linnupoja

nööbit

Mis enda üle imestamise üle imestamise teemasse veel läheb, on mu kallutatud vaatlusandmed. Need justkui jätavad mulje, et see viga on umbes igal teisel inimesel küljes. Et nad muudkui enda üle imestavad. Justkui nende eksistentsi ainus mõte ja eesmärk oleks enda kohta võimalikult palju teada saada. Sest nad on ju nii ajutised. Või kuigi nad on nii ajutised? Aga igatahes hingematvalt põnevad ja sügavad ja peenekoeliselt keerukad. Lihtsalt veeta terve elu, erinevad peeglid ees ja vahetpidamata imestunult ahhetada. Aegajalt mõne enda kõrvale kutsuda ja üleni: kas sa nägid? kasssanägid? Mina!

Näiteks kasvõi kõik need tuhanded 'isiksuse' testid. Et kui ma oleksin värv või riik või saabas siis milline ma oleksin. 

Näiteks see tüdruk, kes kirjutas pika pika luuletuse sellest, kuidas ta on peaaegu jahmunud sellest, et ta lõpuks saigi tõepoolest 25. Nagu. Mida sa siis mõtsid, et juhtub?

Kui kass ei lase mul rahulikult jogurtit süüa (topib oma nina kogu aeg), siis ma teen tal näpuga ninaotsa või põsed natuke jogurtiseks. Selle peale läheb ta igati ähmi täis. Hakkab sisaliku nägu tegema (keel käib kiiresti) ja limpsib end igaks juhuks igalt poolt üle. Siis läheb veits eemale istuma ja limpsib end veel. Sest minesatea.

vintavänta

Ma tahaksin ka mõni kord kadunud olla. Tead küll. Nagu asjad on vahepeal kadunud. Otsid küll igalt poolt - ei leia. Oleks küll kohe kiiresti vaja - ei saa. Lihtsalt pole. Vaatad kõik kohad läbi või püüad mõnda aega ilma läbi ajada või meenutad, kus seda viimati nähti või kuhu see eelmine kord kadus. Ega see ei aita. Kui on asi on kadunud, siis teda lihtsalt ei ole mitte kui kusagil. Pole leitav. Pärast, kui kadunud olemisest kõrini saab, tuleb kõige ilmselgemast paigast välja, nagu ei midagist. Vot just niimoodi tahaks vahepeal kadunud olla. Olemasolemisest pausi võtta. Rahu saada inimestest ja tegemistest ja endast ja olemisest.

Huvitav, kas on olemas sellist narkootikumi, mille mõju kestaks näiteks ütleme täpselt mingisuguse 20 minutit, mis tunduks nagu kolm päeva rahu ja segamatust ja tühjust.

Kas sulle tundub ka, et asjaolu, et kellelgi on õde, teeb teda kuidagi teistsuguseks. Nagu temas ilmneksid koos selle infokilluga ka mingid uued jooned ja nüansid, mida enne ei teadnud märgata või ei osanud seletada.

Või kui keegi ütleb, et tal on päris mitu venda ja siis saad järsku temast hoopis paremini aru. Umbes nagu kogu tema mõistatus oleks just paika loksunud.

keksutaja

Las ma ütlen, kuidas sellega on.
Viljandis on jumalikud täiesti taevalikud saiakesed ja pirukad Rohelise Maja kohvikus. Ma alati neid sealt ostan ja alati mõmisen naudingust. Eelmine kord ostsime kolme peale ühe tükikese mingit torti ja, ausõna, mulle tundus, et sellele koogile peaks väikese mälestusteenistuse pidama. Võttis peaaegu silma märjaks. Sest see oli nii hea ja ühelgi nii heal asjal ei tohiks olla lubatud otsa lõppeda, aga ma ei saanud end kuidagi takistada sest ahhh... 
Hästi mõnusaid peavooluga täiesti võrreldamatuid moosipirukaid saab Puhu-Ristist. See on vist tehniliselt peaaegu Põltsamaa, aga täitsa maantee ääres. Lisaks saab sealt hästi head sülti. Sellist mõnusat lihast sülti, et lissalt ostadki süldi, paned kodus taldriku peale, tilk äädikat või sinepit ja lükid rahulikult tasapisi kahvli ja noaga näost sisse selle ja korras.
Ainus olevus, kelle käest ma olen Tartu linnas päriselt head tõsist suitsusinki ostnud, asub väikeses turuhoones. See on see avaturu kõrval olev valge uberik. Seal sees on singimutt ja sel on täiesti suurepärased singid, mis muudavad iga sinki sisaldava söögi ligikaudu seletamatuks meistriteoseks. Toidupoest ei saa sinki, ära mitte loodagi.
Ühed suurepärased saiakeseletid leidsin Tallinna avaturult ka. Tuleb sinna putkadesse sisse piiluda ja vaadata, kas nad küpsetavad koha peal ja kas taignast või sügavkülmutatud poolvalmistoodetest. Ühte õunasaia proovisin ja, saadsaaru, vähe sellest et täiesti ahjusoe, see oli kaneeliga. Väga nämm.