates loomaaeda või jäätisekohvikusse minna. Ja valged põlvikud ja patsipaelad. Tallinnas kõik kiirustavad. Rühivad. Vastik vastik.
Ja mis merest ja selle läheduse toredusest me siin rääkida saame? Mööda suvalist tänavat kõndides pole mingist merest haisugi. On ainult rõve tuul, mis kunagi ära ei lõppe ja defineerimatu sodi, mis krae vahele sajab. Autod tänavapori laiali pritsimas. Plinkivad rumalusi rääkivad reklaamid ja põhjendamatult pikad vahemaad ja inimesed, kes ei suuda kuidagi mõista, et keegi saab seda linna mitte armastada.
Aga nüüd veits helgematel teemadel - ma lähen toon omale ühe kohvi.
Mmm... kohv...
The way I want to love you Well it could be against the law
Ahjaa. Tead, mis mul juhtus? Ma sain kahest omavahel sõltumatust allikast usaldusväärset mitmekülgset infot, et ma saan varsti ühe töökoha. Et on puhtalt vormistamise küsimus ja ma võiks juba enne vormistamist sellest teada, et ma oskaksin valmis olla. Tead, mis ma siis tegin? Ma lõpetasin välismaale praktika otsimise, lõpetasin üldse igasuguse tööotsimise, ütlesin praktikajuhendajale, et mulle on ikkagi Tartusse praktikakohta vaja ja olin üldse üleni tšill ses suhtes. Aga tead, mis siis juhtus? Nad mõtlesid ümber. Jamh.
Minu liiga varane informeerimine ei ole allikate süü, sest nad soovisid head ja nad tõesti arvasid, et see on kindel diil.
Minu tööst ilmajäämine ei ole otsustajate süü, sest nad polnud mulle midagi lubanud ja otsustamine ongi ju nende töö.
Täiesti null-praktiline passiivsus pole ka minu süü, sest kinnitused olid nii üheseltmõistetavad ja ümberlükkamatud, et ainult mingi kõigile pindakäiv alatikahtlustav vastik lootusetu pessimist oleks kõige selle juures veel näppu vibutanud ja öelnud ‘vaatame-vaatame’.
Ma ei ole alatikahtlustav vastik lootusetu pessimist. Ma olen naiivne lillelapsuke.
Aga nõme on ikka.
Üks naljakas video, mis tegelt oligi reklaam, mis sai nii meemiks, et vähe pole. Aga nagu ikka, jõudis minuni kõigepealt meemindus ja alles pärast teadlikku otsimist selle põhjus
No kurat. Pidin ma selle neetud pulga sis koju jätma. Kõik rehkendus sassis. Mul olid seal asjad ja ma pidin nendega igast asju tegema ja üleni rõvedalt tubli ja eeskujulik.
Pärast seda, kui ma olen talle teinud mitu märkust minu segamise kohta, tõstatab mu poeg küsimuse: "Aga miks sa mind sünnitasid siis?"
Comments
Post a Comment