Friday, October 03, 2014

Burning through my darkest night

IMG_1467
suur ja ilus

Inimesed - milline hunnik sohilapsi!
Mis värk on nende foorumite ja fännklubide ja fb gruppidega, kus teemaks on üks asi ja siis jauratakse mingist teisest asjast. Ma pean Toortoidu grupis iga natukese aja tagant nägema mingit alternatiivmeditsiini kõik-arstid-on-kurjast hingemaailm-inglipuudutus teemat. Ja siis ma pean sinna juurde alla suruma asju nagu: 'Oh, ma ei teadnudki, et me vastsündinuid ka toorelt sööme, nii kena siis ju, et sa selle kodusünnituse teema siin tõstatasid.' Või: 'Ah et te oleksite siis oma tuberkuloosivaktsiini söönud, aga kuna see on kuumtöödeldud, jääb dieedist välja?'
Ma ei peaks õppijate peale vihastama. Ma peaksin olema sellest kõrgemal ja üle. Aga siis ikka juhtub mõni. Ja nagu sellest veel vähe oleks - ma vihastasin provokatsiooni peale. See polnud isegi mingi kogemata keeruline olukord. Mind trikitati vihastama ja ma läksin õnge. Nagu mingi plikake. Õnneks ma ei karjunud. Aga välja paistis ikka. Mu emotsioonid on esilehekülje hüpikaknad. Kõigil silme ees, tahad või ei taha.
Sõlmisin kõiksuguseid lepinguid saja erineva teenusepakkujaga ja hiigla tore. Internet nüüd muudku tuleb ja prügi läheb ja täiesti vau. Ja siis veevärk teatab mulle, et neil on vaja teise omaniku allkirja ka. Sest võib-olla ma olen see kohutav lurjus, kes sõlmib ainuvõimaliku veevärgi pakkujaga ainuvõimaliku lepingu ilma teise inimese teadmata ja maksab selle arveid ilma teise inimese teadmata ja minesatea, äkki teatab näitusidki.. Ei taha mõeldagi, missugused pöördumatud tagajärjed sellel oleksid. Huvitav, kas see on väga levinud, et üks omanik teeb vee lepingu ja teine tuleb natukese aja pärast ja ütleb: mida te teete(!), veega meid küll varustada ei tohi, kelleks te end õige peate.


IMG_1462
sinine ja valge


Ma olen viimastel päevadel olnud niipalju sünge ja mõelnud vastavaist asjust ja mitmes vestluses on uuesti üles tulnud. Sellest, kuidas me pigem ei tahaks eriti uskuda, et keegi lähedane on tahtnud teha või teinud enesetapu. Isegi, kui nõnda paistab. Ja ma ei tea miks. Kas see on nii vastuvõetamatu, et keegi võiks kunagi olla olnud nii kurb ja väsinud. Või on elu iseenesest nii vaikimisi väärtus, et selle eitus lihtsalt ei mahugi pähe.
Mäletan, kui ma käisin ühel sellisel matusel. Ja kuidas ma tookord teda seal kirstus vaatasin ja imestasin, et kuidas kuidas sai ta lihtsalt teiste inimeste hulgas elavana, inimesena ringi kõndida ja sinna juurde nii kaua nii kurb olla. Ja kuidas ta isegi seal lebades paistab nii lõpmata kurb ja väsinud. Kuigi - eksole - sellega on nüüd ühel pool. Enam kunagi ei ole ta kurb. Ega väsinud.
Ma olen umbes kümnendast eluaastast Jumala peale suht solvunud ühe asja pärast ja seega palvetamist eriti enam ei harrasta. Aga vahel tahaks lihtsalt saata oma sooje soove kellelegi. Kasvõi otse. Eriti kuna Rahvas Ülakorrusel on otsustanud olla nii ükskõikne.


Minul endal läheb, muide, suhteliselt hästi. Selles osas, et ma näiteks magan hästi. Uni tuleb varakult ja kiiresti ja on tükeldamata unenägudeta soe ja pime. Siin minu uues kodus on kogu aeg nii vaikne nii vaikne. Ma arvan, et isegi sügaval metsa sees elades oleks rohkem helisid akna taga. Siin on lihtsalt kõik hästi kuss.
Eelviimane trepiaste krigiseb ainult.

Ja mis juttu inimesed kogu aeg räägivad, et põhjamaa suvi on nii üürike nii üürike. Meie suvi kestab hea tahtmise korral terved igavikud ja paar pinisevat lõkendavat ööd veel pealekauba. Tead, mis on üürike? See jupp sügisest, kui on veel natuke soe ja saab veel tennistega käia, aga sall on juba kapist välja otsitud ja lehed on nii kollased krabisevad ja sammal on kõik rohelised ja sood ja rabad. Vot see lõppeb kohe kohe otsa ja ei tule enam niipea ja vaja kiiiiiiresti midagi ette võtta. Kuhugi minna. Kedagi kohata. Kõik asjad ära pildistada ja tänavanurgal 15 minutit tsau öeldes topsist kuuma kakaod rüübata ja järve peal tukkuvaid uduseid parte imestada ja kastanimunadest kaelkirjak-laamasid meisterdada. Ruttu.


Ma viimasel ajal kuulan seda kogu aeg uuesti  

2 comments:

  1. Veelepingutest - ma ei tea, kuidas teil ja kuidas praegu, aga kui ma ise siia kolisin, siis naabrid rääkisid, et See, Kes Siin Majas Enne Elas, oli teinud kogu kinnistu veelepingu ise, enda nimel. Ja siis jätnud veearve maksmata ja kogu krundil keerati vesi kinni. Kui naabrid ise, raha näpus, veearvet maksma lippasid, öeldi neile, et teie raha me ei võta, sest leping ei ole teie nimel. Nii et vähemalt kümmekond aastat tagasi võis inimest, kes lasi kellelgi ka enda nimel veelepingu sõlmida, ähvardada veest ilmajäämine, kui sõlmija arveid ei maksa; ilma võimaluseta ise neid kuradi arveid maksta.

    ReplyDelete
  2. Sellist vaikust, nagu siin, pole vist kusagil mujal. Sügav, põhjatu, otse maa seest tulev vaikus, mida ei suuda oluliselt rikkuda isegi naabrite muruniidukid suveperioodil. Ja talvine vaikus on klass omaette, see on nii põhjalik, et seda võiks pidada lausa tegelaseks mõnest Prattcetti raamatust. Vaikus. Suvel teeb vaikuse mõnikord õhemaks Verevi Rannapidu(öö), mõnikord keset päeva toimuv rattavõistlus, kui läbi võimenduse röögitakse võitjaid ja muud infot, see kajab läbi terve linna. Ja neid pagana võistlusi on siin igal teisel nädalavahetusel. Keset linna. Aga iga võistlus ja pidu saab lõpuks otsa ja Vaikus tuleb tagasi, nagu poleks ta kunagi päriselt ära olnudki.

    ReplyDelete