Sunday, March 20, 2011

everything's made to be broken

Muud ei tee kui viriseb
Aga ta irlis ei virise ju üldse. Ainult onlainis
See on hullem


Ai raisk, kui palju mul öelda on. Mitu päeva juba mõtlen. Muidugi on mul kõik meeles. Sest see oli kõik hullu tähtis ja nii.


Ma mitu päeva juba kõigun igasuguste seisundite vahel. Oluliselt rohkem tuulelipp, kui tavaliselt.
Igasugused käivad ja ütlevad asju. Ja siis need asjad hakkavad minu ümber tiirlema, sest kogu maailm ju. Ja hulluksminemise äär.
Aga siis jällegi jookseb üle mingi laine ja uhab kõik nukid ja sakid maha ja sügav kaugeleulatuv enesekohane rahu. Mõõdetavad näitajad kinnitamaks, et kõik on isegi oodatust paremas korras. Enesekindel muie ja asjalik askeldamine.
Ja niimoodi kordamööda vaheldumisi. Ohfak kui puntras ma ikka olen. Tegelikult ma ikka rokin sajaga. Waaaah - pundar! Ei-ei, kõik on korras.

Näiteks niisugune. See ei ole paranoia, kui inimesed päriselt ka sinust räägivad, eksole. Muidugi on natuke ebamugav teada, et minu eraelu on teemaks ka siis, kui mind ennast pole kohal sellest kõigile tähelepanuahnelt pajatamas. Aga mis ma teha saan. Rääkigu.
Sis ma pärast mõtsin. Võiks siis juba olla, et see kuidagi mugavamaks mu elu teeks. Et kui ma ennast uues seltskonnas tutvustan 'tere, ma olen murca' ja on kõik 'õujea, me oleme sust kuulnud' mitte 'misse? murva? uka? siuke nimi ongi vä? päriselt vä?'

"Sa pead oma päris nime ütlema. Mina küll ütlesin oma päris nime."


Üks. Kui ma kunagi noorema ja kirglikumana kuulsin, et isegi esimesse klassi vastuvõtmiseks on sisseastumiskatsed, ma mõtlesin, et nii õudne. Et mis peab nendel vanematel ja nendel õpetajatel küll arus olema. Testida ja katsetada ja valida ja tagasi lükata pisikesi lapsukesi, kes ei saa veel sellest maailmast tõeliselt arugi. On ikka auahned värdjad. Kasutada oma lapsi oma egopikenduseks.
Kaks. Pedagoogiline praktika. Korduv dialoog. "Mida sa siis teed, kui sul klassis mõni õpilane [sisesta siia suvaline üleannetus]?" - "Ma ei tea, mul on kõik hästi viisakad püüdlikud lapsed, ma olen ju khm, sorry, eliitkoolis." Ja nagu päriselt. Ma olen saavutanud võime näha erinevust. See on ehmatav. Ma ei taha see snoob olla, aga ma peaaegu natuke olen.
Kolm. Mul on kuueaastane laps, kes joonistab ruumilisi kujundeid, õpib ruubiku kuubikut lahendama, loeb, kirjutab, arvutab, arutleb, fantaseerib, orienteerub, on kohutavalt hea jäljendamisvõime ja piltmäluga, saab aru ingliskeelest ja nii edasi. Ma proovin tema peal viienda klassi arvutitundide materjale enne tundi minemist. Teised täiskasvanud ütlevad ka, et mul on tark laps.
Neli. Koolikatsed. Käisin. Tegin kõikvõimalikke leevendavaid ennetavaid parandavaid tegevusi selle ümber, et oma last kaitsta. Ja ikkagi kõike haarav süütunne üleni igal pool mu ümber. Milline koletis teeb midagi niisugust oma lapsele? Samal ajal teades, et sarnase ulatusega koletisetunne oleks mul ka lähimasse piirkonnakooli teda lükates. Maitea veel. Reedel on tulemused.

Tead seda, kuidas rasedad ütlevad alati samu asju. Näiteks, kui keegi küsib, kas ta tahaks pigem poissi või tüdrukut, teatab rase uimase naeratuse saatel "mul ükskõik, peaasi, et ta terve on." Ja siis on publikul kaks näoilmet järjest. Esimene on šokk, sest ta kuulis just rasedat kasutamas sõna 'ükskõik' oma tita kohta. Teine on tüdinud silmade pööritamine, sest ni oodatav mõttetu vastus. Ma üleni mäletan, mis tunne on olla see uimase naeratusega peaasi-et-terve-jutuga pif. Rase olemine toodab mingeid hormoone, mis inimesega seda teevad. Niiet ma päris hukka ei saa mõista.
Igatahes, see tuli mulle millegipärast meelde, kui ma olin mitme lasteaialapse vanema käest kooli valiku kohta kuulnud umbes siukest juttu: "Ma ei olegi sellele mõelnud, aga ma vaatasin, et meil siin kodu lähedal vist on mingi kool... Eks ma vast saadan ta sinna." Ja ma olen üleni: mismõttes te nii ükskõiksed olete, te peaksite ära hulluma ja muretsema ja paanitsema ja valima ja kaaluma.
Praegu ei ole ma enam päris kindel, kuidas see ükskõiksete rasedatega seotud oligi.
Kuidagi oli, ma mäletan.


