mühas mets meis mõlemas

IMG_1503
natuke udu


Ma teen viimasel ajal endale seda nalja, et hakkan otsast vinguma, kui nõme ja raske ja tüütu ja siis, kui järsku midagi rohkemat enam öelda ei ole, tuleb meelde, et tegelt polegi vinguda. See ving tuli mingist inertsist või sotsiaalsest survest või lihtsalt viisakusest. Sest peab ju vinguma, on ju vingumine, kõik vinguvad, just mult küsiti, et mis vaevad mul on, mis mul üle jääb.
Näiteks mitu päeva järjest tulin töölt ja mõtlesin, kuidas mul on oh-kui-pikad tööpäevad ja mul on appi-kui-palju teha ja nii väss nii väss. Kuni järsku. Oota. A mulle meeldib mu töö. Ma tegin tervet hulka toredaid asju ja palju ilusaid inimesi ja ni äge oli. 


Kujuta korraks ette, et me kahekesi sinuga jalutame pargis. Teeme, et me oleme tuttavad ja nii. Oletame, et sul on teatav heldimus ja hool minu suhtes. Ja kujuta ette, et ühel hetkel seal pargis juhtub minuga midagi niisugust hästi hirmsat. Ja ma olen seal, sinu kõrval, äkitselt kogemas kõige suuremat hirmu ja paanikat ja õudust, mida ma iialgi oma elus tundnud olen. Ja sa tead, et see on minu jaoks kohutav. Ja ma kutsun sind appi. Sest ma ei saa seda üksi, seda on liiga palju, see on liiga kohutav. Ja siis (sest see on üks hästi loogiline ettekujutusolukord) meenub sulle, et sul on üks supervõime. Sa saad kõik minu hirmu ja paanika ära võtta. Just niisugune kangelane sa oledki. Ja kõik, mida sa pead tegema, on võtma minu ümber kinni. Mõlema käega minu ümbert kinni ja tasakesi mind enda vastas hoidma. Kõik. Sellest piisab, et mind päästa. Ära võtta mu valu ja hirm ja paanika ja õudus, mis on suuremad, kui ma taluda suudan ja kohutavaim asi, mida ma oma elus läbi olen pidanud elama.
Kas sa päästaksid mu? Või jalutaksid sama rahulikult edasi, omaette arutledes, et ei tohi mind liialt ära hellitada, hakkan veel meievahelisest diilist eiteamida mõtlema. "Hingamisharjutused pidavatki kopsudele head tegema." Vaataksid niisuguse uuriva uudishimuga kella, et huvitav, millal ma ära väsin. Ära väsin? Nii palju, kui mina tean, ma olen sel hetkel suremas või midagi veel hirmsamat. Täpselt mis sorti sadistiga meil tegemist on?
Nii.
Ja selle kõige juurde.
Miks ma näen parkides inimesi jalutamas, endal karjuv beebi vankris? Kas beebide tunnetega empatiseerimine käib meil mingi teise mõistusega?



IMG_1511
üks mänd on hästi intiimselt lähedale tikkunud

Mäletad, kuidas vahepeal vist Sõpruse Puiestee laulis, et armastus teeb ilusaks. 
Tuleb välja, et armastus annab sooja ka. Sest ma olen mõnikord avastanud, et kui ma mõtlen kellegi peale ja tunnen, kui tore ja head ta on, hakkab mul seest soe. Selline nagu sädelev väike kera tekib kusagile kõhu kohale või südame alla ja hakkab seal tasakesi keerlema ja paisuma ja soojendama. See on eriti tore soojendaja, kuna selle toimimiseks ei pea ma isegi korraldama selle inimesega kohtumist ja leidma hetke, kus me oleme omavahel ja siis talle seda kõike ette kandma, maha laadima ja piinlikkus ja tõenäoliselt heldimuspisarad ja awwkwaaard... Vaid soojus minus endas omaette.
Ja siis kui vahepeal on natuke kõle olemine, siis võtangi meelega ette ja hakkan selle üle arutlema, kuidas ma soovin kellelegi tõeliselt ja siiralt päris-päriselt kõikide tema soovide täitumist. Ja kuidas terve maailm on tegelikult parem koht, kasvõi õigepisut, sest sellised inimesed on ka seal sees. Ja milline suur puhas kuldkollane rõõm on kõikidel nendel, kes teda saavad iga päev näha ja katsuda ja tunda. Ja päike. 
See soojus on natuke nagu see valgusekera, mida näiteks tai chi trennides ringi liigutatakse ja hoitakse. Või nagu True Bloodis on (spoiler!) haldjatel, aga see ei ole nagu relv. Selline rahulik sisemine asi pigem.
Seejuures on muidugi igasugune väljaspoolt diagnoositud kahepalgelisus, sest ma tühistan ja lükkan edasi kohtumisi oma armastatud inimestega ja teen maailma lõpuni kohutavalt halbu kingitusi ja olen üldse pigem eemalolev enesekesksus.


IMG_1535
peab ilusad sügispildid kippelt välja lehvitama. enne, kui piinlikult liiga hilja on


Ma vanasti teadsin ühte imelikku luuletust, mille keegi teine mulle rääkis ja mille päriselt olemas olemist ei saa ma kuidagi kontrollida, sest internetist ei leia. Igatahes (minu mäestustes vähemasti) algas see sõnadega: "Ehk õigem on, kui midagi ei looda..."
Ostsin Ordist ühe toreda jubina, mille abil saab vana kõvakettakujulise prahihunniku niipalju üles kütta, et see arvutile paistab nagu täiesti töökorras terve kõvaketas. Mis tähendab, et mul on ees umbes kaks-kolm aastat tagasi talveunne läinud ajakapsel, mille peale on aegade jooksul erinevate arvutite ja ketaste talveunne saatmise eel muudkui loodud kaustu, kuhu on kõigilt nendelt vanadelt seadmetelt kõik minetea-äkki-läheb-kunagi-vaja failid sisse visatud. Seega istusin täna ja vahtisin tõtt aastal 2009 loodud failiga saatmata_kirjad.zip, kus on mu erinevate sõnastamist aga mitte tingimata edastamist vajavate pöördumiste tekstid ja mul ei ole õrna aimugi, mis selle lahtipakkimise parool on. Vaatasin kursori vilkumist paroolilahtris ja mõtlesin, et võib-olla nii ongi hea. Mõtlesin, et mida ma siis lootsin.
Iseasi, kui mul oleks üks kokkupakitud fail aastast 2029, võiks hakata ehk rabelema, et seda lahti muukida.



Üldiselt on vanade piltide vaatamisel taaselustatud vana tõde, et pildistada tuleb inimesi ja igapäevaseid asju ja kohti, sest need on kaduvad ja muutuvad ja neid on pärast hea piltide järgi meelde tuletada. Sest isegi mälestused nendest igapäevastest asjadest on kaduvad ja muutuvad. Pealegi on üks hea piltide tegemise põhjus, et oleks pärast midagi sugulastele näidata. Maitea mis sugulased sinul on, aga minu omad küll ei viitsi vahtida albumite kaupa päikseloojanguid ja kunstipäraselt üles võetud värelevate hommikute ämblikuvõrke. Ikka inimesi ja igapäevaseid asju ja kohti. Kuidas käsi käib.

Comments

  1. Mattias01:37

    Kiire googel:
    http://www.tomsguide.com/us/download/ZIP-Ultimate-Cracker,0301-1445.html

    Paroolipikkuse lähenedes kümnele tähemärgile tuleb hakata mõtlema teadusklastri laenamisele:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõlab väga tervemõistuslikult hakata teadusklastrit laenama, et pääseda lugema mingit enda ammust emotsemist. Kui juba nii suurelt ette võtta, võiks juba ühtlasi kellegi tisse piiluda. (Mul pole aimugi. Need pole tõenäoliselt sama arvutusvõimsust ega oskusi vajavad probleemidki...)

      Delete
  2. "Vist õige on, kui midagi ei looda
    ja pisut hoolid surmast kelle tahes..."

    - Uku Masing, Džungli linnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haah. Ma teadsin, et selle luuletuse valesti tsiteerimine toob Tõnni siia kommenteerima. Tänks.

      Delete
  3. Vaata siia:
    http://www.theatlantic.com/health/archive/2013/12/mapping-how-emotions-manifest-in-the-body/282713/

    Sul ongi soe. Päriselt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda helendavate figuuridega artiklit ma nägin vist veel kusagil hiljuti. See on tore. Ma vanasti kasutasin teistpidi trikitamist ära. Et kui kehaga 'teeselda' seisundit, siis aju jääb uskuma. Stiilis - naeratad ja aju arvab, et hiigla tore on olla. Aga see ajuga keha ära trikitamine tundus alati keerulisem mingit religioosset sisestusjõudu nõudev.
      Niiet talve tulekul säästlikud küttesüsteemid sisse seada - igati hea ajastus.

      Delete
  4. Uhh, beebid on osavad manipulaatorid. Kui sa pargist koju rutates selle kärus nutva beebi sülle võtad, siis kannad sa teda süles koduni välja ja lükkad teise käega käru. Sest ta ei nuta maailmavalust ja hellusepuudusest, vaid selle pärast, et tal on kõht tühi/püksid märjad, ja neid muresid saab lahendada alles kodus, seepärast hakkab ta kindlasti uuesti nutma, kui sa ta kärru tagasi proovid toppida. Või kui ta öösel nutab ja sa lähed teda kallistama, mitte ei oota, kuni ta ära väsib ja magama jääb, siis ärkab ta iga tunni tagant ja tahab uuesti uinumiseks kallistust, ja lõpuks magab üldse sinu kaisus ja togib sind öö läbi jalgadega kõhtu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga selle märja näljase beebiga ei jaluta ju. Sellega ruttadki koju.
      Jalgadega kõhtu nygivad nad kyll. Me panime selleks puhuks pehmed sokid jalga. Varem või hiljem hakkab ta oma voodis tudima. Või harjub syles niipalju rahunema, et saab kisata maha panna. Ma ei usu, et beebisid on võimalik õrnuse ja hellusega ära hellitada. Ja päris manipulaator on ta ju alles hiljem, aga see on teine lugu.

      Delete

Post a Comment