Sunday, November 24, 2013

Yo estaba bien por un tiempo

Ma praegu püüdsin ette kujutada, kuidas on interneti-elu inimesel, kellele kohe üldse ei meeldi kassid.
Mulle näiteks eriti ei meeldi koerad. Võinoh, mitte nii päris. Enamik nendest koertest, keda mulle on isiklikult tutvustatud, on mulle rohkem või vähem meeldinud. Sest nad on karvased nagu muidu nunnud asjad ja nad on soojad ja tuksuvad nagu elu. Aga ma mõtlen küll, et kui kogu Internet kogu aeg vahet pidamata jahuks ainult sellest, kuidas koerad on ikka nii targad ja vaprad ja targad ja vaprad, siis ma peaksin küll ennast korrapäraselt seaks vihastama. 
Sest see aitab. Enda seaks vihastamine.

Ma vahel ikka mõtlen, kuidas teistel inimestel elu on. Ma päris ainult endast ka kogu aeg ei.


IMG_0268
värv koorub ja varjud ja raamatud

Nendes moodsates euroremonditud uhketes normidele vastavates kõigi mugavustega asutustes on üks hästi halb asi - päevavalguslambid. Millegipärast leidub alati inimesi, kes arvavad, et need peavad terved päevad ja ööd läbi surisema. Koridorides ja klassiruumides ja poodides ja peldikutes ja koosolekutel ja kabinettides ja fuajeedes ja saalides ja kohvikutes ja sööklates... Ja siis need paistavad lagipähe ja oma armutu valgusega tekitavad kõikide nägudele niisugusi hirmsaid varje, et kedagi ei saa isegi pildistada, sest kõik on koledad. Ja kõik kõik asjad on valgustatud ja armutu ja ere ja julmalt päevavalgele kistud. 
Praegu on veel eriti hull, sest see hämarus tikub peale ja päevavalguslampide hüsteeria käivitub kohe hommikul ja siis ei paista leiduvat piisavat põhjust neid nondeks paariks tunniks välja lülitada, kui õues tegelt natukene on oma valgust ka.
Ma käin kogu aeg mööda kontorit ja kustutan üleliigseid laetulesid ära. See on ilmselgelt mõttetu lahing, sest varsti tulevad keegid, kellel on kohe hädasti tingimata vaja näha kõike ja kõiki ja kohe ja selgelt terve selle kolme minuti jooksul, kui ta ruumis on ja siis jääb pärast tuli põlema muidugi. Niiet ma mõtlen, et võib-olla peaks hakkama päikseprillidega käima.


IMG_0276
kodune lambivalgus

Kuidas normaalsed inimesed oma prügiarvet maksavad. Saavad umbes kuu alguses arve, lähevad netipanka, teevad ülekande, viskavad arve ära. Või neil on otsekorraldus ja nad ei maksa kunagi midagi.
Kuidas mina oma prügiarvet maksan. Suvalisel hetkel tekib mu korteri ukse juurde väike paberike mingi naljaka summaga. Näiteks kolm kakskend seitse. Ilma maksetähtajata. Lihtsalt. Varsti ilmub selle asemele uus silt, kus on noomitus ka juures, et ikka veel maksmata. See on niisugune komplekt-teenus, arved ja noomitus kaks ühes sinu koduukseni. Sebin siis endale kusagilt mingit sulli. Sean sularaha omamise kohakuti ajaga, kui on normaalne inimestele uksele koputama minna. Vahel kulub sularaha enne ära, kui vaja lapst poodi saata või ilge piruka isu tabab. Siis tuleb uus sull hankida. Panen püksid ka jalga ja nii. Lähen koputan uksele. Kedagi pole kodus. Siis lükkub edasi. Teinekord on ka keegi kodus. Siis ma seal ukse peal koogutan, et tere, ma tulin raha tooma ja jäin jah hiljaks ja noh ekstaole. Tohin sisse astuda. Astun sisse ja seisan seal. Vaatan kohmitsemist. Kõigepealt tuleb see kaustik otsida. Siis tuleb seal sobrada ja lehitseda, et kus nüüd see õige koht oligi. Naeratan kohtlaselt ja seisan kenasti ukse juures. Leiame õige koha, igast paberid pudenevad kaustiku vahelt, siis korjame neid kokku. Vaja allkirja anda. Pastakat pole. Vaatan kohmitsemist. Pastakad kõik järsku kadunud. Naeratan kohtlaselt. Tammun jalalt jalale. Vaatan telefonist kella. Leiame pastaka, saab alla kirjutada. Alguses näidatakse mulle vale koht, kuhu kirjutada, sest leht on tegelikult täis kirjutatud ja seal kusagil keskel on vist võibolla üks koht, kuhu mina peaksin kirjutama, aga seda ei leia kohe üles. Siis annan raha. Arvutame koos, kui palju peab tagasi andma. Arvutame igaks juhuks üle. Vaatan kohmitsemist. Kus see rahakott küll nüüd on. Kui palju pidi tagasi andma? Noh, näed, ei ole 10-sendiseid... Ei-ei, ma ikka annan tagasi oodake natuke ma kohe leian. Ohkan vaikselt. Naeratan kohmakalt ukse peale piiluma tulnud lastele. Vaatan aknast välja. Vaatan oma sussininasid. Tühi jutt ilmast ja võibolla keldrist või küttepuudest siia vahele. Saan mingid sendid tagasi. Kontrollime veel ühiselt üle, et ikka allkiri sai ja ikka õige raha sai tagasi ja ikka hästi.
Järgmine kuu uuesti.
Ma maksan oma telefoniarvet ööl vastu teisipäeva purjus peaga teki all samal ajal kahtlase väärtusega USA komöödiat vaadates, kõrrega kahtlast moosi-smuutit luristades ja röhitsedes. Ma ei ütle, et see viimane oluliselt vähem alandav oleks, aga see on vähemalt mu enda.

