Sinul on ühe võõra lille nimi

keegi oli mingid tükid loomalaipadest ära kaunistanud ja üles riputanud
ja valgus ja vari ja surnud silmad

Ma nägin unes, et me lapsendasime ühe lapse. See oli tüdruk ja see oli üleni tilluke. Mingit paberimajandust polnud, mulle lihtsalt ulatati see. Ma arvasin, et ta nimi on Kati, aga pärast tuli välja, et hoopis Triina. Ülejäänud osa unest mõtsin, et see on nüüd küll sitt lugu. Et nii imelik nimi ja ma pole saanud seda ise valida ja isegi Kati oleks parem olnud.

Võõrad inimesed nimetasid teda üldsegi Katjaks ja ma tahtsin neid lüüa.

Üldiselt on muidugi teistele inimestele oma (hommikuste) unenägude ümberjutustamine, eriti detailne ümberjutustamine, ligikaudu kõige sadistlikum piin, mida viisakuse piires saab üldse kellelegi määrata.

Iga kord, kui kusagil koomiksites või meemides või sarjades või filmides või anekdootides kirjeldatakse mehi konstantses seksinäljas vallapäästmist ootavate metslastena, kes kaotavad juba tissikujulist asja nähes mõtlemisvõime ja ihalevad pidevalt millegi järele, kuhu oma nokut pista, tahan ma karjuda jäägevait jäägevait jäägevait(!).

Ja samuti iga kord, kui kusagil nendes samades vastavates teostes kujutatakse naisi kui nõudlikke valvureid, kelle jaoks seks on mingi hämmastav võim või lõppemisjärgus loodusvara, mida nad oma tahtmise järgi oma afääride kudumiseks aeg-ajalt jaopärast mõnele välja jagavad, aga üldiselt siiski mitte eriti ja siiski pigem kadedad ja koguni kokkuhoidlikud selle ressursiga...

Jääge vait. Sest muidu ma muutun veel hullemaks seksistiks, kui ma juba olen. Ja mul tõesti ei ole praegu võimalik endale lubada sellist luksust.

kiired

Ja miks on üleni harjumuspärane ja loomulik tunnistada enda kohta professionaalset kretinismi, kui keegi ei kiirusta ütlema, et ta on kretiin. Kuigi sama asi ju. Sündroom või selle kandja. Üks alaareng ja kängumine kõik.

Kutsealane lollpea. Töllmokk. 

Ametialaselt nürimeelne.

Erialaselt juhm. 

Valdkondlik napakas. Nupust nikastanud.

Naistega on jällegi see värk, et kui piisavalt suures naiste grupis piisavalt kaua olla, selgub, et ussitab. Kusagil miski. Et keegi vaatas sind niimoodi. Ja keegi tegi mingit süütuna kõlavat nalja, aga teadagi, mis ta sellega mõtles. Ja nood inimesed nõnda kokku hoidmas ja need teised sedamoodi just sinna istumas ja see, kuidas nad naeravad ja kuidas keegi kedagi tutvustas ja millise tooniga nad su poole pöördusid ja kõik kõik see.
Ma õnneks olen piisavalt palju endaga hõivatud ja kuidagi veits nagu aeglane, et ma ei korja selliseid asju üles. Ja seega ei vaeva end nendega. Tükk aega urgitsesin endas, et kas ma olengi poolest saadik sotsiaalselt saamatu või ma olen mingi ükskõikse kõigutamatuse ja rahu vanusega kaasa saanud. Ikka korjab ajaga asju üles, eksole. Aga mina ei mäleta, kuidas ma enne olin ja kas mul on olnud neid nad-kindlasti-mõtlevad-seda aegu. Mu moonded on sellised mälestusi tühistavad. Peaks mõne sellise käest küsima, kes mind kauem teab. Et kas ma ka põdesin selliste asjade pärast noorena või ma olen algusest peale niuke tuim tükk. Praegu tundub küll, et ma oma ebapopulaarsuse ja sotsiaalse paranoia tipul ka ei suutnud nii paljusid asju teiste inimeste mõtete soovide ja vajaduste kohta ette kujutada, kui mõned täiskasvanud naised, keda ma kohanud olen.

Meestega on see, et kui ma leian mingi blogi, mis räägib tunnetest ja suhetest ja inimestest, siis ma eeldan, et naine. Ma isegi ei mõtle. See on kindlasti naine. Sest naised blogivad ja tunded ja suhted ja inimesed. Aga. Kui selgub, et see on mees, on mul vaja endaga tükk tööd teha, et sellega leppida. Sest siis oleks see nagu natuke mingi imelik (pehme) mees. Et niimoodi pikalt heietab ja mõtiskleb selliste asjade üle. Et ei lajata labaselt. Et ei ole konkreetne ja resoluutne.
Kuigi ma tunnen isiklikult suurepäraseid täiesti kindlasti mehi, kes on seejuures ka mehelikud, ja kes räägivad ja mõtlevad ka nendest 'naiselikest pehmetest' asjadest. Niiet ma peaksin ideeliselt paremini teadma. Lihtsalt võõras anonüümne mees võiks mingi stereotüübi nägu olla, et mul rahulik oleks. 


Peaks vist rohkem väljas käima ja endale mõne hobi hankima. Läheb kuidagi käest ära juba. Jälle.