"Don't take any wooden nickels When you sell your soul"

IMG_0380
ärge tulge mulle ütlema, ma võin autoaknast ka pildistada, kui tahan


Täna räägime eesti keelt. Lugesin ühest blogist sellise lause:
'raudselt kõik liivivad mind'
Alguses ma tükk aega nuputasin, et mis sõna see on, aga siis ma sain aru, et see laenab julgelt ingliskeelset sõna leave. Ja ma tegelikult mõistan seda kimbatust. No ei ole eesti keeles head sõna selle kohta, täitsa häda. Kohe nii tabav nagu. Liivivad. Sind. Mis imeline kõla ja rütm sel on. Mina liivin ja sina liivid ja igaüks liivib oma... Sellest hoolimata. Minus tärkas tahtmine appi tormata. Mitte, et keegi oleks mu abi küsinud. Aga tahaks ikka toeks olla.
Ei liivi sind keegi, lilleke, ära muretse. Küll aga võib juhtuda, et nad jätavad su maha, hülgavad su, põlgavad või tõukavad su ära, jätavad su maailma hooleks või kus seda ja teist või sinnapaika, saadavad su kuradile, hüppavad alt, lähevad sinu juurest ära või minema, ütlevad sinust lahti, lasevad sul minna, annavad su käest või üle. Saavad sinust üle. Liiguvad parematele jahimaadele. Toibuvad sinust. Teevad minekut, lasevad jalga, kaugenevad, taanduvad, kaovad. Panevad suhtele punkti või lõpu. Jätavad suhte katki...
Aga jah, tõesti. Võibolla nad teinekord ka liivivad sind.


IMG_0347
mingi oksasodi keskel olid ämblikuvõrgud ja siis kastepiisad tegid seal nii


Kui hästi laia lehega lahmima hakata ja hakataksegi, siis vahel öeldakse 'kujundav hindamine' selle kohta, kui me tunnustame ka vaeva nägemist, mitte ainult tulemust. Ja sealt üleliia liialdama kukkudes hindame vahel ainult vaeva nägemist. Muus osas olen ma igasuguste sisukate hindamis- ja tagasisidestamismeetodite poolt. Lihtsalt, tahtsin ära mainida, et 'päris elus' olen ma pigem selline tulemuspõhine pif.
Näiteks ükspäev ma kiitsin mingit asja, mille keegi kolmas oli teinud. Teised kiitsid kaasa. Ütsid, et on näha, et ta on sellega vaeva näinud. Päh, tühja sest vaevast. Mul on täiesti sügavalt suva, kas ta nägi sellega täiega vaeva või tegi selle kerge vaevaga lõdva randmega muuhulgas möödaminnes. Kui asi on hea, siis see on hea ja see mulle meeldib ja toredus. See ei lähe sellest sugugi paremaks või halvemaks, kui sellesse pandud vaeva ka veel arvesse hakata võtma.


Ma tegin vahepeal oma lugemiseks olevate võõraste inimeste blogide nimekirja pikemaks ja lisasin sinna endale veel mõned noored naised ja olen nüüd oluliselt paremini varustatud üleliigse infoga teiste inimeste (isiklikest) asjadest ja eludest.
Seoses sellega. Kui ma natuke aega tagasi tahtsin lihtsalt teha teemapüstitust sellest, kuidas kõik kõik inimesed teevad trenni ja on heas vormis ja treenivad ennast kogu aeg ja igasugused tulemused ja saavutus ja miks miks miks. Siis nüüd ma pean tegema tänu oma laiendatud lugemisvarale ka eraldi teemapüstituse sellest, et inimesed kasutavad tutvumisportaale ja (vist) päriselt loodavad sealt toredaid normaalseid inimesi leida.
Niisiis.
Esiteks.
Mul on natuke imelik ikka, et kõik kogu aeg nii palju trenni teevad. Sest mina küll ei taha kogu aeg trenni teha. Niisama ajaviiteks jalutamine või jalgsiminek on teine asi. Aga see trennitegemine, mis ma blogidest loen, tundub kuidagi nii üle mõistuse palju trenni lihtsalt. Siis ma tunnen end natuke imelikult. Sest ma tahan teiste moodi, sest teiste moodi on õige. Aga samas ma nagu eriti ei viitsi väga. Sest ma tahan lugeda ja magada ja head süüa teha ja filme vaadata ja. Kuidas ma jõuaksin siis trenni teha, kui ma eriti ei viitsi ja nii head füüsilist vormi nii tähtsaks ei pea. Ma võin ju vahel olla natuke pehme ka paarist kohast. Kuigi võibolla esimeses lähendis tegelt pean tähtsaks, lihtsalt hapud viinamarjad, sest igasugune küündimatus. Mine võta kinni.
Teiseks.
Ma olin umbes ligikaudu veel täiega noor alles lapsuke, kui ma aru sain, et tutvumisportaalidesse reeglina ei lähe need inimesed, kellel on huvitav mitmekülgne elu ja lai silmaring ja arvukad tutvused ja toimiv seltsielu. Et sinna ikka lähevad need teised. Seega tundub mulle täiesti vapustav, et mõned inimesed äkki ei tea seda. Või kui nad paistavad üllatunud, et näe, jälle mingi veidrik. Aga ongi ju! Sest see on mingi neetud tutvusportaal, mida sa ootasid? 

Ahjaa. Üleskutse. Soovitage mulle mõni hea blogi, mis ei ole nasteblogi. Näiteks selline, mida peab mõni mees. Või selline, kus otseselt polegi selle inimese sugu välja toodud või see pole oluline.
Mitte et mulle naised ei meeldiks. Tead küll.

IMG_0346
koprad olid tiigi ääres puid langetanud ja hästi apelsin


Oeh. Ma olen täna igati pealiskaudne ja tühine, ma vabandan. 
Tegelt mul tuli öösel üks mõte ulmejutuks. Mis on hull mõte, sest esiteks pole ma kunagi mitte kunagi ühtegi ilukirjanduslikku asja kirjutanud. Blogi ei loe. Niiet selle mõtte hull olemisest hoolimata ma jätan selle postituse praegu sinnapaika maha ja kus seda ja teist ja proovin natuke otsast, kas ma saan midagi muud ka kirjutet iialgi.


Kuula Eelsi. Eels hea. Link playlist.khm esitusloendile ka.

Comments

  1. Trenn on ka asendustegevus.
    Nagu netis oma lemmiklehtedel ringi klõpsimine, et äkki kuskil neist on mingi uuendus, meelelahutussöömine, meeleheitesöömine, skaibis mulisemine ja blogimine.

    Ma olen suutnud suurema osa oma meeleheitesöömist ja vihasöömist trenniga asendada - sel on ilusamakstegev mõju + trenn on tegelt viha ja kurbuse maandamiseks palju parem meetod.
    Toimib paremini.


    Ja kuitahes prokrast ma ka olen päev otsa olnud, kui olen teinud 300 kätekõverdust ühtlasi, on ikkagi õhtuks selline tunne, et ... (möirgab nagu ülbe isalõvi).

    Et see jube hästi aitab saavutusvajadusele midagi hambusse anda, isegi kui tegelt sittagi ei taha teha ja nõme on ja uääää.

    ReplyDelete
  2. Mrls22:24

    Missugune oivaline üllatus, et on veel keegi, kes ei arva, et trenn on siin elus kõik ja et inimene ei või natuke pehme kohati olla. Võib ju. Peaasi, et mitte peast.
    Et noh, muidugi see on kõik marudalt tervislik ja puha, see trenn ja nii, aga kuhu jääb siis hedonism, nautlemine ja kiusatustele andumine?
    Aga nende inglise keelsete laenude osas on tõepoolest sedasi, et üldiselt see va emakeel võimaldab oluliselt mahlakamat, ilmekamat ja mõnusamat jne väljendust. Mõnikord harva on laen ka tore, näiteks kasutan sõna 'virdo' meeleldi. Ja Räpina Aianduskoolis on tore pahasena 'Mida hekki!' hüüatada.

    ReplyDelete
  3. Trenni kohta kaks pointi.

    a) Ma saan aru, et sina tegeled mitte enam päris lastele mõistuse tagumikust pähe peksmisega. Mis ilmselt tähendab seda, et vahepeal valmistad tunde ette, siis lähed klassi ette, siis teed mingit muud asja. St on ikka mingil määral liikumist ja huvitavaid asju. Mul eeldab töö põhimõtteliselt 12 tundi järjest ühe koha peal istumist (ja lõputöö kirjutamine arvuti taga istumist) ja kui ka vahepeal natuke võimled, pole see päris see, vaid tekib konkreetselt tunne, et tahaks nüüd kogu selle jama peale natuke liigutada ka.

    b) Kogu see jutt, et trenn vallandab endorfiine. Mul on isiklike tähelepanekute põhjal tekkinud mulje, et see toimib erinevatel inimestel väga erinevalt. Minul ongi tõesti nii, et trenn teeb NII hea tunde, pärast seda nagu ei tahagi enam ei süüa ega kindlasti mitte alkoholi tarbida, sest täis kõhust ja/või alkoholist tulev uimasus rikuks kogu selle trenniMÕNU ära. Aga tundub, et mitte sugugi igaüks ei saa trennist sellist laksu - ja need, kes seda ei saa, need muidugi ei taipa, miks keegi ÜLDSE trenni peaks tegema. Ma arvan, et nemad ehk ei peakski, pole ju mõtet teha midagi, mis sulle rõõmu ei paku.

    ReplyDelete
  4. Mhmh. Eks see inimeste erinev olemise seletus läheb vist mõlema alla. Et kõigil ei hakka trennist ni hea ja kõik ei asenda oma suuri tähtsaid ärevaks tegevaid tegevusi trenniga.
    Ma olen näiteks alati imestanud ja salaja kadestanud neid inimesi, kes kurbuse ja masenduse juurde saavad hästi palju tööd tehtud ja üldse kogu aeg šokolaadikooke ei mugi ja lõunani voodis ei vedele.

    Tegelt ma üks päev ennast peaaegu viisin küll peaaegu trennini. Sest ma tegin mingit hommikujoogat, mõtsin, et mis ma siin ikka niisama omatahtsi ringutan ja sirutun. Laseks õige mingil võõral pifil juutubist mind käsutada. Hommikul. Mhmh. Nüüd on kolmandat päeva mingid külje/kõhu lihased imelikud.

    Kui mul on sooritusvajadus näljas, siis ma blogin. Kui juba koristama ka kukun, on asi ilmselt päris hull.

    ReplyDelete
  5. Ja et tööga on mul tõesti vedanud, ma ise ka mõtsi.

    ReplyDelete
  6. Räägitakse, et sõltuvusaldis olemine (sõltuvusaltus? sõltuvusaldisus?) on inimeses sarnane kõigi sõltuvuste suhtes. Et kui jääd sõltuvaks ühest asjast, võid tõenäoliselt jääda ka teisest ja saad nt asendada ühte (närvidelekäivat) sõltuvust teisega palju kergemini kui sõltuvusest üldse vabaneda. (Minu puhul siis asendati söögisõltuvust trennisõltuvusega nt).

    A see trennisõltuvuse tekitamine võttis mul nt tegelikult kaua aega ja üldse ei olnud nii, et kohe hakkas hea. Tükk aega tegin nii, et oli ainult halb, ja mõnus asja juures oli vaid mõte "Olen räme kangelane praegu ja jaksan joosta rongile kergemini pärast, jee."

    Aga kui viimaks hakkas hea ja tekkis vajadus, siis see on ikka tugev vajadus nüüdseks. Alla nelja korra nädalas treenida on väga halb, keha nutab ja vaim karjub ja kõik on hirmus paha kohe. Sama paha, kui alguses oli end treenima sundida.

    Aga ma ei arva üldse, et kõik peaks elama nagu mina. Lihtsalt mina olen niimoodi õnnelikum ja siis natuke tahaks misjonäritööd ikka ka teha, et vbla keegi kunagi saab veel samal moel õnnelikumaks.

    ReplyDelete
  7. Hmm, naise jutt tuleb väga tuttav ette, ma arvan, et mul on ka osaliselt nii. Ja sõltuvus (tugev harjumus) tuleb suht igast asjast, kui kolm päeva järjest kohukest söön, pean nägema vaeva, et seda mitte neljandal teha.

    ReplyDelete
  8. Mrls10:02

    Aga ei, mul tuleb trennist endorfiini küll ja jube hea on. Adrenaliin on ka, kui tõkked kõrged on ja eneseteostus õnnestunud võistluse korral. Ehk ma olen võtnud nüüd sellise ala, kus see agooniamoment sporditegemises on hästi pisike. Ja ei, ratsutamine ei ole nii, et ma ainult istun seal. Muide, ka matemaatikaga on ratsutamises kõvasti pistmist, koguaeg ju peab arvutama, mitu sammu distantsi sisse mahub... ehk füüsis, tasakaal ja ajutöö. Aga see selleks. Ja purjetamine suvel...
    Ja siis meeldib mulle naudiskleda ka. Hea pasta ja šokolaadikook ja pühapäeva kakao ja siis kõik see lohutustoitumine. Sest ma küll vahest teen seda.
    Et mis ma öelda tahan, vist on see, et ma teen trenni küll aga ma ei arva, et see elus kõik on, ja ma söön kurvastades juustukooki ka ja ei viitsi väga (enam) higistada selle üle, et kui ma kusagilt sutsu pehme olen (kuniks hobune mind vedada jaksab ja purjekas põhja ei lähe, haha).

    ReplyDelete
  9. Soovitan mehe blogi
    http://asjadestii.blogspot.com/

    ReplyDelete
  10. Oo, ägedus! Üleni laik sellele Mrls'i kommile.

    Mu kogemused nii purjekate kui hobustega on kasinad, aga hurmavad ja juustukook on täiega ägedus igal juhul.

    Ega ma ka oma pehmuste pärast siin-seal ei pabista, ilus ju niiehknii. No et ma kujutan ette, et õlapaeltega kokteilikleidis mingit tooli tõstes ma mõne jaoks olen juba nats kole liigse õlalihase pärast, samamoodi nagu jätkuvalt paksuvõitu (mõne jaoks) sambataoliste reite ja helde tagapoole pärast.
    Aga kelle asi. Ilu on eeskätt igaühe isiklikus enesetundes ju =)

    ReplyDelete
  11. Ma ostsin eile magusaisuga juustukoogi. Enne söömahakkamist tuli mõistus pähe ja jagasin suurema osa tudengitele - nii leiabki rohkem sõpru. :D Endale jätsin kaks tükki, naudisklemiseks piisav ju.

    ReplyDelete
  12. Trenni juures muidugi tuleb seda silmas pidada, et kõigil pole see üldse mitte "pehmusest" lahti saamiseks vaid tervise huvides. Näiteks minul on seljaga probleeme ja tunnen ennast oluliselt halvemini, kui ei võimle.
    Endorfiini tekib mul ka, nii et trenn on mõnus. Ja kõik see stressi maandamise värk, minu meelest on see parim vahend selle jaoks. Noh, raamatuid on muidugi kõige parem lugeda :)

    Pehmusest saab eelkõige söömisega lahti, aga see on juba suurem loobumine, kui treneerimine iial olla saab. Kui ikka ei söö küpsist, siis ei söö.

    ReplyDelete
  13. Teemal juustukook: kas te olete kõik ikka ära proovinud Werneri juustukoogi. Nimi vist ongi Cheescake. See ei näe kuigi paljutõotav välja, aga maitseb nii hea, et tahaks ennast üleni koogiks süüa. Kaubsis müüakse isegi.

    Pehmuse vastu aitab see ka, kui olla harrastav ülesööja (olnud) ja siis endaga kokku leppida, et see tunne, kui kõht on punnis üleni kurguni täis ja raske on olla ja tahaks liigutamise asemel hoopis ägiseda, on hoopis halb tunne. Mitte hea tunne. Vaid see on halb. Sul ei ole 'kõht korralikult täis' vaid sul on 'sitt olla.' Ja sealt edasi on juba hiigla tore lõunaks ainult supike võtta ja hommikuks pool kaussi helbeid süüa peekoni asemel.

    Dieedinippidest olen ma küll pungil. Võiksin vabalt dieedinipikogu välja anda.

    ReplyDelete
  14. mrls13:38

    Ei ole kooki proovinud. Aga ilgelt tahaks ühte juustukooki. Sest palun selgitage mulle, kuidas on võimalik elada koos imikutega?! Ma olen frustreerunud ja vaikselt otsi andmas ja ainult juustukook suudaks mu agooniat leevendada...
    Ja see dieedinipp kõlab küll marukavalalt, hakkan vist proovima. Peale seda muidugi kui olen juustukoogi ära söönud.

    ReplyDelete
  15. Kooselust imikuga. Sellest on küll 9 aastat juba möödas, aga ma mäletan, et mul agooniat ei olnud. Võib-olla ma polnud tol hetkel veel emotsionaalselt küps taolisteks asjadeks. Veits teine asi oli 3. kuu paiku, kui gaasid tulid ja ma tookord kaalusin vahepeal hulluks minemist küll. Aga see läheb mööda.

    Igatahes minu nõuanded on:
    1. unusta perenaine olemine ära, tee nii vähe kui võimalik, selgita välja, kui vähe on üldse võimalik teha, et enamvähem veel ellu jääb ja siis viili ka sellest vähesest igal võimalusel
    2. maga, kui tita magab. maga päeval, maga öösel, tee mitu uinakut päevas, maga sisse, maga välja

    ReplyDelete
  16. Mrls22:05

    nõuanded on ausad. ainult eeldavad ränka tööd iseendaga. sest mul on kuradi suured raskused uinumisega ja mida vähem ma magan, seda rohkem. ja see teine asi on veelgi raskem. ma olen koristamise-sôltlane. väikestviisi monk. ja kui ma veel stressi lâhen...! aga tôesôna, ma pean hakkama môlemas asjas end treenima.
    ja sul ei paistnud tôesti agooniat blogist. ma lugesingi muuhulgas huviga, et KUI rasketest aegadest vôib inimene niisuguse kadestamistväärt kergusega läbi minna nagu nuga sulavôist...

    ReplyDelete

Post a Comment