tittedest jällegi

Um... nagu järjekordne lapsemanuaal või nii. Teemane pilt ka.

Tuleb loetelu: Kõige levinumad valearusaamad laste kohta. Minu arvates. Minu pealiskaudsete vaatluste põhjal, mis on tehtud minu võrdlemisi lühikese teadliku elu jooksul. Et keegi ei hakkaks arvama, et ma siin midagi lõpliku või universaalse tõena esitan.

Alguses ma mõtsin, et on ainult kaks hullult levinud möödapanekut, aga lõpuks sai neli.
  1. Lapsi tuleb hoida, sest nad jäävad kergesti haigeks. Neil ei tohi lasta külma saada, alati peab hästi soojalt riidesse panema. Mütsid ja sallid ja kindad ja karupüksid. Väiksed lapsed ei tohi sattuda vihma kätte ega tuule kätte ja märja peaga ei tohi nad isegi olla kolmandas ruumis sellest toast, kus aken korraks natuke paokil oli eile hommikul. Lisaks ei tohi lapsed väga joosta, sest nad võivad kukkuda. Ronimisest rääkimata. Ja siis ei tohi lapsed veel selle pärast palju ringi tormata, et nad lähevad higiseks ja tuul tõmbab läbi ja pärast on haige. Kui lapsel on nohu (või on olnud nohu viimase kuu jooksul), ei tohi ta õue mängima ega toas paljajalu olla ega külma piima juua. Lapsed ei tohi sattuda ruumi, kus on kunagi võibolla olnud võibolla haigeid inimesi. Veel ei tohi lapsed olla päikese käes, isegi kaugelt vaadata võõrast looma, isegi otsapidi ühtegi asja suhu pista, midagi rasket tõsta, ilma tekita magada, nende kindad ei tohi saada lumiseks ega jalad mäjaks. Ja nii edasi.
    Ma arvan, et niisugune ettekujutus lastest on pärit mingitest vanadest aegadest, kui meil ei olnud ravimeid, vaktsiine, kiiret arstiabi või arstiabi üldse ja inimesed paaritusid sageli oma suguvõsaga. Vanasti oli laste suremus oluliselt suurem ja haigestunud laps oli tõesti traagika tipp. Ja lapsed olid üldse nisukesed haprad loomakesed ja iga nurga taga varitsesid surmavad haigused. Praegu enam ei ole nii. Lapsed saavad terveks. Enamasti nad ei jäägi haigeks. Hirmus vastupidavad elukad nagu. Ma olen näinud päris mitut last joostes kukkumas ja tead mis – nad ei lähegi kohe kildudeks. Täitsa tõusevad püsti ja jooksevad edasi. Ma ei ole ammu näinud last kohe voodihaigeks jäämas, kui ta higisena tuult saab või nohusena ujumas käib. Ja nii edasi. Üldse ei pea nii kohutavalt palju paanitsema.
    Lisaks veel mingi oletatav seos immuunsusega, mis kipub ära kaduma, kui üldse üldse kunagi ühtegi riski ei võta. Ja see tähelepanek seoses laste võimega kogemusest õppida ja laia värvika mitmekülgse maailmaga kokkupuutest... hmm võibolla näteks areneda.
  2. Lapsed on heasüdamlikud puhtad siirad olevused, kes ei tee kellelegi liiga ja on üleni isetud ja lahked ja jäägitult hellad.
    Seda arvavad minumeelest kõige sagedamini inimesed, kes pole ammu lapsed olnud ja eriti lapsi lähedalt ei näe. Noh ja pole seal midagi imestada, lapsed suht näevad välja nagu väga armsad asjad ja seega ka head ja kõik muu.
    Tegelikult, nagu paljud lapsi lähemalt näinud inimesed teavad, lapsed on lissalt lapsed. Ilma kalduvuseta mingi kultuuri poolt defineeritud 'hea' või 'halva' poole. Tõenäoliselt hakkab laps enne lööma, kiskuma, sikutama, hammustama, kui ta õpib läbi rääkima ja järele andma. Loomulik ka, sest tahtmised tekivad enne kõnet. Tõenäoliselt õpib laps ka suht varakult manipuleerima ja kavaldama ja trikitama. Ja alles hiljem, koolitamise ja treenimise tulemusena leppima, oma korda ootama või ratsionaalselt argumenteerima. See on pikaajaline kannatlik koolitamine ja loomulik kasvamine-arenemine, mis teeb kergelt metslasele kalduvast inimesest armsa lapse, kes näeb kena välja ja tekitab inimestes heldimust.
  3. Lapsed on avatud, väljaspool kasti mõtlevad ja alati valmis midagi uut proovima.
    No tõesti, maitea, kust tekivad sellised ettekujutused. Lapsed, eriti eelkooliealised lapsed on konservatiivsed traditsioone kõrgelt hindavad reegleid armastavad... noh tüütused vahel lausa. Neil peab alati olema see õige kauss, õige lusikas ja õige tekk ja vanemad peavad alati istuma seal, kus nad on alati istunud. On asju, mida lihtsalt joonistatakse nii ja muinasjutte, mida lihtsalt räägitakse nii ja kõik. Uued või võõra välimusega toidud on nende silmis pigem vastikud ja tõenäoliselt mürgised. Võõrad kohad ohtlikud. Ilusad riided on eranditult roosad. Printsessid on ilusad. Superkangelased on head. Ja nii edasi. Ilma ruumita loomingulistele alternatiividele või teistsugustele vaatenurkadele. Egotsentriline ja mustvalge.
    Osa uue kartmisest võib olla seotud hoolitsevate täiskasvanute hirmutamisega ja ülehoolitsemisega, mis esimeses punktis juba oli. Noh ja traditsioonid ja alatikehtivad reeglid annavad tegelikult turvatunnet ja teadküll kõiksee.
    Jah, muidugi on nad leidlikud ja täiesti hingematvalt andekad mingites asjades. Aga nii naljakas on vaadata inimesi, kes arvavad, et lapsed on üleni avatud ja kergesti uutesse asjadesse kaasatavad. Enamasti ei ole.
  4. Leidub üks lollikindel alatitoimiv pedagoogika, mis annab alati iga lapse puhul suurepärase tulemuse. Seda arvavad põhiliselt need inimesed, kes on kunagi noorusaegadel üles kasvatanud üks kuni kaks last, kellest (juhuslikult) tulid kenad inimesed. Võttes arvesse veel vanemate kallakut oma laste kenaduse hindamisel. Siis need inimesed käivad näppu vibutamas, noori vanemaid õpetamas ja/või hukka mõistmas. "No kuidas sa siis nii teed, mina tegin küll alati teisiti ja vaata, kui kenad lapsed minul on."
    Tegelikult. Lapsed on erinevad. Vanemad on erinevad. Olukorrad ja ajastud on erinevad. Mõnele lapsele on vaja rohkem vabadust, teisele rohkem piire. Mõni laps õpib lugema, kirjutama, viiulit mängima ja seda kõike südamest armastama hoolika korrapänase nüpeldamise tagant torkimise tulemusena. Pärast on veel tänulik ka. Mõni saab sellisest kohtlemisest eluaegsed haavad ja andestamatuse. Mõnele on vaja koduaresti ja muid värvikaid karistusi, et ta ei varastaks. Teisele piisab kulmukortsutusest. Kõik lapsed ei jää muinasjutu peale õigel ajal magama, iga last ei saa varakult treenida noa ja kahvliga sööma, on olemas lapsi, kes on lihtsalt loomu poolest lärmakad, suurt kasvu, pisikesed, vaiksed, jutukad, aeglased või kuratteabmis ja osa lapsi karjuvadki terve esimese eluaasta enne uinumist, esivanemate iidsed hällilaulud või mitte. Mingi seletamatu ulme on nende tüüpidega nagu.
    Pealegi – kasvatus ei ole veel kõik. Mõned lapsed tulevad välja täiesti muinasjutuliselt uhkekstegevad ka kõigi 'valede' meetoditega või metoodilisusetagi. Teised lähevad hukka ka kõigi kõige parema tahtmise juures. Rääkimata erinevatest tõlgendustest 'hukas' olemisele.

Ütle midagi.

    Comments

    1. Aplaus. Kõik õige.

      Vaatan mina siin Tai maal seda iseseisvate ja elutervete laste hulka, kes ringi jooksevad, maha kukuvad, üles tõusevad ja edasi hullavad, ilma et ühtegi suurt inimest neil silma peal hoidmas oleks - ja ei juhtu midagi hirmsat. Keegi ei jonni, keegi ei karju, keegi ei nuta ega kaeba.

      Üks asi on muidugi see, et kui lapsi on vähe, siis neile pöörataksegi ülemäärast tähelepanu ja tehakse valesid otsuseid ja üldistusi. Hando Runnol olla kunagi ütelnud, et lapsi peab olema nii palju, et nende üle enam ei imestataks.

      ReplyDelete
    2. Ma rääkisin Koidule koo, kuidas minu lasteaias, kus kunagi õpetaja olin, oli laps, kes mingi hinna eest polnud nõus noa ja kahvliga sööma
      Nagu ma selja pöörasin, oli nuga laua peal ja kahvel teises käes
      Küll ma rääkisin, et ole kena proovi, lähed varsti kooli ja kasvad suureks ja siis on raske jne , jne bablababla...
      Miski ei aidanud, ikka tegi nii nagu heaks arvas, sõi kasvõi kätega kui ta arvas, et mina ei näinud
      Läks kooli ja oligi raske
      Väikeses koolis oli kord, et kõik söövad noa ja kahvliga ja muidu ei saagi süüa ning noa ja kahvliga söömist kontrolliti rangelt, korrapidaja õpetaja seisis juures kui lapsed sõid
      Pisike kool, vähe lapsi, keegi ei jäänud kahe silma vahele
      Poiss oli perest, kus kodus tihti süüa ei saanudki
      Oli juba suur poiss, kui tuli mulle külla ja ütles, et igakord kui ta tühja kõhu ja kurja õpetajaga ning selle tüütu noa ja kahvliga piinles ja samas kui häbi tal oli, mõtles ta, et miks ta ometi lasteaias ei harjutanud kui lasteaia õpetaja soojalt soovitas ning lahkelt aega ja toitu jagas;)
      Koit kuulas loo ära ja nüüd püüab igapäev vabatahtlikult süüa noa kahvliga
      Tal kah sügisel koolitee ees;)))

      ReplyDelete
    3. Juba 1.lapsega jõudsid selliste mõteteni! Minul läks selleks 7 last ja lapselastega olen jälle alguses tagasi.

      ReplyDelete
    4. jaa,õige! mul ei ole lapsi ja lapsed ajavad pigem nagu hirmu kui emainstinkti peale, aga mul on meeles küll, kuidas ma ise olin, kui ma laps olin.

      ReplyDelete
    5. jah.

      kõik 4 punkti on väga õiged.
      Sa oled läbinägelik ja tähelepanelik.
      Lahe.

      Mind ajavad need "lapsed on head ja tulvil armastust kogu maailma vastu"-inimesed kirjeldatutest kõige rohkem närvi.
      Sest lisaks sellele, et nad võivad olla lastega mitte kokkupuutuvad inimesed, on nad vahel ka mingisugused lastekasvatamise gurud (need 2 tõsiasja kahjuks ei välista üksteist) ja õpetavad oma teooriat avalikult. Ja mul tekib neid kuulates vahel tunne, et ma olen mingi saatanlik metsamoor-nukitsamehe mamma, kes näeb kurja, kuuleb kurja ja teeb ilmselt siis ka kurja, sest miks ometi mina selliseid lapsi ei näe nagu nemad?
      Äkki mul on silmadel midagi viga? Äkki ma olen ise nii halb inimene, et ei suuda näha piiritut armastust ja headust täis lapsi, kel on vaja ainult lasta oma headust vabalt kanaliseerida, et kogu maailm lahvataks õitesse ja säraks nagu elektrilamp pimedas öös?! Äkki ma teengi kõike valesti, sest ma ei näe kuskil selliseid lapsi?!

      Kusjuures ma olen omaenda lastega teinud tööd ja nad tunduvad juba tõesti suht lahked ja head.
      Ja ikkagi ja ikkagi kipub gruppi sätitud lastekarja üldine mentaliteet ka minu inglikest panema põlglikult märkima: "Sel ja sel tüdrukul on nõmedad kingad ja ta eputab nendega ka. Ja ei need kingad ega tüdruk ise ei meeldi mitte kellelegi teises ja kolmandas klassis! Sest ta on lihtsalt nii nõme!"

      ...ja mina alustan järjekordset loengut sissejuhatava küsimusega: "Vaata, musi, sellega on selline asi... oled sa kunagi kuulnud selisest asjast nagu koolikiusamine?"

      Oh, need head ja ingellikud ja imelised lapsukesed..!

      ReplyDelete
    6. mõni lapsevanem raporteerib, et ta laps on indigolaps, kes on kohe sündidest saati targem kui lapsevanem ise. Too lapsuke olevat sündinudki selleks, et lubjakad paika panna. ja meie, täiskasvanud, peame selle eest tänulikud olema.
      vaat niimoodi :)

      ReplyDelete

    Post a Comment