Iga kord, kui keegi on 'turvakaalutlustel' kinni teipinud oma sülearvuti veebikaamera või räti peale visanud oma monitoril istuvale veebikale, tahan ma talle pai teha. Kas sa, pisike tõesti arvad, et see hägune kaamerapilt sinu töllakil mokast helesinise ekraani ees on sinu suurim turvarisk. Kas sa tõesti mõtled, et kõikidel nendel pahadel, kes sinu personaalse info järel nuhivad, on kogu oma pahelisuse juures mingit praktilist rakendust vaatepildile sinu sassis toast.
Oh, süütu suvelaps, mida tead sina ohtudest.
Oh, süütu suvelaps, mida tead sina ohtudest.
 |
| mingi sügispõõsas oli lihtsalt roosasid täis |
Ma ei pääse oma kurbusele ligi. Ta on pidevalt varjus. Suurema osa ajast võiks kahtlustada, et ta on kusagile mujale läinud ja mu päris hüljanud. Nii hästi end ära peitnud. Nagu poleks ollagi. Kuni siis ühel suvalisel pärastlõunal -litaki!- siin ta on. Ja oleks siis, et otse mu nina all irvitamas. Ei. Ikka peidus. Näha ei ole, ainult tunda. Kusagil varjus külje all kükitamas. Mina karvupidi peos. Eks ma siis kohe üritan teda lähemalt piiluda. Et noh, kui ta siin juba kohal on, saaks tuttavaks. Uuriks seda haruldast nähtust veits. Aga kussa sellega. Hakkab kohe pigistama. Võtab oma küünilise käpaga veel kõvemini kinni ja pigistab sikutab nii valusalt nii valusalt, et ma ei näe enam midagi vaadata. Et ma keeran end veel väiksemaks prahipallikeseks kokku ja ootan, et ta järele jätaks. Heaküll, heaküll, ma siis ei uuri.
Ja ma ei tea, milline ta on. Ta ei luba mul vaadata.
Teinekord on olnud nii, et istume kahekesi juba jupp aega. Suht rahulikult. Kumbki suurt ei liiguta. Mõlemad küllalt taltsad. Ma tean küll, ta istub seal hämaras nurgas. Ma tean, et ta on tulnud. Ja ma niimoodi ettevaatlikult kassi kombel aaaaeeeglaselt libistan end aknale lähemale ja paotan ainult naaaatunatukene kardinaserva, et talle veidi valgust heita. Ja -kõmm!- on ta mul nelja jalaga turjal, käed selja taha väänanud ja niuks. Ja siis ma pean jälle (piuksatuste vahele) pühalikult tõotama, et ma ausõna ei vaata rohkem, et ma ei surgi teda, et ta võib olla ja ma rohkem ausõna ei piilu, kohe tegelen oma asjadega edasi ja jätan ta rahule.
Niiet ma ei tea, mis nägu ta on või kust ta tuleb või mida ta öelda tahab. Niiet kui sa leiad kusagilt ühe väikese murcavärvi prahipallikese ja, kena inimene nagu sa oled, püüad uurida, mis juhtus, mis viga, siis tõenäosus on, et mu püüdlused seda selgitada lõppevad lihtsalt veel suurema lämbumisohuga nuuksatustesse.
Oh. Vaene mina, eksole.
Tahtsin just kirjutada, kuidas mulle jubedalt meeldivad purukoogid. Nii nende tegemine kui söömine kui nende tehtavus peaaegu kuitahes kehvasti varustatud köögis. Ja siis see purukook, mis praegu küll juba ahjus istub, hakkas vastu puksima ja ei lasknud oma täidist määrida ja põhi ei sidunud ja oeh.
Nagu vahel on sõpradele armastuskirju kirjutades justkui midagi ära sõnutud. Aga ma polnd veel kirjutanudki. Ainult mõtlesin.
Ükskord ma tegin mingit kohupiimakooki muretaigna põhjal ja keegi küsis, et milline siis rõõmutaigen on. Sest ta oli päriselt terve elu arvanud, et muretaigen on muretsmise taigen.
