Tuesday, June 10, 2014

All I need is a little time

IMG_1040
lipuksed kõik lipuvad

Sain ükspäev ilgelt pahaseks, et kõik riided lõppevad ja algavad umbes seal puusade ja alakõhu kohal, kus pirn-kehaga põhjaeurooplased pigem ümarad on. Mis tähendab, et püksid ei püsi üleval ja särgid ei püsi all ja kõik valesti puntras kortsus paljas vuss ja unts-untsakas. Siis leidsin ühte sooduspäeva-kaltsukat sobrades dressika, mis ulatub mulle peaaegu põlvedeni. See küll oli kleitide puu peale riputatud ja on L suuruses, aga mul suva. See dressikas mõistab mind. 

Korjasin mingi haiguse endale kusagilt üles. See oli peaaegu ulmeline. Sest mul hakkas õhtul kurk natuke valutama ja pool tundi hiljem oli see juba päris valus ja siis hakkas nina jooksma. Järgmisel hommikul olin ma kohati juba suuteline põskkoobastest oma aju välja nuuskama. Kui üldse, eksole. Kolmandal päeval ilmnes, et ma pean oma kopsud ka jupikaupa välja köhima. Lihtsalt niimoodi hooga kõik kiiresti korraga. Mis seal hoiatada või heietada ette. Paaripäevast ägisevat ma-vist-jään-haigeks tunnet teha ja tasapisi märku anda. Ikka nelja jalaga selga ja litaki.


IMG_1067
vihm ja päike ajasid mere nii segadusse, et see tõmbas igasugused udud igale poole peale ja silmapiir tahtis käest minna
(ah? mingid kolmandikud vä?)

Mõtsin ükspäev, kuidas see on ikka suht imelik, et inimestele soovitatakse ja müüakse ja söödetakse sisse ja nad ise ka soovivad ja ostavad ja söövad sisse ravimeid mingite asjade vastu, mis oleksid ennetatavad või ravitavad elustiili muutmisega. Ja elustiilist sinna juurde üldse ei kõnelda. Sest isegi tavameditsiin, isegi täiesti ilma mingi mambo-džambo esoteerika new age jurata täiesti mõõdetavate teaduslike maailmapiltidega vaieldamatute tõenditega on teada, et mõned haigused on seotud elustiiliga. Sest näiteks selle elustiiliga inimestest on see terviseprobleem ja teise elustiiliga inimestel pole ja kui võtta terve kamp sellest elustiilist haigeid ja neid sundida oma viise muutma, saavad nad tervemaks. Näiteks kehakaal, hulk seedimise probleeme, vererõhk ja mitu südamehäda, nahaprobleemid ja uneprobleemid, stress ja mitmed valud ja liigeste hädad... ja kindlasti veel mitu, mis ma igaks juhuks ei julge praegu lahmida. Et kui sa sööksid või magaksid või liiguksid teisiti, siis sa oleksid terve(m). Aga ei näe ma, et keegi tuleks kiidaks oma perearsti, kes teda õudselt hästi oleks toetanud sobiva treeningplaani leidmisel ja ei kuule ma, et apteeker uuriks kõhukinnisuse all kannatava kaheaastase toidusedeli kohta. Muudkui aga rohi peale ja rahu majas.
Oleks see siis kuidagi kaheldav või kuuluks otsapidi rahvameditsiini hulka või jääks välja teadusliku maailmapildi tõdedest. Aga need asjad on teada. See on nii veider, et me neid ei kasuta.
Või maitea võibolla kasutame ka ja ma lihtsalt olen kitsa maailmaga.


Minuarust on meil kombestikust puudu üks hädavajalik toiduga seotud seltsielu rituaal. Ma tahaks et oleks normaalselt kombeks, et keegi teine käib minu eest poes ja tuleb nende toitudega mu poole ja siis ma teen meile süüa. Või et keegi ostab oma külmkapi headjaparemat täis ja siis ma lähen talle külla ja teen meile süüa. Niiet toiduga varustaja ei pea olema see, kes pliidi ees rügab. Koormus kohe ühtlasemalt jagatud ja seltskondlik pealegi. Sest õhtuid, kus ma ei viitsi või ei saa poodi minna, tuleb ette oluliselt sagedamini kui õhtuid, kui ma ei viitsi süüa teha. Ma viitsin peaaegu iga päev süüa teha. Ja miks ma küsin miks ometi ei ole seda kombeks? Selle kohta võiks eraldi sõna või väljend olla koguni. 
Kui öeldakse "tule mu poole õhtusöögile," mõeldakse, et kutsuja ostab ja kokkab ja rabeleb kõik ise ja külaline toob aint veini. Kõik teavad. 
Kui öeldakse "too mulle süüa," mõeldakse, et peab tooma mingi valmistoidu või, maitea, kanasuppi, sest sa ilmselt oled liiga haige/väsinud/laisk ja vajad armastavate lähedaste tähelepanelikku hoolt. 
Kui öeldakse "ma tulen sinu juurde sööma," tähendab, see, et ma teen su külmkapi võileivakraamist tühjaks või ahnitsen poole sellest söögist, mis sa oma perele valmistasid ja tõmban minema. 
Aga millegipärast "ma tahan sulle (ja su perele) õhtusööki valmistada, aga sa pead ise poes käima, sest mai viitsi" pole üldse nii levinud ettepanek ja ei kõla pooltki nii võluvalt, kui võiks.
Teistel inimestel on, onju, koguaeg seda tunnet, et nad on ühe sooja koduse õhtusöögi eest nii mõndagi nõus tegema, kui aint ei peaks ise kokkama?


IMG_1031
küllaltki ilusa tupega(?) lill



Kuulsin ühest huvitavast eneseteraapia meetodist, mis põmst seisneb väikeste rütmiliste liigutuste-koputuste tegemises samal ajal, kui sa ütled mingeid ennast rahustavaid asju. Kõigepealt neid, mida sa tahad kuulda ja peaksid endale ütlema (kuigi mul on praegu see jama, ma olen siiski äge ja meeldin endale üleni) ja siis terve hulk neid, mida sa pole julgenud välja öelda (ma tahan alla anda, ma ei suuda enam, kõik on pahasti). Ja siis pärast seda saab rahulikum olla ja parem ja asjad hakkavad lahenema. Saab nagu südame pealt ära. Ise endaga omavahel kõik asjad läbi võetud.
Noh ja siis ma, pisike, läksin muidugi rõõmsalt Wikipediast selle kohta lisa lugema ja seal oli ees kari skeptikuid. Ja tead kellest mul on kopp ees? Skeptikutest. Ma tean ma tean. Kõigil on kopp ees fantaasiarikkast happejuttu ajavatest lillelastest. Ja minul ka. Ausõna. Aga umbes sama kõrini on mul äärmuslikest skeptikutest. Mis mõttes asjal pole mitte mingit mõju peale platseebo? Platseebo on ka mõju. Mismõttes see on kahjulik ja ohtlik, sest see on tõestamata ja ei pruugi efekti anda. Jumalküll. See on enese-faking-teraapia! See on mingi asi, mis inimene omaette oma enda muredega teeb. Las inimene teeb, mis tal enesetunnet paremaks teeb. Neetud skeptikud. Käivad ringi nagu poleks olemas usku ja sisendusjõudu ja üleüldse psüühika hingeelu. Kõik vaja maha nüristada ja naeruvääristada ja lamedaks litsuda. 


Tead seda kurbust ja pettumust, mis tuleb, kui sa saad aru, et mõni inimene, keda sa kunagi oled imetlenud, kellele sa oled alt üles vaadanud ja kes on sulle nii palju õpetanud, paistab ühel hetkel nii tühine ja väike ja koguni rumal? Ja siis on selline tunne nagu sind oleks reedetud. Imetled kedagi ja siis ta osutub hiljem hoopis tühiseks. Selle kurva petetud äraantud tunde vastu aitab üks kõne, mida mina sel puhul endale pean.
Iga õpetamise, juhendamise, kasvatamise, eeskuju mõte ja eesmärk on teha see õpetust saav inimene paremkas. Suuremaks. Tugevamaks. Tervemaks ilusamaks vägevamaks. Rohkemaks, kui ta enne oli. Aga ühe väga hea peaaegu ideaalse õpetuse eesmärk on teha see inimene mitte ainult suuremaks, kui ta enne oli, vaid ka suuremaks kui tema õpetaja. Sest nii toob õpetamine toob kaasa kogu maailma paremaks muutumise. Sest nii on iga järgmine suurem ja parem ja temast järgmine temast suurem ja parem ja nõnda edasi. See ei ole sugugi lihtne - õpetada kedagi suuremaks kui sa ise oled iial olnud. Ainult mõned üksikud suudavad nii tõeliselt ja tiivustavalt õpetada, et ei suru teisi iseenda ego ja limitatsioonide raamidesse. Ja see on imetlusväärne.
Niiet kohe, kui sul hakkab tulema peale see pettumus, et see kunagi nii suurena tunduv inimene paistab nüüd nii väike, võta hoopis tänulikkus. Sest see tähendab, et kogu see õpetustöö, mida ta sinuga tegi (teadlikult või mitte), on kandnud vilja. Sa oled suurem kui see, kes sulle suurust andis. Sa oled üle kasvanud oma õpetajaest ja seega nemad on täitnud ühte peaaegu ideaalse õpetuse eesmärki. 
Ja seega vau. Hea töö.


Ma videost ei tea, aga see laul tiksub mõnusalt. Jätkuvalt.


6 comments:

  1. Ben Goldacre kirjutas oma raamatus "Bad Science" (nii eesti kui inglise keeles täitsa saada raamatukogus ja tõesti on megahea raamat) ka sellest, et tablett müüb tunduvalt paremini kui ükskõik mis, mis eeldab ise millegi tegemist. Näiteks tõi uuringu, mis tõestas, et käitumishäiretega laste puhul andis väga häid tulemusi see, kui vanemad oma käitumist muutsid (= paremateks ja teadlikumateks lapsevanemateks hakkasid), aga ajakirjandus ei kirjutanud sellest uuringust mitte midagi, sest see ei müü. Pole mõtet inimestele öelda, et ärge jooge ja suitsetage, tehke selle asemel parem vahepeal trenni ja elate kauem - see ei meeldi kellelegi, sest siis peab reaalselt midagi TEGEMA. Aga samas kirjutas ta muidugi selle sinu koputamise kohta ka halvasti, kuigi pigem selle nurga alt, et seda ei tohiks koolisüsteemis õpetada, sest kool peaks olema ikka koht, kus päriselt tõestatud asju õpetatakse ja nendega tegeletakse.

    ReplyDelete
  2. ma olen kunagi vaesel ajal sellist söömakutsumist harrastanud, et "kui te mulle poest piima ja muna toote, siis ma teen läätsehautist ja pannkooke." Mul on sellise nõudmise tekkimiseks tavaliselt vaest aega vaja, sest mulle meeldib toidupoes samamoodi käia nagu süüa teha. Toiduainete vahel on hea olla.

    ReplyDelete
  3. Ja su muusikamaitse on jätkuvalt suurepärane.

    ReplyDelete
  4. Sa vist elad kuskil mitteSaaremaal? Muidu ma vabalt kutsuks Sind ülepäeviti süüa tegema. Mul ei ole mingit probleemi poes käia ja kraami osta, aga söögitegemiseks peab mind 99-l juhul sajast väga valusasti jalaga peksma (piltlikult mõistagi), et seda teha tahaks.

    ReplyDelete
  5. A teeme, et kui ma kunagi Saaremaale tulen, siis korraldab midagi taolist.

    ReplyDelete
  6. Hurraa! Oleme kokku leppinud. :-)

    ReplyDelete

There was an error in this gadget