Sunday, May 25, 2014

.. ja murumängud

IMG_1001
jalgadega päike

Tead, kuidas see on.
See on umbes see, kui oled aastaid iga päev kogu aeg kuulanud ainult top 40 hitte ja raadioreklaame. Ja siis ühel päeval satud sümfooniaorkestri kontserdile.
See on umbes see, kui sa oled kogu oma elu lugenud pehmekaanelisi sopakaid ja Jahilo anekdoote. Ja siis ühel päeval satub sinu kätte köide Fitzgeraldi. Või Hemingway. Või Nabokov.
Umbes see, kui ainsad veekogud, mida sa oled lähedalt näinud, on mudase põhjaga kinnikasvav järv ja aiamaade vahel jooksev kraav. Ja siis sa ühel päeval satud mere äärde.
Või kasvõi see, kui sa oled terve päeva üritanud endale Terranova või Seppälä odavat trikotaaži selga sättida. Ja siis astud korraks Montonisse.
Lükkad juhtme paika ja väikeste plekiste läpakakõlarite asemel lülitub sisse 7.1 ümbritsev helisüsteem.
Sõidad terve tee esiklaasil linnusitta ja putukate sisikonda vahtides ja siis hakkavad klaasipühkijad tööle.
Proovid esimest korda taimerasva kreemide asemel päris ehtsat vahukoort, lahustuva kohvi asemel värskelt jahvatatud espressot, pärastlõunase pealeloetud Ladina-Ameerika seebika asemel HBO sarja.


IMG_0990
seeneke

Mul on need blondide kahvatute inimese boonused, mis kuidagi suvedega seoses aktuaalsemaks lähvad. 
Näiteks mu jalad ei lähe eriti karvaseks, niiet ma juba mitu aastat pole nende kallale terariistadega läinud. Sest kõik inimesed, kes on tulnud mulle nii lähedale, et näha, et tegelikult on mul natuke karvased sääred, on tulnud ka piisavalt lähedale, et näha, et ma olen täiega äge inimene ja siis pole mu säärte siledus enam põhiteema. Ja kui nad ei saa aru, isegi nii lähedalt mitte, et ma olen tegelt täiega äge inimene, siis võivad nad samahästi ka mu sääri jälestada. 
Ja mul pole võimalik pruuniks saada. Lihtsalt üha tedretäpilisemaks. Need isegi ei ole päriselt enam tedretäpid. Pigem laigud. Mis tekivad tihedamalt ja tihedamalt kuni pole võimalik vahet teha, kus üks laik lõppeb ja teine algab. Mingis lasteraamatus oli kunagi lugu täpimaailmast, kus olid täpiemad ja täpilapsed, aga kõik olid ühesugused ja vahel läksid sassi ja siis teinekord pesi mõni täpiema õhtul koos oma täpilastega puhtaks ka mõne teise täpiema lapsed või mõne teise täpiema.
Kaenlaalused karvad lasin ka vahepeal jube pikaks kasvada, aga siis hakkas mingist pikkusest alates ikkagi imelik. Sest iga kord, kui ma käe üles tõstsin, tundus, et mingi tussu vaatab sealt vastu. Ja mul polekski midagi selle vastu, kui seal kandis ka veidi tussulikkust on. Tussud on tore. Aga lihtsalt ma ei tahtnud eriti võõraste inimeste nähes oma käsi üles tõsta, sest mu kaenlaalused olid järsku ootamatult intiimne kant. Pärast mõtsin, et kas inimesed, kes igalt poolt ennast karvutuks ajavad, püüavad ka oma hästi intiimsete piirkondade hulka vähendada. Et kõik oleks sama avalik ja võõrastele nagu õlad ja küünarnukid. 
Või tegelt pigem mitte.

Mis intiimsustesse veel puutub, on mu kaks lähenemist seksile.
Ühelt poolt on seks muidugi tore vahva harrastus. Hiigla tore leiutis. Selle leiutajale peaks mingi preemia andma. Monumendi püsti panema, haa-haah. Sesmõttes et peaaegu nagu sport. Hea asi, mida teinekord teha enne magamaminekut või mõnel laisal pärastlõunal või hommikusöögi asemel. Pole vaja suurt numbrit teha. Üks seks ees või taga. Kohtad ühte või mitut toredat inimest, lähte kuskile ja väike seks. Päris hästi ei püsigi meeles, et kellega või kus või mitmekesi on seksitud. Nagu kõik ei pea meeles, kus nad on jooksmas käinud või kellega veini joonud. Eks ikka vahel mingid inimesed lähevad ähmi täis, kui keegid temasse mitte puutuvad on seksinud kusagil. Aga miks? Seksigu ise ka, kui tahab. Või mitte. See ei tähenda ju midagi. Need on lihtsalt kehad. Tegemas midagi, mis neile mõnus. Tühiasi.
Teiselt poolt jällegi on raske ette kujutada suuremat intiimsust ja tundeavaldust ja oma keha kellegi teise kätte usaldamist. Kahe armastava inimese vahekord võib väga vabalt olla suur ja jumalik kosmiline üheks saamine. Inglise keeles isegi öeldakse, et nad teevad armastust. See on pühendumine ja andumine ja lähedus. Seda ei tehta uisapäisa. See nõuab tõelist kohalolu ja hoopis teistsugust teise inimese ja iseenda kuulamist mingil ürgsemal tasemel. Võimas ja vägev. Tõeliselt kogu ülejäänud maailma olematuks muutev päriselt kahekesi spetsiaalselt ainult teineteise jaoks ise ja olemasolek.
Noh ja siis tundub muidugi 'ringi tõmbamine' ja mitme partneri pidamine nagu sul poleks tegelikult hinge sees ega piiskagi armastust sinus.

IMG_0885
vaatan veetornist kurva pitsilise maja peale alla
Kuidas ma kogu aeg tahaksin teiste inimeste lapsekasvatamisse tükkida, aga tegelt ei tohiks.
Üks naine läks hunniku lastega ujuma ja jäi ise kaldale passima. Lapsed läksid järve ja siis see naine karjus kalda pealt nendele hullavatele lastele järele, et ärge minge nii kaugele, ärge ujuge järve suunas, ujuge ikka kalda suunas, seal on sügav, nii sügavale ei tohi minna. Siis kõik normaalsed inimesed pidid rannas seda kisa kuulama. Naine, lepi oma kutsikatega oma reeglid enne kokku. Ära lase neid enne vette, kui piirid paigas on. Mõttega sa hakkad mängivaid kuuldekaugusest väljas olevaid lapsi manitsema. Siis on juba hilja.
Õue peal mängisid umbes 3-aastane ja 8-aastane. Väiksem oli mingi oksa leidnud ja tagus sellega suuremat. Suurem vääksus ja kaebas emale, et väike teda lööb ja togib. Mitu korda vääksus. "Emme, ta lööb mind. Emme, ta kogu aeg lööb mind. Ütle, et ta ei lööks mind. Emme, ma ei taha, et ta mind lööb." Natukese aja pärast ilmub pilti ema, kes hakkab selle väiksemaga siis pahandama ja talle seletama, et ei tohi lüüa. Lisaks võtab ta kasutusele termini aia. Et kui sa lööd, siis teisel on aia. Ma oleks sellele suurele öelnud tema esimese kaebe peale, et ega mina sind oksaga ei tao, mis sa mulle kaebad. Räägi sellega, kellega sul probleem on. Issver küll.

Ma nüüd võtan oma raamatu(d) ja kaon muru peale peesitama ja päike.

3 comments:

  1. mul on karvaajamise ja intiimsuse kohta veidi sarnane tunne, ainult et ma kirjeldan seda pigem riietumise terminis. et karvane kaenlaalune vms koht on paljas, aga kui karvad on aetud, siis on justkui riides. karvaajamine on üks riietumise erivorm, miinusvõtteline riietumine. seda muidugi seni, kui riietumist võtta kultuurinähtusena, mitte lihtsalt soojusisolatsiooni ja päikesekaitsena. aga kui paljad kehapinnad juba jutuks tulevad, siis ilmselt nagunii soojusisolatsiooniga ei tegelda.

    ReplyDelete
  2. Kutsikatega on ju vahel nii, et lepid kokku küll, aga ikka peab meelde tuletama :) Ma olen asja lahendanud nii, et lähen suure ujumisrõngaga hulpima ja olen emapoi, kellest mööda ujuda ei tohi.

    ReplyDelete
  3. Emapoi on küll tore leiutis.

    Aga teinekord, kui kutsikaid on rohkem kui kaks, saab neid manipuleerida uskuma, et igaüks neist on vastutustundlikum kui teine ja siis nad vaatavad ise omavahel teineteise järele.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget