Thursday, August 22, 2013

Nuestros elefantes no son blancos.

IMG_9758
muuseumipiletid

Sellest kuidas inimesed on erinevad. Ja kuidas hea sõber olla. Lohutamiskategooriad. Koolkonnad. Meetodid. Eelistused.
  1. "Ei ole kandiline pea, ei ole." Lohutatav inimene vajab, et keegi talle ütleks kenasid asju, sest ta ise praegu ei suuda. Kõik saab korda. Elu läheb edasi. Asjad lähevad üle. Sul on õigus ja nemad eksisid, ära enam nuta. Et tegelikult on ta jube kena inimene ja kõik teda armastavad ja teda on alati tore näha ja tal on nii kenad mõtted ja üleüldse on ta Jumala kingitus inimkonnale.
  2. Räägi. Lohutatav inimene vajab ärakuulamist. Lihtsalt seda kedagi, kes passib juures need kolm-neli tundi või nädalat ja kuulab. Vahel teeb mingeid kinnitavaid häälitsusi andmaks mõista, et ta kuulis küll ja laseb kõneleda arutleda läbinämmutada seda rasket keerulist asja, mis käsil on. Koerad pidavat seda rolli hästi täitma.
  3. Kallistus. Keegi peaks lihtsalt tulema, tasakesi ümbert kinni võtma ja siis natuke aega hoidma. Midagi pole vaja öelda ega anda ega teha. Kedagi pole vaja juurde kutsuda ja mitte millesti polegi kellelgi vaja aru saada või midagi kellelegi lahti seletada. Lihtsalt kallistus. Või mitu.
  4. Inimesele on vaja nõuandeid. Professionaalse asjatundliku kogemustega inimese kaineid arukaid nõuandeid ja käitumisjuhiseid, võttes arvesse käesolevat olukorda ja selle keerukust ja raskust. Käitumisjuhised peavad olema selgelt sõnastatud ja hästi põhjendatud ja selle inimese poolt läbi viidavad. Võib-olla lisaks natuke käehoidmist ja julgustamist ka.
  5. See kõrvakiilu meetod. Inimene on vaja maa peale tagasi tuua. Tõsiste kohati kurjade armutute tõdede ütlemisega. Võib-olla koguni ähvardustega. Tähelepaneliku ja terava vigadele või käitumismustritele või süüle osutamisega. Paikapanemisega. Niimoodi kainestavalt ja korralikult läbiraputavalt. Isegi kui ta selle kasulikkusest kohe aru ei saa, hindab ta neid väljaöeldud õudusi hiljem ise ka. Võtab end kokku nagu.
  6. Viin. On vaja, et keegi temaga kahekesi üks öö korraks hästi purjus oleks. Ja selle käigus leiaks aset kõik, mis peab aset leidma. Tants või nutt või pihtimised või selginemine või valgustus. Enda kaotamine ja leidmine.
  7. Kohalolu. Teemaga murega aktuaalse ahastuspõhjusega ei ole vaja üldse tegeleda. Sellest ei pea rääkima. Lohutaja isegi ei pea teadma, milles asi on. Ta peab lihtsalt kohal olema. Kohvi koos jooma või lõunat sööma või jalutuskäigule või šoppama kaasa tulema, jutud tühjast ja tähjast ja naer ja igapäevasus. Sest niimoodi on hea kerge turvaline olla ja elu kohutavus lahtub tasapisi lattesõõmudesse.
  8. Rahulejätmine. Tegelikult lõppudelõpuks on igaühe mured tema enda asi ja sõnad neid ei seleta ja nõud seal ei aita ja kallistamine... ega ta mingi laps ei ole. Hädades ja vaevades inimene tuleb rahule jätta, et ta saaks oma asjadega tegeleda ja neid enda jaoks lahendada. Sest need on tema ja mitte kellegi teise. Kui ta on valmis, küll ta tuleb oma koopast välja tagasi. Suur inimene juba.
Noh ja siis on kõige koomilisemad (või siis traagilisemad) need korrad, kus sul on hea sõber, kellel on nukker ja siis sa paned tema lohutamisel täiega mööda. Ükskõik mis kombo eelnimetatutest. Ronid nõu andma inimesele, kes lihtsalt tahab rääkida näiteks. Või mis on palju levinum - kipud kõrvakiilu andma inimesele, kes vajab parajasti kaastunnet ja ilusaid sõnu.
Teine on muidugi see, et kui sul endal on kurb, siis viisakaks peab ikka jääma. Niiet isegi, kui sa hea meelega tahaksid, et sind rahule jäetaks, aga sul on lohutamis-sõber, kes arvab, et kallistus on just see, siis sa lihtsalt kena inimesena lubad end ära kallistada. Ei hakka peale suruma ju mingeid oma eelistusi niimoodi isekalt lihtsalt selle pärast, et sa oled otsustanud mingi jama sisse sattuda ja tolkned teiste nina all sellega.


A tead mis on nukerbiinid vä?
♫ lõppenud on päevad, 
mil nii tihti käisid siin 
hinge sellest hetkest 
on vaid jäänud nukerbiin♫ 

Ülemõtlemisest ja asjade lihtsaks mõtlemisest.
Võinoh. See on lihtsalt see, et mina mõtlen suure töö ja vaevaga lõpuks mingi asja enda jaoks suurpäraselt võluvalt lihtsaks ja sellest jääb mõnele teisele inimesele kergesti mulje nagu ma poleks üldse mõelnud.
Pfft. Mingi loll oled vä?
IMG_9596
vikerkaar


Jumalikest kohtumistest.
 Mootorratas suri välja. Lihtsalt keset metsa ja maanteed ja mittemidagit lülitas ennast välja ja jäi tasakesi seisma. Tulime siis maha ja hakkasime nuputama. Ma polnud jõudnud veel muretsemagi hakata. Mets lõhnas magusalt ja linnulaul. Peatub auto. Välja tuleb kiilas ühe silmaga mees. Vaatab rattta igalt poolt üle, kommenteerib sadat erinevat asja, käivitab erinevatel pööretel ja vaatab paaki sisse. "Sellega saab Moskvasse sõita." Ja ratas on täitsa korras. Istume tagasi peale ja sõidame koju. 
 Me kiirustame lapsega bussi peale. Tühjal krundil vohava naadi sisse tallatud rajal peab meid kinni pisike blond tüdruk, kes osutab pajuvõsale. "Me leidsime ühed kassipojad ja neil ei ole üldse ema!" Tüdruku ema naeratab mulle vabandavalt. Ja sealsamas seisev veel pisem poiss näitab mulle õhinal rohutirtsu. Lohu-tiltss. Siis me jookseme edasi, sest me kiirustame bussi peale.

aiamööbel

Seda on alati tore vaadata, kui koolitaja või õpetaja astub sellesse samasse avatud küsimuse ämbrisse. See käib nii. Seletab-seletab mingit värki. Järsku tuleb tal mingi (rumal) mõte, et äkki peaks auditooriumi ka kaasama sellesse teemasse. Esitab neile mingi avatud lahtise mis-te-arvate küsimuse. Auditoorium hõikab midagi ja tead mis siis selgub? Et ta tegelt tahab, et nad arvaksid ära need kaks-kolm õiget vastust, mis tal endal mõttes olid ja kuulajate arvamus on tegelt suva. Siis teeb mingit vääksuvat venitavat häält, kui keegi pakub välja midagi, mis tal endal mõttes ei olnud.
Mul hakkab tegelt naljakas umbes sel hetkel, kui ta natukese aja pärast uuesti üritab sama auditooriumi käest midagi küsida ja kõik on järsku hästi vait ja paistavad pingeliselt mõttes või teesklevad oma telefoni sirvimist ja koolitaja, vaeseke, ei saa üldse aru, miks keegi ta küsimustele ei taha vastata. Ta on ju nii kena inimene, kaasab auditooriumi ja võtab nende arvamust arvesse ja puha.
Mõni kord ma tahan koolitajat selle neetud tasuta pastaka või veepudeliga visata, kui ta haarab markeri sõnadega "paneme siia kirja, mis mõtted teil on" ja sellele kohe järgneb esimene "eeeei... see pole päris see, mida ma ootan." Nokurat, kui sa ei händli ära dünaamilist avatud grupist sõltuvat tunni käiku, ära kasuta neid ohtlikke meetodeid. Jää oma riistade juurde, naine.


Igatahes, mu film, mida ma olen märtsist peale filminud ja terve suvi otsa tasapisi teinud, on nüüd valmis ja seda saab vaadata Youtube'is või siis kui otse blogi lehel oled, siis siin all kohe ka. Et vaata ruttu ära, enne kui Mari Pokineni kindlasti jube kurjad agendid tulevad ja maha käsevad võtta:


4 comments:

  1. Väga väga naine kirjutab oma blogis, et ta hakkas seda videot vaadates peaaegu nutma.
    Mina, noh, mina nutsingi. Natuke ajas nutu peale juba see lohutamise osa ka, aga jah, ma olin oma Tartu-aegade igatsust püüdnud kuhugi kappi pressida ja nüüd tuli, enesehaletsusega segamini. Möödund aegu nutab taga ainult loll ja eks ma olengi üks loll :)
    Palun andeks, et sa üldse ei tea, millest ma räägin, ja aitäh sulle, see nutt leotas mingit klompi natuke vähemaks, ehkki valus oli ikka küll. Siuke haava pealt sideme lahtileotamise-sikutamise valu vist.

    ReplyDelete
  2. Mhmh. Ta sai mul jah natuke hardakstegev. Aga hea kuulda, et mõjub.

    ReplyDelete
  3. üks Jaanika12:09

    Pagan, mõjus ka minu peal. Vesiseks ei läinud, hinge küll.

    ReplyDelete
  4. Tore, ilus, Eestimaahing on seal sees!
    Tänan Murca!

    ReplyDelete