Every rule I had you breakin'

IMG_1829
kasvuhoones on mingi suve mineku seisak


Rõõmustamine mingite plikalike asjade pärast. 
Ma just avastasin ja avastan muudkui jooksvalt uuesti, kuidas suurim rõõm pikkade juuste juures ei ole niipalju see, et ma nüüd näen päriselt naine välja või et inimesed mind (ekslikult) oluliselt malbemaks peavad või mulle mu normvälimuse eest komplimente teevad (mis on üllatav, sest tavaliselt on inimeste positiivne tunnustus mu põhimotivaator ja ma isegi ei ole praegu sarkastiline). Tegelikult. Kõige ägedam asi jälle pikkade juustega olemise juures on need ilusad soengud, mida ma saan nüüd endale teha. Hunnik klassialisi lokkide ja ülepeapatside ja krunnide ja juukselõksude ja vidinatega tüdrukusoenguid. Ja ma tahaks siin täiega jaurata sellest, kuidas need asjad meeldivad mulle, sest need meeldivad mulle ja sel pole mingit pistmist sellega, et ma tüdruk olen. Nagu need riided, mida ma kannan, on minu riided, mitte naiste riided. Ja mu lapsel pole tüdruku soeng, tal on tema enda soeng. Aga ma vist väga ei saa neid asju praegu lahutada. Mulle meeldib tüdruk olla ja paista. Tüdrukud on peaaegu mu lemmik liik inimesi. Ja plikalikud soengud on minu jaoks just see, millega saab ennast veel tüdrukumaks. Sest tüdruk olemise skaala on pidev, mitte binaarne. Lõpmata palju väärtusi iga kahe vahel.
Just punusin omale ümber pea pats pärja ja olen lihtsalt igasugune printsuss siin õmblusmasina ja kangahunnikute seltsis. Kuulan London Grammarit ja peaks kohe asjalikuks hakkama. Just.

Isverküll, ma kuulan seda London Grammari albumit juba umbes nädal aega iga päev muudkui uuesti ja otsast peale ja natukese aja pärast veel. See on, muide, minu kohta suhteliselt tavaline. Et kui midagi on head, tuleb seda võtta nii palju, et küll saab ja siis natuke veel otsa ja kui juba lõpmata iiveldamaajavalt palju on saanud, haugata natuke hapukurki vahele ja siis veel.

Miks hapukurki? Kust see praegu tuli?

--

Lugesin millegipärast mingeid omi vanu postitusi ja esiteks ma ei saa pooltel kordadel enam aru, mis kuradi asjast ma seal täpselt jahungi. Ja et huvitav, kes kõike seda jama tookord luges. Kui üldse. Teiseks, nende asjade kohta, millest ma saan aru - ma olen nii nunnu. Seal nende viie-kuue aasta tagustes mõtisklustes ja askeldustes. Igasugune (põhiliselt tahtmatu) nunnusus. Ja et huvitav, kas ma seda siin tulen ka viis aastat hiljem lugema ja olen üleni: aww... tibu. linnu.


IMG_1815
selged kohevad loojangud ei hooli, et sa oled tol hetkel võib-olla autos



Kas sa tead, onju, seda, kuidas värskelt armunud või mingil muul moel teisest inimesest vaimustunud olles, oled hästi täpselt kohastuv paindilk ja avatud tema jaoks. Iseenesestki. Kogematagi. Ja näiteks kui ta näitab sulle mingit kohta või asja, mis tema jaoks on tähendusrikas või kuidagi hingestatud, siis võtad kogu oma tähendusmootori täispööretele käima ja keerad põhja oma hingestaja ja püüad selles asjas näha seda suurust ja väge, mida tema näeb. Ja mõnikord ei pea püüdmagi. Mõni kord ongi. Suur ja vägev. Sest ega sa mingitesse tühistesse ju ei
Noh, ma mõtlesin, et huvitav, kas saaks ükspäev sedalaadi trikki teha, et kui keegi on must sisse võetud, siis näidata talle mingit lõpmata mõtetut asja ja väita, et see on oh-kui-suur ja appi-kui-ilus ja vaataks, kas ta hakkab nägema ja siis salaja muigaks ta üle. Kuigi tõenäoliselt ma nii mõrraks lähiajal ei lähe. Pealegi ma armun sellistel puhkudel ise ka natuke (endassegi), niiet igasugune trollimine on mõnevõrra raskendatud.
Sa lihtsalt ei usuks, kui raske elu on romantikutel.


Üks naine rääkis mulle, et põhiline põhjus, miks ta oma mehega eriti ei tülitse, on see, et ta lihtsalt ei hakkagi mingeid asju ütlema, sest ta teab täpselt, mida mees vastu ütleks. Noh, et eriti ei viitsi siis ju. Ette teada, kuidas need asjad lähevad.
Mis ühelt poolt on natuke selline tuhm ja kulunud ja mingi hala kadumaläinud kirest või särtsust. Aga teiselt poolt on ikkagi lõpmata armas ka. Kedagi nii hästi lõpuni tunda, et võid temaga mõned jutud ära pidada teda asjasse segamatagi. Nagu te oleksite mingis mõttes igavesti lahutamatud, sest ta on osa sinust.
See on, muide, viimasel ajal mu põhiline eneseteraapiameetod. Pidada inimestega kujuteldavaid dialooge. Sest on terve hulk asju, mille puhul ma tean, kuidas ta vastaks ja siis ma tean, mida mina ütleks ja isegi, kui ta just seda ei vastaks, siis seal ei ole nüüd lõpmata palju variante, mida ta võiks vastata ja ma tean, mida mina siis ütleks ja. 
(Hmm... huvitav, kas ma koostan oma peas võimalike dialoogide puid? Huvitav, kas see läheb üle, kui ma ei ole just pool aastat matat õpetanud?)
Teine rakendus kujuteldavatele dialoogidele on need asjad, mida mina tahan öelda, aga keegi ei taha kuulda. Tead küll neid isekaid omakasupüüdlikke ülestunnistusi ja seisundeid ja küsimusi, mis teenivad ainult ja ainult nende ütleja huve. Ja kohati sõkuvad üle teiste omadegi. Kui võimalus anda. Niiet ma samahästi võin neid mänge oma peas mängida ja kõik vajalikud kinnitused ja kergendused ja kujuteldava süü kujuteldav tõstmine-asetamine ja kõik sellega kaasnev.

Metsakaamera ülekanne käib taustale ja metsas on pime ja lumine. Vahepeal kostab sinna lähima asula ilutulestiku kõminat.

IMG_1780
tegime kodus ükspäev vastu valgust pildistamise harjutusi

Muidugi on inimeste hulgas enda üksi tundmine selle tundja isiklik valik. Küsimus on tema seisundites ja tema häälestumises või häälestumatuses. Mitte selles, et teised on nõnda eemalolevad kauged hajevil. Kui ise ei saa aru, mis levelil praegu ollakse, tundubki, nagu kõik teised oleksid ära ja tema ainsana kohal ja suured vanakooli teatri žestid ja meele ära heit ja ahastus. 
Sesmõttes, et kui meil on siin praegu niisugune ühes füüsilses ruumis olek omavahel teineteisele kehasooja ja kaitset pakkudes ja samal ajal igaüks eraldi oma nutiseadmes klõbistamas, siis mis mõttes sa hakkad äkitselt vinguma, et keegi sind ei kuule ei mõista.

--


Ma olen viimastel päevadel filme vaadanud ja need ongi täiesti head mõjusad silmapaistvad olnud, niiet julgen soovitadagi.
Belleville'i kolmikud (imdb) - hästi tore joonisfilm põhiliselt headest inimestest ja elust ja selle ilusast kentsakusest. Peaaegu olematu dialoogiga. Meil supakad ei töötand ja ma prantsuse keelt kuulan, siis ma üldiselt hääletooni ja kõnetempo järgi oletan, millest jutt. Aga sest pold midagi, sest kogu tähendus anti edasi muul moel ja väga tore. Isegi laps vaatas terve filmi ära, jooksvalt kogu aeg meelde tuletades, et talle tegelt eriti ei meeldi ja väga imelik värk ikka.
Nahk, milles ma elan (imdb) - üldse enam mitte headest inimestest. Hoopis keerukamatest veidratest kiiksuga inimestest. Hästi almodovaarilik, kui nii tohib üldse öelda. Mul on alati tema filme vaadates mingi imelik tunne, et kas ta üldse on eriti naisi või inimesi lähedalt näinud, sest täpselt mida kuradit. Veits vaimukas ka, aga selle ma pean võib-olla tagasi võtma, sest mulle juba öeldi, et see film on vaimukas ainult mingite südametute sadistide arvates. Sest tegelt oli kurb ja traagiline. Niiet eks sa ise vaata.
Poisipõli (imdb) - seda filmi me vaatasimegi selle pärast, et see on mõnevõrra haruldane, et 12 aasta sündmused filmis on üles filmitud 12 aasta jooksul päris elus ja näitlejad ühtlaselt vananevad ja elu ja olustik ongi filmi tegevusega kohakuti, sest seal oligi tol hetkel see aeg ja nii. Näiteks muusika või autod või poliitika või riided. Niiet tehniliselt hästi siiras ja aus ja tõetruu. Lugu ise oli küll selline, et ma alguses pidin end pooleks igavlema, et seal mitte midagi ei juhtu. Pärast läks natuke sisukamaks ka ja täitsa annab hiljemgi veini kõrvale arutada paar asja.

Comments

  1. Mulle ka meeldib olla pikkade juustega ja neid siniseks, roheliseks jne värvida, AGA mul on nii libedad juuksed ja ma ise olen nii andetu juuksur, et ma ei suuda endale isegi tavalist punupatsi teha! :( Kalasabast või ümberpea patsist näen vaid und ja ilma rahata ei hakka ka keegi mulle seda kõike tegema kui mul lihtsalt vahel tuju tuleb (avamisele või külla minnes või niisama pildistamise jaoks). Selle poolest võiksin poisipea teha, aga ei raatsi. Äkki veel arvavad, et pean end vanaks? A'la kell kukkus, nüüd lõikas juuksed maha ja tegi rullisoengu nagu keskealine tädi (aga seda juhtus ainult vanasti, nüüd on uued moed). ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Patsipunumine on üks nendest asjadest, mille ma sain alles suure tüdrukuna selgeks. Kuigi pikad juuksed olid umbes niikaua, kui ma üldse ennast mäletan. Harjutamise asi. Alguses tulevad karvased naljakad patsid, aga kui selle vastu suurt ei ole, saab proovimise ja katsetamisega varsti iseenda parimaks punuriks.

      Delete
  2. Hei Murca, ma vajutasin seda London Grammari linki ja - wow! ma ei saa nüüd arvuti tagant minemagi, mulle NIIII meeldib.
    Aitäh! :)

    ReplyDelete

Post a Comment