Saturday, March 29, 2014

ma vaatan tuld, mis ühel pool

IMG_0617
üks kenasti riietuv härrasmees, keda me Narvas kohtasime
(ta natuke paistab, nagu ta püüaks mööduvat inimest tagasi kutsuda, et talle oma põuest mingit salakaupa pakkuda)

Tahtsin teha tervet loetelu põhjustest, miks mulle ei meeldi õpetamine. Sest, noh, tead küll. On just selline aeg praegu käsil. Aga siis ikkagi ei tulnud sest midagi eriti, sest mu enesehaletsuse nurgake tõmbab esimesel katsumisel kohe krimpsu ja tõukab mu sinna teiste süüdistamise nurka. Ja see tervitab mind alati avasüli. 
Seega.
Ma tahaksin paar asja sirgeks rääkida.
Kõige nõmedam asi õpetamise juures lähtudes teiste süüdistamise nurgast. Mättast. Positsioonist. 
Mis mõttes ma raiskan su aega? Ära tule mulle ütlema, et ma raiskan su aega. Mina ei raiska sinu aega. Sinu aeg on sinu ja kui sa oled otsustanud sellega peale hakata kasutuid asju, mida sa ei naudi, siis see on täpselt ainult ja ainult sinu mure. Mina ei saagi sinu aega raisata. Isegi, kui ma väga tahaksin. Nagu ei saa ma panna sind tundma tundeid, mida sa ei taha tunda. Ega sundida sind tegema tegevusi, mida sa ei taha teha. Sinu ajale ei pääse ma ammugi ligi. See on üleni sinu. Ja see on üle mõistuse alatu ja alusetu tulla mulle ütlema, et mina raiskan sinu aega, kui sa ise tuled mu juurde ja ära ka ei lähe. Tuled kohale ja hakkad etteheiteid tegema ja mu tööd segama. Kas mina tulen sinu töö juurde, istun sinu kabinetis, vahin sind tööd tegemas ja torkan iga natukese aja tagant, et sa minu aega raiskad? Silmapööritused ja tüdinud ohked sealjuures. Ah? Tulen või? Ei tule ju. Tead miks? Sest see oleks kuramuse lollakas. Ja lollakused, need paistavad esialgu pigem sinu rida.
Kurat ja põrgu.

Huh. Natuke sai parem küll.

Täna läksin mingisse imelikku trenni ja treener oli mingi imelik ja umbes 15 minutit enne lõppu oli mul temast juba nii kopp, sest see kava pold üldse nii vinge, et seda kogu aeg algusest uuesti teha. Eriti kuna me olime seda juba 'viimast korda algusest' teinud viimased kuus korda. Siis tuli meelde, et õigejah. Ma ei pea seal vahtima. Läksin hoopis jõusaali ja kuulasin masinat mööda sammudes Florence'it.

IMG_0460
rohelised

Aga basiilik. Saadsaaru. Basiilik on geniaalne. Sest ma alguses mõtsin, et mis seal ikka, mingi itaaliapärane hein on. Panen pitsa peale ja pasta sisse. Teinekord tomativõileivale. Aga siis ma hakkasin vaatama, et mis need rohelised muudkui jahuvad, et smuuti sisse basiilik. Kas nad teevad singi-juustu smuutisid või misasja? Ja mis tuleb välja. Basiilik läheb puuviljasmuuti sisse. Koos maasika ja banaaniga. Ja see on jumalik. Täiesti uskumatult hea. Lisaks on see minu jaoks smuutid täiesti ära rikkunud, sest kui kodus värsket basiilikut ei ole, ma ei viitsi hakata jändamagi mingite smuutidega. See pole ikka see ilma temata.


Ma tahaksin olla sütitav. Ma tahaksin lihtsalt oma ruumi sisenemisega tõsta nii palju pilke ja huvi, et inimeste tähelepanu oleks ainult mulle naelutatud. Ma tahaksin osata öelda neid asju, mis tõmbavad inimesi käima ja liikvele. Ma tahaksin inimestelt röövida nende inertsi ja neid viia tegema asju ja mõtlema mõtteid, milleni nad iseseisvalt poleks jõudnud. Ma tahaksin mõjuda. Tahaksin inimesi üles kütta. Tahaksin juba ainult oma kohalolu muuta asendamatuks ja oluliseks. Teada, kuidas oma sisemise tulega terve ruum särama panna. Tahaksin vaimustada ja innustada. Et mu armastus ja kirg ja lapselik jonn kõik heaks ja ilusaks teha oleks nakatav. Ma tahan, et mind nähtaks. Ja ma tahan, et inimesed näeksid, mida ma näen ja tunneksid, mida ma tunnen ja oleksid sellest kõigest liigutatud. Sütel.
Et kui ma millestki äkitselt vaimustun ja energiliselt silmade särades sellest kõneledes täiega hoogu satun, poleks inimesed kõrval imestunult tõstetud kulmudega höh höh tegemas ja nihelemine. "Eitea, mis sel hakkas." Vaid oleksid üleni: "Jaa! Ma näen! Sul on õigus!"
Võiks ju olla, et ma olen hoopis vaimustav.



IMG_0484
kus kuu tänav algab ja madal päike

Ma annan ühe sööginipi veel. Lisaks sellele basiiliku jutule. Minuarust täiega tore mõte. Ostad ühe lõhe. Siis kui raha parajasti on ja satud soodukale peale või niisamagi. Ostad terve värske puhastatud lõhe. Tood koju ja lõikad juppeks. Niisugusteks 200-300-grammisteks tükkideks. Iga tüki tõstad eraldi kilekotti ja paned sügavkülma. Noh, paar tükki teed kohe ka ära, sest nämm. 
Igatahes pärast on hiigla tore. Tuled mõni päev koju, kopp on ees ja tüdi peal. Maailma raskus õlgadel, juuksed salkus ja poes käimine tundub üle mõistuse suur ettevõtmine. Kakerdad tasapisi kööki, viskad lõhe sulama ja paned ahju sooja. Teed omale ühe kohvikese või pitsi ja siis saadad selle lõhenutsu koos soola ja pipraga praeahju. Näiteks fooliumisse mähkunult. Paarkend minti hiljem on õhtusöök iseenesest olemas. Ja see on hea ja uhke ja peen. Ahjulõhe õhtusöögiks just sellisel õhtul, mõtle. 
Ma tavaliselt teen lõhe juurde neid riise, mis on pakikestesse pakitud. Sest riisi õigesti doseerimine on lihtsalt liiga ulme. Ma ei suuda. Alati teen riisiuputuse. Aga pakiriisid ei lase päris arust ära minna. Pealegi on nende hulgas noid 10 minuti riise, mis on väga tervitatav, sest kesse viitsib pool tundi mingi riisiga jännata.

2 comments:

  1. minu arust on pakiriisid palju hullem ulme, sest ma ei saa aru, millal nad valmis on, kui ma hamba all katsuda ei saa.

    ReplyDelete
  2. See hambaga katsumise probleem oli mul ka alguses. Maitea mis imelikud inimesed need on, kes riisi ja makarone minutite järgi keedavad.
    Aga see pakiriis on nendeks kordadeks, kui ongi kiire ja kärsitus. Siis on nigunii kell kogu aeg nina all.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget