Friday, December 27, 2013

su tasku põhjas tahaks olla puru

Pihuks ja põrmuks kuid olgu.


IMG_0441
mulle meeldib, kui ilusasti vale see torn on üle Karlova niimoodi sündsusetult kikkis

Ma mõtlen, et kinkimine on tegelikult päris vägivaldne komme. 
Mina otsustan omavoliliselt sinuga nõu pidamata, et mingi asi saab olema sinu. Ma saan teha otsuseid sinu elu kohta. Ma teen mingi asja sinu omaks. Kui sa selle vastu võtad, on see sinu vastutusel, sinu kanda, sinu süü ja koorem. Ega ma olen kaval ka, ma pakin selle ära. Siis sa ei näe ega saa ette teada, mille sa vastu võtad. Pärast seda on see üleni sinu oma. Sinu hooldada, sinu parandada, sinu ära visata, sinu kaitsta ja hoida, sinu ökoloogiline jalajälg ja ruumitäitja ja su elu asisus ja asjaderohkus. Ja mina tegin seda sulle. Sest ma sain ja tahtsin. Ja sa ei saa selle vastu midagi teha. Sa oled täiesti kaitsetu. Kingin sulle mis tahan. Ja siis eks sa ise tead, su oma asi see asi.
 Näiteks ma võin hakata tahtma, et sul on üks hästi kole kohviserviis. Või ma võin lihtsalt, sest on aasta lõpp, otsustada, et just praegu on sul paras aeg hakata omada (veel ühte) vibraatorit või koolutajat või kunstkuuske. Ma saan sulle teha seda. Ja mida sina teha saad selle vastu? Mitte midagi.



IMG_0390
türkiis

Katsetasin üks päev uut lokkide tegemise viisi. Mõtsin, et väärib jagamist.
Vaata, ma teen omale vahepeal lokid. Sest mul on need tavalised juuksed, mis ilma värvimata pole mingit värvi (on tumeda tuha ja kuiva tolmuse mulla värvi) ja mis pole niimoodi raskelt sirgelt rippuvad siledad või nurgelisi lõikusi võimaldavad ega ka üldse lokkis kohevad ja mis lähevad kergesti sassi aga ei püsi üldse tupeeritud soengutes ja on üleüldse reeglina lissalt sorakil, tee mis tahad. See kõige tavalisem lahendus, eksole. Aga lokid mulle sobivad nagu valatult. Ma tean, ma tean, see pole loogiline. Kuidas mulle saab sobida miski, mis pole mulle loomulik. Aga vot saab. Lihtsalt ongi nii. Minuks olemise hingemattev müstika. Pead lihtsalt uskuma. Pole endal lokke, aga sobivad.
Ma olen varem katsetanud neid nõukaseid plastmassist rulle, millel on väikesed hambakesed ja kummiga tõmmatakse kinni. Neid on hästi mõnus korralikult üle terve pea pähe keerata ja lokid tulevad hästi ühtlased, aga nendega magamine on igasugune piin ja piinad. Siis neid moodsaid nikerdisi, mis on siuksed pealt värvilise kummist pehmendusega ja seest traadiga pulgad, olen ka kasutanud. Internet küll arvab, et nendega tehakse midagi afrolokkidesse. Aga tegelt saab nendega väga edukalt kahvatu Põhja-Eurooplase karvad ka keerdu. Magada on nendega natu parem kui nonde nurklike plastrullidega. Eriti, kui kuklajuustesse midagi muud panna, näiteks patsikummiga krunn lihtsalt. Päris lokitangid on mul ka, aga nendega ma teen ainult siis, kui hästi kiire on hästi ilus olemisega ja siis ma tavaliselt kõrvetan ennast paarist kohast igaks juhuks ära ka ja kõiksugune ebaühtlus ja kärsitus igal pool.
Aga. Nüüd. Uus järeleproovitud jumala tore mõte. Väikesed riideribad, nii umbes 10 cm pikused rebitud ühest vanast armsast pehmest tekikotist, mis väga mõnusasti rebeneb praegu. Keerutan salgu ümber riideriba ja rullin pea juurde üles ja seon riba otsad kokku. Ühest sõlmest piisab, magada saab väga hästi nagu üldse häda ei oleks. Lokid tulevad hästi särtsakalt üleni liiga Shirley Temple, aga kui natuke vajuda saavad, on juba päris ilusad ja rohkem päris. Igatahes tore muarust.
Toda peapaela trikki pole ma eriti käppa saanud, aga ma kahtlustan, et seda ei saagi väga hästi teha, kui osa juukseid on liiga lühikesed.

Nii. Sellega nüüd korras. Ilublogimise linnuke ka kirja saadud. 


tumblr_myghq9kBlO1r7b9p3o1_1280
käisin viimase aja kõige ilusamal päikselisemal päeval Viljandis ja mul oli ainult telefoni fotokas


Üldse ma olen viimasel ajal vaadanud, et kui vähegi päikest on, on see imeilus. Hoopis teist moodi ilus kui suvine päike. Sest siin nüüd sellel asjal, mida nad vist talveks nimetavad, ei lähe päike kunagi eriti kõrgele. Nii on kõik asjad valgustatud külje pealt sellise pehme natuke roosakaskollase valgusega ja pikad varjud. Ja see pole nii, et pead peale sattuma õigetele kellaaegadele, et seda valgust saada. Kogu päeva on päike küllalt madal, et kõik oleks nagu kullaga üle valatud ja ahh kui ilus.
Sesmõttes, et kui seda päikest parjasti on. Ja kui mõni taipaks oma fotokat/fotokaid korralikult kaasas tassida ja muu taoline.
Sest kui keegi seda ei pildistanud, kas see siis ikkagi tõepoolest oli?

4 comments:

  1. mrls12:34

    mind õudsalt häirib kui mulle mingit paska kingitakse. siis kui mõnel õnnestub kinkida asi, mida ma alati tahtnud olen või mida mul sitaks vaja on, siis on muidugi tore. a yldiselt meeldib inimestele ikka mingit paska kinkida.
    näiteks see imik ja katsikud ja nii. ma spetsiaalselt ütlesin, et palun annetust fotosessiooni fondi, stinakase, uhke värk. arva nüüd ära, kui paljud ikkagi tulid mingite koledate mänguasjadega, mis olid veel üle ühe samasugused? arusaamatu.
    ehk fond on tyhi ja pilte ei saa. maitea, tuled teed äkki mõne kaadri?
    aga lokid on teema. ma muidugi yldiselt teen tangidega või siis ühe suure krunni enam-vähem otsaette, siis jääb kohevam aga võrdlemisi suured lokid ka. lained pigem.
    riideribatrikki rakendas mu vanama noorena, ise pole proovinud. peaks, sest neid rulle mina panna ei oska ja nonde teiste julladega ma ei saa magada (mitte, et ma neil päevil üldse saaks, eks).

    ReplyDelete
  2. Anonymous15:10

    Seda riideribadega lokikeeramist kasutati palju 1950-60. aastatel. Ilmselt ka varem, aga kaugemale mu mälu ei ulatu. Ema õpetas mind. Hästi looduse- ja juustesõbralik moodud ja eriti hea reisil kasutada.

    ReplyDelete
  3. Aga vot mina ei jaga seda tittede stuudios pildistamise vaimustust. Põhiline mälestuste kogumine ja kauneimad hetked juhtuvad ikka ju kodus ja oma titt on nunnu lambivalgel ja diivanikatte taustal ka. Iseasi, kui Facebooki jaoks on vaja. Aga see on hoopis kolmas teema.

    Titemänguasju (erinevalt vibraatoritest ja kunstkuuskedest, eksole) saab kergesti edasi kinkida või anda.

    Reisil olles lokkide tegemise peale ma polegi tulnud. Alati imestan, kuidas teised inimesed kodust kaugel olles nii värsked ja säravad püsivad. Küll ma järgmine kord neile siis näitan.

    ReplyDelete
  4. Mrls13:37

    Aga kes stuudiost räägib? Seda kindlasti mitte. Lihtsalt ma olen välja arvutanud, et kui ma teen selle ponnistuse, et titt, koer ja hobune korraga, ehk minu veider pere, ja mida ma teatava eluetapi mälestuseks tahaks talletada, siis ise telefoniga ilmselt ei õnnestu mul neid kaadrisse saada ja üldiselt võiks ka mõni pilt õnnestuda. Näiteks midagi sellist:
    http://www.stinakase.com/blog/edyth-harri/
    Ma ei näe heades ja stiilsetes fotodes küll midagi halba.
    Ja mängu- ning muud asjad ma kingingi edasi. Lihtsalt milleks seda vaheettappi vaja. Ma ei pahanda, kui tuldaks ilma kingituseta ju. Ja eriti kui ma ütlen, et võib tulla ilma.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget