nothing moves but the quiet on the street

FB-s on grupp nimega Taaskasutus Tartus ja seal liigub igast kraami ja head inimesed liigutavad tasuta ja niisama hea pärast igasugust kraami, mida kellelgi on vaja ja kellelgi teisel enam sugugi mitte. Nii hästi tartune. Ja ma nägin, et see on hea.

Üks ronitaim on lissalt roheline
kuigi külm ja lumi ja kõik see

 Mul on tigeda kultuuriprogrammi nädal. Noh, tegelt Tallinnas üleni peenelt Linnas Teatris käisin eelmine nädal juba. Aga siis juhtus, et esmaspäeval oli klaverikontsert Elleris. See on tore juba selle pärastki, et häid kontserte ja kontserte üldse tehakse sealt tegelt üsna tihti ja need on enamasti tasuta. Teisipäeval käisin noorteteatrit vaatamas, sest mul on täpselt nii imelikud sõbrad ja ma tean nii paljusid noori inimesi, et kui on mingi imelik isealgatuslik teatrivärk, siis on mingisugune n+1 minu sõpra sellesse rohkem või vähem segatud ja ma üleni pean vaatama minema. Kolmapäevaks on ette nähtud veel üks teater, mis on tegelt selle vist muidu Tallinnas pesitseva NO99 teatri etendus ja too laulja-räppar-poiss on asjasse segatud ("Chalice vä? Aga ta on paks ju."). Rääkimata tohutust luuletajate ja muu möla ajajate sündmusest Kink Konkis, mis sellele järgneb ja kuhu ma ka mõtsin minna, sest kultuuriinimene ikkagi ja mulle meeldib, kui inimesed ja sõnad ja nii. Muuhulgas mõtsin siis nädala lõpu poole juba ühtlasi botaanikaaias mõned orhideed üle tšekata ja võibolla selle lapsegi mul näppu võtta. Kuigi. Vaata, muarust näevad orhideed välja nagu suguelundid. Einoh, ma tean, et nad ongi suguelundid. Aga nad näevad välja nagu mingi eluka suguelundid. Mitte õistaime suguelundid. Niiet mõnes mõttes peaks võibolla mõne täiskasvanuga minema, et siis nende ilusate häbitute lillede üle lapsikut nalja teha.
Mhhm. Mai saa lapsega näitusele minna, sest ma tahan lapsikut nalja teha.
Haiget vanaema käin ka vaatamas, aga see ei ole kultuuriinimese värk. See on punamütsikese värk. Veini ja kooki ei tohi viia, ta hakkab pahandama, et ma raha raiskan.


Pole minu kass. On üks Tähe tänava kass.
Mulle see ukse sinine meeldib.


 Loen praegu audioraamatuna "Quiet. The Power of Introverts" (vastav TEDtalk) ja tunnen end väga rõhutatult tugevalt kahtlusteta ekstraverdina. Raamat on huvitav, sest autor seob hästi paljusid erinevaid teemasid (mõnikord veits liiga julgelt) sellega, kuidas ühiskonnas introverte häbimärgistatakse ja alaväärtustatakse ja ekstravert olemist või vähemalt sellena käitumist ideaaliks peetakse. Siis tulevad jutuks erinevad ajaloolised põhjused igasuguste trendide ja suundade kohta ja ni tore. 
 Agajah. Kui ma raamatu alguses veel natuke mõtsin, et eks mina olen ka natuke introvertne - sotsiaalselt kohmakas ja raamatud ka meeldivad ja üks-ühele suhtlus on muarust hiigla tore - siis juba umbes teise peatüki poole peale olen ma täiesti surmkindel, et kogu mu introvertsus on kusagil mingitel mu olemuse äärealadel kükakil lihtsalt selleks, et ma poleks puhas ekstravert ja päris hullumajja ei kuuluks (nagu Jung kunagi olevat öelnd).

 Tuleb mingi raamatu-postitus vä?
 Üks teine raamat, mida ma loen/lugesin, on Jesper Juul - "Ei ütlemise kunst". Taani keelest tõlgitud ja hästi pisi-tilluke-õhuke laia reavahe ja suure fondiga. Nagu taskuraamat. Selle vahega, et see pole hästi struktureeritud ega kergesti mõistetav ja vist tegelikult ei ole ka taskuraamat. See raamat ütleb laste kasvatamise ja pereelu ja elu kohta üldse igasuguseid asju, mis on osaliselt lihtsalt tervemõistuslik pedagoogika ja osaliselt niisugune enesabi, mis üritab su vaateid ja hoiakuid ja väärtusi nihutada mingiks naaaatu-natukene teiseks inimtüübiks. Osa asju on täpselt see, mis ma olen kogu aeg mõelnud ja rääkinud. Osa asju on sellised, et ma ei saa aru, kuidas keegi saab nii mõelda ja miks. Niiet meeldib.
Nii. Tähepanuväärsete tsitaatide mittetäielik loetelu:
  • Viimase viieteistkümne aasta jooksul on lastele piiride seadmise ümber käiv arutelu hakanud varjutama pea iga lastekasvatuslikku vestlust sellisel määral, et tekib tunne, nagu keerleksid vanemate ja laste vahelised suhted vaid selle ümber.
  • (3-kuusega öösel üleval istumisest) Täiskasvanute kõhuhääl peaks neile ütlema, et "See, et ma sinuga siin istun, kuni sa maha rahuned, pole sinu otsustada. See on minu otsus."
  • Ei saa eirata, et laste saamine on eelkõige täiskasvanute egoistlik projekt. See tuleneb nende soovist anda, armastada ja hoolt kanda selle või nende laste eest, kelle fantaasia neile juba sigitanud on, ammu enne seda kui päris, elavad lapsed oma tulekust märku annavad. 
  • Maailm on täis vanemaid, kes on nii enesekesksed, et nad leiavad, et nende lapsed on tänamatud.
  • Pereelu ei keerle selle ümber, kes peale jääb, vaid kuidas kõik saavad niipalju kui võimalik seda, mida neile vaja on, ja nii vähe kui võimalik seda, mis neile kahjuks tuleb.
  • Lapsi ei saa "ära hellitada", andes neile liiga palju seda, mida nad vajavad. Ärahellitatud lapsed on lapsed, kes ei lepi sellega, kui neile öeldakse "ei", kes alati ootavad, et nende vajadused rahuldatakse ning kes on nõudlikud ja tülikad.
  • Laste Õiguste Konventsioonile peaks lisama punkti, et lastel on aeg-ajalt õigus olla koos täiskasvanutega, kes ei tee nägu, nagu oleksid nad üliinimesed.
 
 
Puu

Kas sulle meeldivad poisid või tüdrukud?

Kass oksendab igale poole ja siis ma pahandan temaga ja laps jonnib ja teeb mingeid oma laps-asju ja siis ma pahandan temaga ja pärast pahandan endaga ja poetan pisara või poolteist ja mees ei tee suurt midagi, ainult vaatab mind oma suurte mets-silmadega või teinekord muigab ja see pif, kes meil praegu külas elab, käib ainult hiirvaikselt kikivarvul ettevaatlikult niiet ma tahaks teda vahel mõne käepärase asjaga visata, aga õnneks pole teda eriti kodus.
Loen igasuguseid kummalisi valesid ja õigeid raamatuid ja kütan igal õhtul ahju ja mõtlen juba nädalaid sellest, kuidas ma ühel päeval teen nii palju kaneelikukleid, et kõriaguni täis ja osa valmiskäkerdatud tooreid tuleb külmkappi panna hommikut ootama. Turuhoone uus nooruke kalamüüja käib iga päev tööl, kohevad vahvlilokid puna-lillades juustes turris, ja tädid räägivad, et nemad küll puhastavad oma kassile suuremad räimed ära.

Kui see suvi tuleb ka külm ja vihmane, siis ma üleni solvun. 

Maitea, need teemad on nii veidraks ära läinud, kas keegi siin lugemas ka käib veel?

Comments

  1. Käib küll :) Keep going ;)

    ReplyDelete
  2. jeeesjeeees mina kah, juba aastaid ja jätkuva innuga

    ReplyDelete
  3. Anonymous19:23

    Mina, mina, mina käin ka! Ja naudin ja imetlen. Aitäh!

    ReplyDelete
  4. Anonymous21:40

    Käib ja loeb naudinguga.

    ReplyDelete
  5. Ebaoriginaalne kommentaar: mina ka.

    ReplyDelete
  6. mina käin ka. Lugemas käin, ja pilte käin vaatamas mitu korda.

    ReplyDelete
  7. Anonymous16:23

    kui olin noor tüdruk, mingi 20 kopikatega, töötasin Tartus ülikooli raamatukogus, seal olid pikad tööpäevad, kontsaga kinga oli paha laua taga istudes kanda, kõikjal saalides oli vaibad maas ja ma kandsin pehmeid susse laua taga istudes või vahepeal tualetis käies või muidu ennast liigutades ei hakanud kingi jalga toppima, kohvikusse minnes, kui tahtsin muu rahvaga suhelda või süüa, panin kingad jalga
    kataloogimisosaknonnas,kus töötasin, istus igaüks justkui omaette kabinetis-kirjutus laua ees oli kõrge riiul, olid paljudega ühes ruumis, aga samas ka kuidagi omaette

    õhel päeval hakkasid tekkima probleemid
    olin pikk ja sale, kandsin enamasti musta maani pikka kleiti ja kui ma kolleegide laudadest hääletult mööda tuhisesin, nad röögatasid
    oled oma töösse süvenenud ja ühtäkki näed silma nurgast, et mööda lendab kummitus :)
    minu ema oli mind väiksest saati koolitanud, et hääletult liikumine käib üldhariduse juurde, et kui sa käies müdistad, näitab, et sa oled rumal, kasvatamata ja ebaviisakas
    peale selle on see jalgade tervisele väga halb , kui sa kogu aeg täistallaga vastu maad põrutad
    suure drillimise koolitamise peale ma ei osanudki käia nii, et mind kuuldaks
    mind ei visatud millegagi, aga paluti, et ma teeks end kuuldavaks, kui ruumi tulen
    kui siis hakkasin uksest sisse tulles alati ukse lingiga kõbistama , omaette rääkima või mingit muud heli tekitama-ukse paugutamine ka ei sobinud hästi kasvatatud preilile :), siis uued töötajad vaatasid mind alul ikka väegade veidral pilgul :)

    joanamari muidugi


    ReplyDelete

Post a Comment