Wednesday, March 19, 2014

ja armastus mis kestab veel kas kuuled

Mis värk on elulooliste andmete küsitlusega baarileti ääres või kõrtsi ees võõra inimesega juttu tehes? Kas me ei või niisama kahe võõra inimesena lihtsalt seal juhuslikkuse tahtel korraks inimeseks olemise ilmeksimatust valust ja ilust ja sitast ilmast rääkida? Miks sul on kõike mu elust teada vaja? Ma olen selliseid kohe mitu kohanud. Et läheb nagu jutuks lahti, järsku on tal mu nime vaja teada. Ja kas mul on mees. Või kas see seal on mu mees ja kas me oleme päriselt abielus või päriselt mitte. Ja kas mul on lapsi ja mitu ja mida ma õpin ja kus ma töötan ja kui vana ma olen. Üks tüüp koguni arvas, et oleks kohane küsida mu dokumenti, sest ta ei tahtnud uskuda seda nime, mille ma talle ütlesin.
Jumal küll.
Siis ma siin mõtsin, et äkki see on seotud kuidagi isikutajuga (selline mõiste on olemas, onju?) Et võib-olla nad ei taju mind päriselt reaalsena, kui nad ei tea mu lugu. Kuigi ma seal päriselt istun ja päriselt talle otsa vaatan, pole ma tõeliselt usutav, kui pole selge, kust ma tulen ja miks ja kuidas.
Või äkki see on mingi sotsiaalne kohmakus. Et tahaks juttu üleval hoida, aga pole ühtegi vaimukust ega head aktuaalset päevakavalist teemat, siis intervjueerid. On nagu kontroll ka näpus ja saad justkui olukorda juhtida. Sellisel juhul võib närvi ajada küll, kui teine inimene üldse lahkelt ei reageeri ja muudkui vastu puksib.
Igatahes täiesti kohene automaatne turn off minu jaoks. Väljalüliti. Eemalepeleti. Väkk. Proovige olla.
Üks öö olime me poole hommikuni ühes üleni toredas seltskonnas, kellega sai igati huvitavatest asjadest räägitud ja tants ja vein ja mul pole aimugi, mis nende nimed olid.

IMG_0694
roheline ja oranž

Mulle tundub, et suitsetamine on nii haruldaseks jäänud nii moest välja aetud, et see on juba peaaegu eksootiline. Vahel jään täiesti lummatult vaatama suitsetavat inimest. Sest see protseduur, see liigutus on nii hurmavalt võõras ja kauge. Mida ta teeb? Vaata seda. Ta liigutab seda põlevat pulka oma huultele ja tagasi. Nii kummaline. Kes teeb nii? Kust ta ometi tulnud on, et ta niimoodi tahab teha? Ja huvitav, mis erispidiseid mõtteid ta võib selle juurde mõelda, tavatu ja ebamaine nagu ta seal on oma põleva pulgakesega huultel ja pilk kaugusse unustatud.
Võib-olla mingi nostalgiagi. Nagu ma oleksin oma eelmises või varasemas elus palju näinud suitsetavaid inimesi ja peaksin justkui teadma.

Ma olin eile nii väsinud ja pahur, et mulle tundus, et Facebooki staatuse lahter küsis minult: What's your point?


CNV000025
Tartu.

Aga mida sinu vanemad ja õpetajad ja kasvatajad sulle rääkisid alkoholi halva mõju kohta? Ütlesid, et teeb lolliks, onju? Rääkisid, tekitab sõltuvust ja teeb hinded halvaks ja on kole? Või üldiselt nagu.. lissalt. Et ära vast igaks juhuks joo. Eriti. Sest, noh, kui liiga palju saab, siis on äkki paha. Mingit moodi. Justkui. Pidavat olema.
Aga näiteks kui ma loen siin mingeid raamatuid ja toda Vikipeediat, siis paistab, et alkohol takistab vitamiinide omandamist ja imendumist ja kätte saamist. Vitamiinid. Tead küll, need tervislikud asjad. Et isegi, kui keegi armastastavalt topib sulle päevad läbi mitmekülgset tervislikku toitu näost sisse ja sa ei kao oma joomisharjumusega tänavatele eksinuks kuivanud burksikannikaid nosima, on sul ikka suurepärane võimalus ennast katki ja koledaks juua. Sest ei saa vitamiine. Miks keegi sellest lastele ei räägi?

Sama teema alla lähevad kõik need tarkused, mida ma saan praegu täiskasvanuna oma spordiklubist (kuhu ma raha maksan) ja mida tegelikult ideeliselt ühes suurepärasemas maailmas oleks võind mu (tasuta) üldhariduskoolide kehalise õpetajad mulle rääkida. Et kus ja mis lihased on ja mis liigutusega neid treenida või venitada või lõdvestada. Ja kuidas raskeid asju tõsta nii, et endale haiget ei tee. Kuidas teha soojendust ja kui kõvasti ja äkiliselt võib rabeleda ilma endale eriti liiga tegemata. Mis mõttes ma saan oma kahekümnendates teada, et ma olen elu aeg valesti kükitanud?
Aga kehalise kasvatusega mul ongi terve kanala jagu kanu kitkuda.

CNV000036
kolmepereelamu

Ma lubasin siis päriselt sel neetud ise-oma-luule üritusel seekord võistelda ka. Maitea, mis mul arus. Seoses sellega olen ma esiteks viimased päevad end igati närvi ajanud. Kõiksuguste värvikate lämmatavate füüsiliste tundmuste ja värinateni ja hästi põnev. Lisaks tekib mul vahepeal tunne, et võib-olla peaksin ma igasuguse suvalise sorteerimata happejutu asemel või sellele lisaks mõnda rütmi või riimi ka püüdlema. Ja siis ma käin selle tunde ja tolle tunde vahel, kus ma vihkan vihkan vihkan käsu ja sunni ja 'peab' pärast kirjutamist. 
Mul on näiteks nii, et ma vahel pettun, kui mõni ilma pildi ja päris nimeta blogija oma pilti näitab. Või kui mingi raamatu lõpus on selle kirjaniku pilt. Sest ma tahtsin teda ise ette kujutada ja mulle meeldis, kui ta polnud päris nii tõeliselt olemas ja detailirohke ja konkreetne ja tegelik. Siis ma pean pärast endaga tükk tööd tegema, et sellega leppida.
Aga et kui sul nii ei ole, et autori nägemine teksti ära rikub, võid ilmselt tulla ka vaatama, kuidas ma seal mikri ees ärevusest suren. See on täna. Arhiivis.

1 comment:

  1. Anonymous12:52

    SA OLID NII LAHE ARHIIVIS

    ReplyDelete

There was an error in this gadget