kas oled siis mõelnud või tundnud

suhkrusse kastetud hommik

Ma ei ole mingi alateadvuse fänn. Ma ei toeta oma igapäevaseid arutlusi oletusele, et minu sees on üks teine ürgsem ja imelisem mina, kes mõistab alati minust paremini õiget ja head ja tunneb ära kurja ja teab ette ja taha. Tundub veits tobe. (Samas olen ma mõelnud, et mõnele kostüümipeole võiks Oma Sisemise Jumalannana minna küll ja mul oleks igatahes jumala naljakas).

Seejuures, eksole, täiesti olemata alateadvuse fänn ja osutamata üleliia palju tähtsust, tähendust ja imetlevat ahhetamist oma teadvustamata protsessidele, meeldib mulle ikka teinekord oma ostukorvi vaadata ja avastada, et olen näiteks ainult punaseid asju ostnud.

Täna ma ostsin ainult oranže ja kollaseid. Ma muidu ei osta kunagi porgandimahla, aga täna just ostsin. Väga põnev.

Ma ei ole mingi teab mis suur ja pühendunud horoskoopide fänn. Minuarust on veits imelik arvata, et inimese elutee ja iseloom ja valikud on määratud tema sünnihetkega ja just niimoodi. Eriti, kui arvesse võtta meditsiini ja muud taolist. Tundub tobe. Pealegi, miks peaks kellegi käike ja toimetamisi hullult mõjutama planeet, mis on mega kaugel, kui enamik inimesi on kuu faasidele, õhurõhu muutusele või teiste inimeste tunnetelegi tegelikult immuunsed.

Samas jällegi tulen ma ikka mõnikord küllalt väsinuks ja absurdseks töötanult oma koduste meestega ennast hulluks ajades lõbus-lohutavale mõttele, kuidas ma kunagi kirjutan taevaliku eneseabiraamatu inimestele, kes elavad koos (introvertsete) lõvidega. Ma panen sellele pealkirjaks Lõvitaltsutaja. Ja siis ma muigan endamisi sedasi mõeldes.

Oma lapsele olen öelnud küll, et ta on lõvi, sest minu arust on see loom tore rollimudel. Et suur ja tugev ja vapper ja rahulik. Siis ükspäev tuli teemaks, et tal võiks lõvi kaelakee olla. Ise tahtis. Noh, milles küsimus, lähen suvalisse pudipadi poodi ja võtan tähtkuju ripatsite hulgast õige välja ja korras. 

Ei. Ei, tupsud, ei-ei.

Ühes poes oli valida nelja täiesti kasutu tähtkuju vahel. Teises oli valida kas veevalaja või veevalaja. Kolmandas poes polnud neid ehteid üldse, aga seal mõistis müüjaneiu suurepäraselt mu olukorda ja pakkus abivalmilt, et äkki turul 1000 asja poes on, sest seal ju müüakse sellist 90ndate kitši.

metsavaimud ja nii

Kui ma mõtlen järgmise nädala peale, mis nii enamvähem 3 tunni pärast juba algabki, siis ma mõtlen, et ma tahaksin hoopis teki all olla ja üldse mitte. Ja et vahepeal toodaks mulle sinna teki alla kardemoniga kohvisid ja sooje pirukaid. Ja nad ei küsiks midagi. Ega isegi ei ohkaks. Ega vaataks mind niimoodi. Nad lihtsalt tooksid mulle kohvi ja pirukaid ja kütaksid mu ahju ja mina oleksin teki all ja ei peaks midagi.

Aga ma pean.

Ja kui ma natuke laiemalt ja kaugemalt vaatan, siis tegelikult tahan. 

Ma tahan järgmine nädal sitaks meeletult üle mõistuse palju ja korraga teha ja saada ja teostada ja käia ja öelda. Nii paljusid asju, et ma pean tahan mitmel päeval samal ajal mitmes kohas olla ja nii palju, et kui ma juba praegu mõtlen esmaspäeva peale ja keelan endale tekiallapugemismõtteid, tekib tahtmine šokolaadi süüa või kasvõi sokke pesta.

Teine motivatsiooninõks, mis ma kasutan, on rohkem nagu selline vastanäppe andev dressuur. Kui mul on mingi kokkulepe või diil, et ma teen mingeid asju, siis ma ei tohi poole pealt või kui raskeks läheb, hakata küsima igasuguseid rumalaid küsimusi.

Aga milleks üldse kõik see? Mis tähtsust sel on? Kuhu see viib ja mida ma tegelikult teen ja mida see tähendab? Kas see siis ongi kõige tähtsam ja õigem? Kellele see saja aasta pärast või globaalses pildis üldsegi loeb, mida ma järgmise tunni/nädala/kuu jooksul teen või ei tee? Aga võibolla üldse miski ei loe kunagi? Võibolla kõik ongi tühisus?

Ei, Murca. Paha tüdruk. Ei mõtle nii. Ei esita neid küsimusi. Ei. Ära isegi mitte hakka. Sest minu võimekuse juures asju mõttetuks mõelda, on niisugused küsimused otsetee mõttetusse ja sooritamatusse ja pärast ongi tegemata.

ilus märg roosa kask

Mis kassisse puutub. Sest keegi ju ei küsinud, ma pean ikka ise teema üles võtma. Siis kass on nagu laps. Et jälle, jah. Ma olen vahel näinud perekondi, kus lapsed on kuidagi nagu kuuenda meele saavutanud selle kohta, millal ema on vihane. Siis tuleb hästi ettevaatlikult, madalat profiili hoides silmanurgast piiludes hääletult kusagile haihtuda. Mul on kass niimoodi. Jagab suht kiiresti ära, et ma kuri olen.

Näiteks täna hakkasin saapaid jalga panema ja tema arvas, et jee, paelad ja käed ja küüned ja hambad ja igasugune ootamatu äkiline lõbu. Mina nii ei arvanud ja tegin korraks kurja häält. Järgmine hetk oli ta köögilaua all ainult üks hirmunud värisev kera.

Issver, see kõlab praegu üle lugedes, nagu ma oleksin mingi hirmuäratav.

Pärast kirjutavad nad hoopis minu kohta eneseabiraamatu. 

Elu võimalikkusest psühhopaa.. khm... Jääraga. 

Ei midagi.