Jahun mõnuga jälle mingitest minumeelest hullu toredatest asjadest, mis ma olen teinud ja käinud oma kambaga. Ja avastan järsku, et see pole seesama oma kamp, mis ma eelmises pajatuses mõtlesin. Ja avastan seejärel, et mul on neetult palju seltskondi, kes on mu oma kamp.
Seal on mu perekond, eksole. Siis on seal kommuun, koos kõigega, mis sellega kaasneb. Matemaatikute kamp on omad. Mataõpside kamp ka, ainult osaliselt eelmisega kattudes. Võrgustikud mul. Igal pool. Pluss need mitmed sooloartistid, kes on küll osa mingist suuremast võrgustikust, aga täidavad minu elus hoopis tähtsamat rolli. Mul on inimesi, nii hea.
Ma mõtsin, et see näitab, kui äge ma olen. Lähen inimestele peale nagu. Olen kaasa arvatud. Üks tüüp arvas, et see näitab, et ma olen sotsiaalne hoor. (Ei, mitte selles mõttes, et raha eest seksuaalteenuseid pakkuv isend, kes on sinnajuurde silmapaistvalt sõbralik ja seltsiv. Vaid selles mõttes, nagu saab olla tähelepanuhoor ja kokaiinihoor ja heakskiiduhoor. Hoor, kui inimene, kes läheb suurtesse kaugustesse ja väärikuse hülgamiseni, et igaljuhul kindlasti saada oma soovitud asja.)
Sotsiaalne hoor? Las ma mõtlen... Ei. See käib nende kohta, kes kõigile meelepärased tahavad olla ja igalt poolt kohe sõpru leiavad ja mitte eriti valivad on ja alati kõigi vastu huvitatud ja sõbralikud. Ma olen sallimatu tõbras sellistega võrreldes. Osa inimesi konkreetselt ei meeldi mulle. Minu sõbrad on kõik hoolikalt nopitud paremik. Seega. Jei. Jälle üks silt edukalt maha raputet. Huh. Vedas.


Niisiis. Asjadest, mis ma võiksin teha oma järelejäänud pühapäevaga.
  • Peaks otsima mingi värgelduse, et oleks mitu desktopi. Aga see peaks olema win7 jaoks. Väljakutse.
  • Peaks seda tuba koristama. Ja pesu ja muu kodumajaduse teema.
  • Järgmise nädala plaan tuleb luua. Et produktiivsust püsti hoida.
  • Mul on üks väike suvikõrvits ja kuklas kummitav tunne, et seda peaks taignasse panema ja siis praadima ja üleni hea. Peaks seega taigna leiutama ja nii.
  • Terve igaviku duši all vahtimist ja kõikide (noh peaaegu kõikide) seal olevate totsikute ja lõhnavate lögade kasutamine kõlab ka nagu just see. Pluss küüned.
  • Ideeliselt võiks leida/teha ühe niisuguse vidina ka, mis jookseb taustal, kui usbi pulk on sees ja hakkab kasutaja peale karjuma, kui see üritab ilma pulka välja võtmata välja logida. Sis ei juhtu enam see, mis mul kogu aeg juhtub.
  • Prantsuse leitnandi tüdruku võiks viiruki kärsatamise ja õhtu hämardumise kõrvale lõpuks lõpuni lugeda. Sest mõnus ju. Ja sest viivised ju.
  • Kill Billi mõtsime vaadata.
  • Ahjaa. Ma tahtsin väikest uinakut ka teha, et terve järgmise nädala jooksul öösel üleval olemist ja päeval tukastamist õigustada.

Märts on kõige nõmedam, sest siis on tunne, et peaks kevad tulema ja iga miinuskraad on nagu karjuv ebaõiglus.

Math puns are the first sine of madness


No kurat. Hakka või mingeid klaveriõpikuid lugema. Kõik poproki klaverinoodid, mis ma internetist leian, imevad. Ma tahan jõulisi hingematva harmooniaga kuuehäälseid akorde vokaali meloodiat saatma, mitte ühe-kahehäälseid tinistamisi vokaaliga kaasas tolknemas. Aga mai oska teha neid akorde. Ma oskan ainult nooti veerida.
Seal on mingid akordidega saatmise põhimõtted, ma olen suht kindel. Ma lastelaule oskan saata.
 

4 comments:

  1. Teadmis ma soovitan nende roki või muude lugude kohta. ära üldse vaatagi nende kättesaadavate "seadete" poole. Kui saad otsi lihtsalt akordid välja. Kui võimalik, vaata, mis loo vorm on - nt ABA ehk A osa, B osa jne. Kirjuta välja - otsi noodipaber. jaga taktideks pane akordimärgid peale. Üldiselt on viite sorti akorde. Aga alusta sellistes kus on märgitud nt A7 - see tähendab, et septakord ju ehk äärmised helid moodustavad septimi - sel puhul väikse septimi ja esimesest astmest üles on mažoorne kolmkõla. Võta näiteks alustuseks terts ja septim ning vasakus käes on sul esimene aste (seda ei ole vaja paremal mängida) kui nende mängimisega hakkama saad on esimene samm astutud.

    ReplyDelete
  2. mhmh. selle jaoks mul ongi vaja klaveriõpikut (või paari individuaaltundi sinult). sest paku, kui palju mul on praegu intervallidest meeles*. või näiteks mida ma siis peale hakkan, kui ei olegi sept.


    * ubmes mitte muffigi

    ReplyDelete
  3. http://virtuawin.sourceforge.net/
    Desktopid. :)

    ReplyDelete
  4. oh. tänks. need, mis ma ise leidsin, olid kõik mingid nõmedad

    ReplyDelete

There was an error in this gadget