Thursday, August 04, 2011

Kui sa siis tuled, üks mõte mul too.



Mh. Noh. Kurat ja Põrgu ja kõiksee.

Tubli Murca on tubli. Tervelt neli päeva juba tööl. Lisaks ilusatele töötingimustele ja igatiootustele vastavale vastutuse koormusele (mis on üleni kena) on mul õudsed kohanemisraskused (mis on üleni kaugel kenast). Mitte töökohaga vaid töötamisega üldse. Tegin endale kohe esimesel päeval reegli, et tööd koju ei too. Sest ma saan töö juures olla nii palju kui ma tahan ja kui mul on rohkem tööd, võin lihtsalt rohkem kohapeal olla. Kuidagi tekkis tunne, et tööKoht võiks kaasa tuua kodu kasutamise puhkamiseks. Esimesed kaks päeva veel sain nii, et tulin töölt ja elasin oma elu. Nii kauaks seda nalja siis jätkuski. Tulen koju ja olen üleni töömõtteid täis ja sugugi rahu ei saa.
Alguses ma mõtsin, et kõige väsitavam on vahemälu kurnamine. Hankisin endale välise mäluseadme. Ehk tilluke tagataskumärkmik, mille ma võtan välja ja panen asjad kirja. Kes mida ütles, mida kavatseb, kus miski asub ja mida mis ajaks minult oodatakse. Kui see on kirjas, ei pea see olema meeles. Töölt ära tulen, jätan märkmiku sinna laua peale, koju ei too.
Ei aita. Ma ikka tulen koju ja koostan loetelusid tegemata asjadest ja koostan plaane ja.
Teine mõte on teha pikem kojutuleku rituaal. Mitte kihutada jalgrattaga mäest alla ja järsku koju jõudes kohe oodata, et rahu haaraks. Vaid näiteks kõndida. Pirol väike õllekene võtta ja hingamisharjutused ja armastatud inimesed ja naer. Peab proovima ükspäev.
Või siis trenn. Mingi tunniajane rõvedalt kurnav asi, mille järel on enda iseseisev riietamine ka silmapaistvalt kõrgel tasemel mõttetegevus.
Homme proovin mõlemat. Mingis järjestuses.

Jajah. Tean tean. Mina ka tahtsin ükspäev facebookis mingi ärahellitatud hellikuga möliseda, et see koguaeg vingub. Alguses vingub, et tööd ei ole. Pärast vingub, et tööd on.

Ja vingub edasi... sellega on ju veel see ka, et kui vähemalt pool minu tööst on inimestega suhtlemine ja siis pole ühtegi inimest majas ja siis ma muudkui otsin ja helistan ja emailin. Ja siis, kui need inimesed otsast välja hakkavad ilmuma, on igaühel neist mulle lademetes ülesandeid. Mida rohkem ma teen, seda rohkem on mul teha.



Lapse sünnipäev läks umbes niimoodi, et ma võtsin suuuurelt plaani teha kõik toidu võimalikult algusest peale ise. Mis viis minu ajaplaneerimise juures muidugi selleni, et ma veel külaliste saabumise ajal tormasin köögi ja õue vahel ja käsutasin kõiki inimesi enda ümber mind aitama. Õnneks on mul palju inimesi ümber. Igatahes siis oligi kartulisalat, hapukooresse kastetavad pulkadeks võetud kurkjaporgand, kolmekihiline mustsõstra-banaanitort ja viineripirukad. Ja trühvlikommid. Viimaste jaoks tegin ainult niipalju, et ostsin koostisosad, printisin retsepti ja käsutasin teisi.
Meelelahutusprogrammi kuulusid bassein (Aotähelt laenatud), mullimasin (Kajalt laenatud), interaktiivne leiutajaga limonaadimasin (Aivilt laenatud) ja muru peal võib paljajalu ka joosta (Joalatelt laenatud).
Niiet lõppudelõpuks läks üleni korda. Külalised tulid. Kingitused tulid. Laps oli rõõmus ja mina olin täiesti üleni väsinud pärast. Seega jei.


Nägin oma perearsti korraks ükspäev. Mingi veinitamine ja nii. Kuulas tähelepanelikult mu käekäigu ja perekonnaseisu üle ja siis hakkas mulle rääkima, kuidas ma pean veel lapsi saama. Kaebasin oma emmele pärast kõik ära. See arvas, et ma peaks veel lapsi saama. Ja see on, vaata, juba uus juhtum. Eelmine kord, kui ma sel teemal jahusin, olid need lasteaiakasvatajad, kes arvasid, et ma peaks veel lapsi saama.
Maisaaaru. Nagu mul muud teha poleks.

Üks siiamaaani peaaegu igapäevast kasutust leidvatest minusünnipäeva kingitustest (lisaks kohvile ja moosile ja ehetele muidugi) oli Mari Pokineni plaat. Ma kindlasti olen juba varem ka šeerinud. Täiesti suremahakuimõnus.Üleni kultuuriakadeemia kohe esimesest taktist ka, onju. Just see sundimatu häälekasutus.
//Video on mingi suvaline slaidiesitlus jälle, ma vabandan.

1 comment:

  1. Anonymous15:15

    tegelikult peaks sa veel lapsi saama...

    ReplyDelete