Huvitav, kas purukookidest mõeldakse ka vahel just sellega seoses, et kokk on omadega hästi puru.
Eimidagi.
Huvitav, kas erinevate alkohoolsete jookide erinevad purjud tulevad sellest, et need lisaained ja maitselisandid ja kõrvale söödav toit on erinev ja siis see imendumine toimub nendele teistele neelatavatele asjadele vastavalt. Sest kehad ja seedimine ja nende keemia. Või on erinevad purjud lihtsalt kultuuri poolt koolitatud. Et näiteks mõtle, kui meil oleks kombeks viisakalt ümber laua istudes perekonna ja vanainimeste seltsis veini asemel hoopis rummikoolat juua. Või mõtle kui mingi teise kange joogi kõrvale käiks rituaal limpsimise ja kiljuvate toostidega ja kuidas see saadavat elamust mõjutaks.
Olen aegamööda kasvamas koos oma juustega sinnamaale, et ma pean laskma kellelgi asjatundlikumal neid varsti kärpida. Läheb käest ära.
Rongiga sõitmine tähendab tervet hulka rongiinimesi ja nende üle imestamist. Näiteks on seal üks Võimlev Vanamees, kes, arvaära, võimleb rongis. Eriti just hommikuti. Ja siis üks naeruväärselt mehelik noorhärra, kellelaadsete pärast ma veel 10 aastat tagasi oleksin olnud põlvist nõrk ja kes minu protesteerimistest hoolimata tahab kogu aeg mind mu jalgratta tõstmisel aidata. Ja terve ports igasugust muud rahvast.
Mul on üha kestev tunne, et ma peaksin rohkem lugema ja kirjutama. Seejuures valdkonnaspetsiifikata. Ma peaksin rohkem luuletama ja luulet lugema ja rohkem erialakirjandust lugema ja arukat juttu kirjutama ja juturaamatud ja jutud. Ja siis, kuna seda kõike on liiga palju liiga palju, teen ma hoopis uinaku.
Ostsin lauamängupoest endale jututäringud. Põhiliselt sest, et selle asja ilmselge jaburus ja poe täiesti imeline turundus on fantastiline kombo. Kuidas kuidas on nad suutnud nii imelikku asja müüa, ei mahu mulle pähe. Seega ostsin ka. Mis mul üle jäi. On küll tore.
Aga heaküll, mul sai vist kook ka valmis.
ma sinule pärast veel räägin
kuis sust lõbuga unistan
Ja ma ei tea, milline ta on. Ta ei luba mul vaadata.
Teinekord on olnud nii, et istume kahekesi juba jupp aega. Suht rahulikult. Kumbki suurt ei liiguta. Mõlemad küllalt taltsad. Ma tean küll, ta istub seal hämaras nurgas. Ma tean, et ta on tulnud. Ja ma niimoodi ettevaatlikult kassi kombel aaaaeeeglaselt libistan end aknale lähemale ja paotan ainult naaaatunatukene kardinaserva, et talle veidi valgust heita. Ja -kõmm!- on ta mul nelja jalaga turjal, käed selja taha väänanud ja niuks. Ja siis ma pean jälle (piuksatuste vahele) pühalikult tõotama, et ma ausõna ei vaata rohkem, et ma ei surgi teda, et ta võib olla ja ma rohkem ausõna ei piilu, kohe tegelen oma asjadega edasi ja jätan ta rahule.
Niiet ma ei tea, mis nägu ta on või kust ta tuleb või mida ta öelda tahab. Niiet kui sa leiad kusagilt ühe väikese murcavärvi prahipallikese ja, kena inimene nagu sa oled, püüad uurida, mis juhtus, mis viga, siis tõenäosus on, et mu püüdlused seda selgitada lõppevad lihtsalt veel suurema lämbumisohuga nuuksatustesse.
Oh. Vaene mina, eksole.
 |
| lihtsalt võta istet ja jälgi mängu |
Tahtsin just kirjutada, kuidas mulle jubedalt meeldivad purukoogid. Nii nende tegemine kui söömine kui nende tehtavus peaaegu kuitahes kehvasti varustatud köögis. Ja siis see purukook, mis praegu küll juba ahjus istub, hakkas vastu puksima ja ei lasknud oma täidist määrida ja põhi ei sidunud ja oeh.
Nagu vahel on sõpradele armastuskirju kirjutades justkui midagi ära sõnutud. Aga ma polnd veel kirjutanudki. Ainult mõtlesin.
Ükskord ma tegin mingit kohupiimakooki muretaigna põhjal ja keegi küsis, et milline siis rõõmutaigen on. Sest ta oli päriselt terve elu arvanud, et muretaigen on muretsmise taigen.
Huvitav, kas purukookidest mõeldakse ka vahel just sellega seoses, et kokk on omadega hästi puru.
Eimidagi.
Huvitav, kas erinevate alkohoolsete jookide erinevad purjud tulevad sellest, et need lisaained ja maitselisandid ja kõrvale söödav toit on erinev ja siis see imendumine toimub nendele teistele neelatavatele asjadele vastavalt. Sest kehad ja seedimine ja nende keemia. Või on erinevad purjud lihtsalt kultuuri poolt koolitatud. Et näiteks mõtle, kui meil oleks kombeks viisakalt ümber laua istudes perekonna ja vanainimeste seltsis veini asemel hoopis rummikoolat juua. Või mõtle kui mingi teise kange joogi kõrvale käiks rituaal limpsimise ja kiljuvate toostidega ja kuidas see saadavat elamust mõjutaks.
 |
| lilleke |
Olen aegamööda kasvamas koos oma juustega sinnamaale, et ma pean laskma kellelgi asjatundlikumal neid varsti kärpida. Läheb käest ära.
Rongiga sõitmine tähendab tervet hulka rongiinimesi ja nende üle imestamist. Näiteks on seal üks Võimlev Vanamees, kes, arvaära, võimleb rongis. Eriti just hommikuti. Ja siis üks naeruväärselt mehelik noorhärra, kellelaadsete pärast ma veel 10 aastat tagasi oleksin olnud põlvist nõrk ja kes minu protesteerimistest hoolimata tahab kogu aeg mind mu jalgratta tõstmisel aidata. Ja terve ports igasugust muud rahvast.
Mul on üha kestev tunne, et ma peaksin rohkem lugema ja kirjutama. Seejuures valdkonnaspetsiifikata. Ma peaksin rohkem luuletama ja luulet lugema ja rohkem erialakirjandust lugema ja arukat juttu kirjutama ja juturaamatud ja jutud. Ja siis, kuna seda kõike on liiga palju liiga palju, teen ma hoopis uinaku.
Ostsin lauamängupoest endale jututäringud. Põhiliselt sest, et selle asja ilmselge jaburus ja poe täiesti imeline turundus on fantastiline kombo. Kuidas kuidas on nad suutnud nii imelikku asja müüa, ei mahu mulle pähe. Seega ostsin ka. Mis mul üle jäi. On küll tore.
Aga heaküll, mul sai vist kook ka valmis.
ma sinule pärast veel räägin
kuis sust lõbuga unistan
Mina tahan ka pai saada! Sassis tuba on suva, aga ma liigun oma lahtise läpaka ees üsna sageli võrdlemisi mitteriides olekus ja no ei ole mulle seltskonda vaja teisele poole ekraani selle kõrvale. Küsimus pole ju loomulikult isikuandmetes, vaid hoopis muus. Muidugi on olemas antiviirus ja üleüldine terve mõistus netikäitumise koha pealt, aga häkkerid on alati AV-tegijatest sammukese ees.
ReplyDeletehttp://motherboard.vice.com/blog/spying-webcam-slaves
ja keegi väga igatseb seda mitteriides sind näha?!
ReplyDeleteJah. Mitte tingimata sellepärast, et tegu on isikuliselt Minuga, aga mu eelmises kommentaaris olnud link seletab vast üsna hästi tagamaid. Ohvreid valitakse ju täiesti suvaliselt, nii kuidas parajasti näkkab. Samamoodi tasub üle tee minnes ikka vaadata ühele ja teisele poole, mitte mõelda, et "oh, milline autojuht mind ikka alla ajada tahaks!"
ReplyDeleteMulle tundub selline häkkeritöö natuke suur ja liiga ressursinõudlik. Sest selleks, et leida kedagi kaamera eest alasti ja siis seda kasutada, tuleks oma paha tarkvara kavalalt levitada hästi paljudele kasutajatele ja siis hästi palju videomaterjali käsitsi läbi vaadata, sest masin ei tea, kas pildil on tissid või mitte. Tissituvastus on ikka inimese töö. Ja isegi, kui keegi näebki kogu selle vaeva ja vaatab tuhandeid tuhandeid videosid sassis tubadest ja töllakil mokkadest (mitte nendest mokkadest) ja on tuvastanud need masinad, mille ees mõni kord alasti ollakse, on need masinad ja nende omanikud suuremas probleemis, kui nende alastus ja selle paistmine.
ReplyDeleteSest selleks ajaks on ju keegi võtnud võimust su arvuti üle nii palju, et ta võiks näiteks su krediitkaardi tühjaks teha või kogu su maise vara digiallkirjastada kellegi teise nimele.
Mis huvi peaks tal olema kellegi saboteerimise suhtes siis enam? Mida sealt enam saboteerida on? Siis on juba hilja.
Iseasi, kui keegi annab sulle isiklikult otse sinu kätte sinu arvutisse salakavala programmi, mis just sinu alastust luurab. See on juba imelik. Võinud siis otse küsida.
Turva on nagu sibulad. Sibulatel on kihid. Turval on kihid. Teip kaamera peal on üks kiht. See ei päästa sind kõigest aga mõnest küll.
ReplyDeleteMurca jutt kõlab umbes nii, et eluohtlikus linnaosas võib vabalt ringi kõndida taskud sularaha täis. Sest et röövimine polegi nii hull. Kui asjad perspektiivi panna.
On piisavalt juhtunud, et sinu kooli, arvutipoe või lihtsalt tuttav itimees annab sulle arvuti tagasi koos väikese 'lisaga'. Pole sugugi suur ja ressursinõudlik häkkeritöö.
Suur ja ressursinõudlik töö on sinu pangaarve tühjaks teha nii et pank ei tea kuhu raha välja jõudis. Kes see viitsib sellise asjaga jamada.
Sellise asja eesmärk ei ole raha kokku ajada, eesmärk on pihku lüüa. Kõigepealt varastatud pildid, siis nende abil välja pressitud pildid ja lõpuks sa lihtsalt teed, mida ta tahab. Kõvaks ei aja tal selleks ajaks mitte enam tissid, vaid võim. Pole vägistamisest enam väga kaugel.
Omast kogemusest ütlen, et kui emotsioonid on kinni võib abi olla Gestalt teraapiast. Minul vähemalt oli, väga. Sest ega kinni olevad emotsioonid ära ei kao - sa saad neid vaid peita veel rohkem, aga nad on ikkagi alles. See sügis on paljude jaoks karm. Ole enda vastu hell
ReplyDeleteMa tahaksin küll vähemalt osa sellest selle sügise süüks ajada. Sest sügised, need tulevad ja lähevad ja tühiasi. Aga see on niisugune jäävam seisund mul.
ReplyDeleteJa võib-olla päriselt karm ka ei ole see sügis, sest osa kurba on triggerdatud mõnikord näiteks sellest, et kõik on nii hea ja ilus.
Aga ma vaatan selle Gestaldi üle ja kui sul on kedagi/midagi konkreetset soovitada, siis ma kuulan.