IMG_0310
prügihunniku nukuke ja tema kastepärlid

Lingid!
Sade on täpselt see, mida kuulata nende vihmade ja hämaruse kõrvale. Peale. Sisse. 
Ühed ägedad mutid räägivad äge mutt olemisest, kuigi vanadus.
Täiega normaalne lasanje tuleb selle retsepti järgi, mul on see kokaraamat ka kodus olemas, ma selle pärast tean. Rahulikult võib seda puljongi juttu seal ignoda ja selle arvelt korralikku veisehakkliha tarvitada ja igale poole rohkem ja erinevaid juustusid pista ja näiteks hakkida mõned päris tomatid nendele konservidele seltsiks.


Kritseldan hajameelselt midagi paberi peale ja imestan, et tulebki päriselt joonistus välja. Tema tuleb oma kirjatööga või kohviga või millegagi ja istub ka. Minu kõrvale diivanile. Istume vaikides natuke.
  Mina: Kas sa oskad joonistada.
  Tema: Ei.
  Mina (mitte eriti uskudes, et keegi üldse üldse midagi joonistada ei oska): Aga mis siis juhtub, kui sa üritad?
  Tema: Ma ei tea. Mõni kord on mul see... pöidlaküüs ära lennanud.


Ahjaa, seda ma tahtsin ka küsida. Vaata, iga kord, kui ma lähen oma blogi statistikat vaatama, üleb see, et üle poolte inimestest on lehel olnud vähem kui 5 sekundit. Kuna suurem osa liiklust tuleb kas otse teiste blogidest või veel otsem ilma lingita (järjehoidjad), ei saa põhjuseks olla, et keegi guugeldas midagi ja nägi kohe ära, et pole õige. Seega. Kas te tulete siia iga päev, et tšekata, kas on uut postitust? Kas ma valmistan peaaegu iga päev vähemalt kolmekümnele inimesele pettumuse?


7 comments:

  1. Mulle ka. Sa meeldid.

    ReplyDelete
  2. uute postituste jaoks on feedly, aga ma kontrollin, et äkki kommentaarides on mingi vestlus.

    Aga ei, mis pettumus =) Kui midagi on, on hea üllatus lihtsalt.

    ReplyDelete
  3. Anonymous05:04

    jah

    ReplyDelete
  4. Liina20:45

    Nii äge oled!

    ReplyDelete
  5. Anonymous21:35

    Jah. A mul õnneks on arhiiv momendil. Kuigi alustasin 2006-ga, sest 2005 peale mu telefon crashis igakord ja ma andsin alla.
    Mulle muidu meeldivad koerad. Mul on ka üks. Hobune ja laps on ka.
    Ja see akende pilt meeldib ka, õudsemal kombel. Mrls

    ReplyDelete
  6. Ma käin küll vahel uurimas, kas on midagi uut. Teades, et väga tihti ei ole, käin umbes üle päeva või igal kolmandal.

    Ma sain JÄLLE su blogist otsest kasu: seda postitust lugedes tuli meelde, et elektriarve on maksmata.

    ReplyDelete
  7. Need viie sekundi hitid on ilmselt botid.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget