Sunday, April 13, 2014

somewhere in the sands of time

Sellest, kuidas me asju ütleme. Näiteks seal on terve hulk asju, mis lihtsalt võtavad kätte ja lähevad. Ise. Tee mis tahad.
Solvangud lähevad südamesse. Süda läheb pahaks ja inimeste kriiitka läheb hinge. Liiv läheb silma ja kartulid kõrbema. Piim läheb hapuks. Kohv põrandale. Juuksed sassi. Asjad lähevad katki. Torud lähevad umbe. Tuba läheb segamini ja lapsed üle käte. Hing läheb täis. Tuju pahaks.
Kasukas läheb moest välja.
Mina lihtsalt olen. Minusse see ei puutu. Need on kõik need teised asjad, mis muudkui lähvad.


IMG_0793
see on üks paimaias hoovikass, kellel on maailma pikimad mäud ja kes peibutusest hoolimata ei soostunud päikselaigus normaalselt poseerima


Ma natuke ei julge seda kevadet tõsiselt võtta. Ja natuke nagu hoian end tagasi sellega kaasa minemast ja sellest vaimustumast. Sest ta korra tegi seda, et tuli ja vaimustas ja siis läks jälle tagasi ja jättis kõik vaimustunud kergelt häbisse. Ha-haa, lollakad. Nüüd ma olen ettevaatlik. Nii naljalt ei lase end kaasa tõmmata. Mis siis et pungad. Las ta olla valge ja päikseline. Ma veel vaatan, kuidas ma su suhtes tunnen. Teist korda ma end haneks tõmmata ei lase. Minu süda pole ka mänguasi.


Seekord oli jälle, et ma sugugi ei mäletanud, millest ma kirutama pidin, kui mul need kirjutamise mõtted tulid (tavaliselt tulevad need kusagile kõndides või muud arvutikauget asja tehes). Aga siis keegi ütles kusagil mingitest asjadest kõneledes tugeva argumendi: sest naistel on lapsed. Ja saadsaaru, tuli meelde!
Ma olen juba aastaid sellest mõtisklenud ja kindlasti sel teemal jaurand siin ka juba. See on fantastiline, kuidas tehniliselt on vaja kahte inimest, et ühte last teha ja seadustes oleks ka justkui kirjas, et kui lapsel osutub olema kaks vanemat, siis need on sama palju selle vanemad ja kõik alternaviivperekondade vastased muudkui kordavad seda mees-ja-naine  on õige-ja-asendamatu mantrat. Aga tegelt on ainult naistel lapsed. Kõik teavad.
Näiteks meil oli just lastevanemate koosolek. Mingid jumala tõsised teemad. Üks aineõpetaja ja tema tunnis toimuv ja siis klassijuhataja vahetus ja noh, tähtis värk ja kool kaasab ja informeerib vanemaid ja saame kokku ja ajame asju, kui vaja. Aga kui ma ütlen vanemaid, siis ma mõtlen emasid. Nagu kõigil lastevanemate koosolekutel. Kari naisi. Ma olen neil koosolekutel vist ühtekahte isa näinud nende kolme aasta jooksul kokku. Ja ma tean, et nendel lastel on isad. Ma tean, et need naised on abielus. Ja ma koguni tean päris mitme naise kohta, et neil on mingi tõsine päris vajalik töö, et nad ei ole päriselt üleni sada protsenti ainult laste kasvatamise peal. Aga lastega jändamine ei kuulu nende asjade hulka, mida mehed teevad. Ja see ei ole praeguses vanuses isegi mingi jändamine. Et kui keegi tahab siin hakata usinalt noogutades seletama, kuidas beebid tulevad ju naiste seest ja siis naised on nagu rohkem asendamatud nendega askeldama. Ja bioloogia suure tähe ja hüüumärgiga. 10-aastased ei tule naiste seest. Need on juba tulnud. 
Aga ikkagi kutsub sünnipäevale ja ostab riideid ja varustab toiduga ja lahendab muresid ja suhtleb kooliga ja kantseldab ja õpetab ja esindab ja askeldab lapsega naine. 


IMG_0803
kirik ja kuuraasuke loojangu ootel



Natuke sarnasel teemal (mul on täna mingid imelikud teemad) on üks huvitav mainekujunduse asi, mis ma avastasin.
Vaata, tavaliselt on meil need paaritusrituaalid niimoodi kokku pandud, et naine püüab paista võimalikult kogenematu ja puutumata ja, noh, süütu. Ja mees püüab paista võimalikult kogenud ja elu näinud ja nõnda. Ma küll viimasel ajal jälgin inimeste paarituskombeid ainult interneti vahendusel, niiet võibolla olen mina ka praegu elukauge. Aga see on sees igasugustes muinasjuttudes ja multikates ja romantilistes komöödiates ja sarjades ja inimeste jutustustes. Kõiges, mis tüüpilisest kõneleb. Et naine on see kitsa maailmaga kammitsetud püüdlik hea laps ja mees on see pahapoiss, kes tuleb ja rebib selle süütu tütarlapse tema habrastelt jalgadelt. Siuhh! I can show you the world. Sest mees on juba kõike teinud ja kõike näinud ja naine on alles puhas.
Aga. On üks koht, kus mees püüab paista, nagu on asju, mida pole temaga juhtunud. Ja see on lapsed. Ma olen rohkem kui ühel puhul pannud tähele, et mingi noor mees, kes (enam) oma laste ja nende emaga koos ei ole, teatab oma uutele sõpradele või potensiaalsetele partneritele: "See pole võibolla minu lapski." Ma tean, ma tean. See teeb teda lihtsalt vähem sitapeaks. Mõnes mõttes justkui. Aga mulle tundub, et see teeb teda ka rohkem süütuks. Et teda pole veel nagu kasutusele võetud. Et ta on alles puutumata. Sest kui mõni nendest tulevastest naistest peaks kunagi jõudma temaga selleni, et ühiseid lapsi saada, saaks ta tunda ja mõelda: Ahh, ma olin tema esimene. Mis pole pooltki nii äge, kui seal kusagil juba kakerdab ringi selle mehe lapsi.



Oo, me ikka ei saa edasi teiste inimeste elu- ja suhtekorralduse üle arutamisest.
Käisin ükspäev mingis poes niisama ringi vaatamas ja poekese ainus teenindaja oli kogu aja telefonis. Tal oli tähtis kõne pooleli. Rääkis hästi kuuldavalt ka, niiet võib arvestada, et mul on põmst kõik teada ja natuke veel. Lugu oli selles, et mingi naine oli tema mees-peika-kutti kutsunud enda juurde appi remonti tegema ja tüüp oli nõus. Ja siis see loo peategelane, see kõvastikõneleja, oli hästi pahane. Oma pahameelt ei väljendanud ta tol hetkel sellele teisele naisele. Ega oma mehele. Vaid kellelegi järgmisele. Lisaks üldisele pahasusele väljendas ta ka ühte jumala loogilist arutluskäiku, mille pärast see teine naine ei tohiks tema meest enda juurde remondile kutsuda. Sest siis tema on oma mehe peale pahane ja kodus halvas tujus ja valab ju mehe peale kõik välja, võtab ta kallal ja teeb etteheiteid. Ilmselt. Seega see teine naine peaks ikka mõtlema, mida ta teeb. Eriti just sellele mehele. Sest nende kodune õhkkond on nüüd tema pärast nii pingeline.

---

Muusika tuleb täna selline, sest mulle tuli meelde, et mul oli kunagi väike kaasaskantav cd-mängija ja ma ostsin kunagi ühe topeltplaadi, kus olid igasugused lahedad laulud peal. Ma tegelt ostsin selle, sest seal oli Linkin Park ja Limp Bizkit (mida? sa olid ka kunagi 15), aga siis ma lõpuks ikkagi kuulasin kogu plaati ja tean selle pärast igasuguseid lugusid, mida ma iialgi raadiost või pidudelt poleks kuulnud. Eelsi ja Massive Attacki ja Radioheadi kuulsin ka sealt juba enne, kui ma aru sain, et nad mulle meeldivad.



8 comments:

  1. Mattias01:04

    See asi pidi ju nii olema et mees tahab olla naisel esimene, aga naine tahab olla mehel viimane.

    ReplyDelete
  2. "see pole võb-olla üldse minu lapski" ei tee teda vähem sitapeaks. See teeb ta oluliselt rohkem sitapeaks.

    Kui küsimuse all on tema enda silmis ja nii, siis noh - lollus ei ole tegelikult vabandus.
    Ikka teeb rohkem sitapeaks, mis siis, et ta ise sellest aru ei saanud.

    Aga ega ma selle muu jutuga ka muidugi mingit arusaavat hingesugulust ei tundunud. Pole kunagi tahtnud olla/paista noor ja süütu ja puutumata. Alati olen tahtnud olla see targem, kes näitab, isegi kui ise üldse ei osanudki veel.
    Õudne vajadus oli paista elukogenud.
    Kui järele mõelda, siis pole see soov vist siiamaani üle läinud. Nüüd ma lihtsalt natukene olengi juba elukogenud ja vastavad püüdlused pole nii piinlikud.

    ReplyDelete
  3. Piim lähebki ju ise hapuks? ma ei ole selleks kunagi midagi spetsiaalset teinud, pigem peab midagi aktiivselt tegema selleks, et ta nii ruttu ei läheks. Või hea küll, tänapäeval läheb ta sageli lihtsalt pahaks. Või hea küll, ei lähe, vaid mikroorganismid teevad, aga ma ei tunne, et ma neid kuidagi eriliselt käsutaks. Kui ma just vahel harva aktiivselt nt jogurtitegu ette ei võta.

    Ja liiv läheb kevadistel tänavatel kah ise silma, kui ma selle vastu ise midagi aktiivselt ette ei võta, nt iga tuuleiiliga silmi kinni ei pigista või kaitseprille ei kanna. Või hea küll, ei lähe ise, vaid tuul toob, aga ma ei tunne, et ma tuult käsutaks. Ainus minu aktiviteet on seal see, et ma üldse julgen kevadisel ajal tänavale minna.

    ReplyDelete
  4. Aga kas liiv läheb sama moodi minust sõltumatult oma aruga silma nagu tuju läheb ise pahaks ja kohv ise põrandale. Et ütleme küll, et läheb, aga vahel me laseme minna ja teinekord ajame ise ja süüdistused tahtmatutele asjadele sellest hoolimata.

    ReplyDelete
  5. Selle poolest need asjad üksteisest erinevad. Mõnda peab ekstra tegema, et see juhtuks, mõnel puhul piisab tegematajätmisest ja mõni läheb ikka, ükskõik, mis ma teen või ei tee.

    Pikas perspektiivis muidugi nagunii entroopia kasvab, nii et kohv läheks varem või hiljem põrandale, kui selleks ajaks muidugi üldse mingi põrand veel alles on või kohv ülepea kohvi nime väärib.

    Ja see küsimus, kas tuju läheb ise või ma ise teen teda pahaks, on muidugi tahtevabaduse küsimus, mille üle on mitutuhat aastat vaieldud ja ikka veel ei ole selge.

    ReplyDelete
  6. mõtlesin vahepeal selle peale, kuidas mul endal tuju pahaks läheb - olgu selle tahtevabadusega, kuidas on, nagunii teada ei saa, aga kõige produktiivsem moodus, kuidas paha tujuga toime tulla, on mul just leppimine sellega nagu suvalise pealetulnud haigusega, näiteks kõhugripiga. et on küll jõle halb olla, aga see ei tähenda, et maailm oleks kuri, lihtsalt seedimine/tuju on praegu paigast ära ja kunagi läheb paremaks tagasi, aga seni tuleb hoiduda raskestiseeditavast ja magu ärritavast toidust resp. ärritavatest ja nörritavatest nähtustest. st need on asjad, mille pealetulemine minu tahtmisest eriti ei sõltu ja üritada neid endal lihtsalt pealt ära mõelda oleks mõttetu ja viiks ainult viljatu enesematerdamiseni. aga teatud võtete abil saab selle kehva aja kergemini üle elada.

    sest keha on juba selline hapra tasakaaluga asi, et läheb tont teab mille peale paigast ära, kõike seda ei jõua kontrollida ja liiga suurest kontrollimisest läheb omakorda paigast ära. ja ma ei näe põhjust, miks peaks tujusid võtma kuidagi vähemkehalisena.

    just nagu - kui kroonilistest haigustest rääkida - skisofreenia ei ole vähem füüsiline kui diabeet või vähk. aga neist esimeses on millegipärast (ajalooliselt) rohkem moraalet nõrkust nähtud.

    ReplyDelete
  7. See on hea mõte, seda ma järgmine kord proovin. Et kui tuju läheb (või lasen minna) pahaks, siis käin natuke ettevaatlikumalt ringi ja hoian end. Nagu külmetuse või kõhuvaluga ennast hoitakse. Polegi varem sellest nii mõelnud.

    ReplyDelete
  8. mhmh. neid "pahu tujusid" on muidugi mitmesuguseid, nii et enda hoidmine tähendab iga kord ise asja. Mõne paha tujuga pean ma vaatama, et ei roniks kuhugi, kus on inimesi, kelle peale ma vihastan. Mõne teise paha tujuga, kui energiat ei ole ja kõik on hall, on vastupidi: vihastamine lööb mõnusalt ärkvele ja hakkab parem.

    tglt on vist nii, et need asjad, mille kohta mina ütlen "paha tuju", on reeglina millegi jaoks head. erand on see, kui ma lasen end kuhugi destruktiivsesse mõttemustrisse libiseda. aga nt masenduse point võib olla see, et keha ressursid on ära kurnatud ja tervise mõttes olekski kõige targem teki alla kerra tõmmata ja norutada. vähemalt nii ma olen siit-sealt lugenud igasuguste vastikute asjade kohta nagu depressioon või üldine neurootilisus või see, et ebameeldivad kogemused jäävad paremini meelde - et tõenäoliselt on need evolutsioonilised kohastumused, mis on aidanud mu eellastel paremini ellu jääda, nii et nad on elusaid järglasi saanud. häda lausa, et evolutsioonisõelale jäämine ei sõltu sellest, kui mõnus on elada, vaid ainult sellest, kas keegi elab piisavalt kaua, et eluvõimelisi järglasi saada.

    mõtlesin just sellisest asjast, nagu nälg - näljasurm on õudselt piinarikas. mõelda vaid, kui nälga ei oleks, siis ei peaks ka siis, kui toit maailmast otsa lõppeb, hirmsasti kannatama, lihtsalt sureks vaikselt ära. aga meie eellased jäid paremini ellu, kui neil oli näljatunne, mis neile söömist meenutas, ja kuna evolutsioon on kirvetöö, siis ei saa seda kannatuste vältimiseks välja lülitada ka siis, kui nagunii pole mingit lootust süüa saada.

    rääkimata sellest, et meie organismi stressimehhanismid on kujunenud ilmselt teistsuguses maailmas kui see, kus me praegu elame, ja meil pole nendega reeglina midagi pihta hakata.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget