Tuesday, December 02, 2014

ja kui leebe see ongi

IMG_8243

Minuarvates peaks suhetes, igasugustes partnerlustes ja sõprustes olema kokkulepe: kui mina kukun, siis sina jääd püsti. 
Ma olen mitu korda sattunud olukorda, kus ma peaksin olema mingis toetavas hoolivas paaris kellegagi ja mul on äkitsi mingi jama. Isegi ei pea midagi juhtuma. Võib vabalt olla, et ühel suvalisel kolmapäeva pärastlõunal järsku mitte miski enam ei klapi ja ükski sellest ei anna ühendust ja hästi puru. Mis iganes põhjusel või ajendil või päästikust kukkumisoht. Ja siis tema, kes oleks pidanud püsti jääma, käib selle peale esimesel võimalusel perseli. Põntsti. Võtab kõik isiklikult ja südamesse ja jookseb karjudes kellegi kolmanda embusse või häliseb juukseid katkudest ja tuhka pähe raputades minu ümber nutta hüsteeritseda. Nii ei saa. Kui mina kukun, siis sina jääd püsti. Ja kui sina kukud, siis pean mina püsti jääma. Ja mis mõttes iga kord, kui mul natuke läheb tasakaal käest ära, oled sina kohe siruli maas ja kogu vaatuse peaosatäitja ja ohver. Ma ei jõua kogu aeg ennast ise ära päästa, et siis sulle ka veel appi tormata. Mis mõte sellel siis oleks.


Sellest, kuidas 9gag on nõme.
Tead, kuidas ma tean, et 9gag on nõme? Ma käin seal. Kogu aeg. Vaatan ringi, sirvin lehekülje või kümme. Ja ongi nõme. Aeg-ajalt on keegi natuke vaimukas või juhib tähelepanu mõnele huvitavale asjale või film või sari või kunstnik. Aga üldiselt. Kari närvihaigeid seksistlikke ignorantseid tiinekaid. Et kui sa vahepeal kuuled, et siin Tartu kandis keegi ohib nii tüdinult ja valjusti, et kostab Viljandini välja, siis tea, et Murca on jälle 9gagis ahastamas, kui lollid ja kitsa maailma ja vähese empaatiaga halva huumorimeelega inimesed ikka on. Ja ma ei tea, miks ma sinna kogu aeg tagasi lähen. 
Miks ma loen Õhtulehe pealkirju? Miks ma vaatan artiklite kommentaare, miks ma subscribe'in tobedatele blogidele? Ära küsi.

Muidugi ma olen hiigla tubli olnud, sest ma olen nii paljudest väikestest mõtlematutest närviajavatest asjadest täielikult loobunud. Ma ei kuula kommertsraadiojaamasid. Ma ei osta valmistoitu. Ei vajuta elu24 linkidele. Ööklubidesse inimestega tutvuma ei roni ja kinno lähen ka harva ja juba ette madalate ootustega ja pigem nigunii seltsi mõttes.


IMG_1700
üks uhke maja oli täiesti seest tühjaks lagunenud ja endine käepärane seinasoojustus rippus aknaaugu ees nagu kardinad.
ja kardinad annavad ju kodutunnet ja hubasust majale.



Aga teemal raadiojaamad. Vikerraadio hommikuprogramm. Sa teinekord proovi. See on mingi teine tase. Neil on ainult üks onu stuudios ja see natuke seletab küll muusika vahele, loeb ajalehtede pealkirju ja kommenteerib. Aga tal on selline... isevärki huumorimeel. Võiks isegi öelda, et kuiv. Aga mitte halvas mõttes. Selles mõttes, et kui tema huumori kohta öelda kuiv, siis kommertsjaamade hommikusaadete huumor on märg lödine tatine ja veniv ja veits hapuka lõhnaga. Nagu see vedelik, mis prügiämbri põhja koguneb, kui prügikott kusagilt katki on. Brr. 
Et kuula hommikul hoopis Vikerraadiot ja küll siis näed.



IMG_8232
lihtsalt selle pärast, et sügist pole, ei pea seente pildistamisest loobuma



Teemal valmistoit. Mul on sel teemal ka täiesti kogu maailma suurune tüdimus ja irritatsioon. Miks miks on poodid valmistoit nii rõve? Kas ei saa siis kvaliteetsetest koostisosadest värsket toitu kokku keerata? Peab siis kõik ära solkima? Kõik asjad maitsevad nagu üleeilsest peale soojas hoitud purgisupp. 
Näiteks kanakoivad. Kui mina tahan kana küpsetada kodus, siis ma ostan värsked roosad ilusad kanakoivakesed. Kui need kleepuvad, sest nad on poes õhu käes pidand vahtima, siis loputan veel üle või tõmban naha maha. Siis teen värskele kanale värske marinaadi paariks tunniks ja küpsetan samal päeval ahjus ja jumalik. Suus sulav. Laps ütleb, et minu valmistatud kana tekitab tunde, nagu suus oleksid väikesed plahvatused, sest nii hea on. Seda ta muidugi ütles mulle tol päeval, kui ma olin oma kokakunsti ebaoluliseks pidades ostnud valmismarineeritud kana ja me pidime poole ära viskama, sest ni rõve. 
Sest poekana on, vähemalt minuarust, tehtud hoopis järgmisel põhimõttel. Värske toores kanaliha hakkab pahaks minema. Hindame alla. Ikka keegi ära ei ostnud. Paneme marinaadi. Sest esialgu veel võib ju temaga toiminguid teha, kui on säilivuse viimane kuupäev. Ja marineeritud kanal on ju uus säilivusaeg. Marinaad rõvedalt soolane teha ja säilitusainet ka sisse panna, kestab kauem. Hõissa! Jälle nädal võidetud. Siis see kana vahib seal marinaadis ja hakkab pahaks minema. Hindame alla. Ikka keegi ära ei ostnud. Viskame grillile. Müüme. Soojendame uuesti üle. Mis? Eilset kana ikka võib veel korra üles soojendada. Soola ka natuke juurde ja läheb. Lõpuks sööd peaaegu kuu aega tagasi halvaks läinud liha ja imestad, et tervis läheb käest ja tuju pahaks.



Ma tegelt mõtlesin vahepeal ühte inimeste asja ka. Et kuidas me tahame muudkui inimesi lahus hoida. Üldse ei taha oma erinevate külgede kontakte kokku viia. Näiteks ei taha, et su eksid iialgi ühes toas oleksid. Ja kui selline väike elevusttekitav armumine korraks on, püüad hoolitseda, et su abikaasa seda inimest iial ei näeks või sinuga siduda ei oskaks. Mõned inimesed teinekord isegi püüavad oma sõprade eest oma vanemaid varjata või oma laste eest oma sõpru ja üldse erinevaid sõpru eraldi anumates säilitada ja nii edasi.

Ja siis ma mõtlesin, et mõtle, kui tore oleks, kui me üldse ei püüaks seda. Kui võtaks sellel ilusal poisil näpust kinni ja viiks ta oma abikaasa ette, endal silmad säramas. "See on see poiss, kellest ma sulle rääkisin, saage tuttavaks, eksole ta tore." Ja kui viiks kokku oma sõbrannad oma peikadega ja võimaldaks oma sõpradel oma lastega hängida ja läheks oma isa uue girlfriendiga kohvile ja vaataks ühtlasi järele, mis inimesed need on, kes su õdedega hängivad.
Sest ühelt poolt on tegelikult hea ja turvaline olla sotsiaalne loomake, kellel on igal pool siin seal kõik kohad täis tähendusrikkaid kontakte ja seotus ja ühendatus kogu karja või karjadega ja jagatud leib.
Ja sest teiselt poolt su munad. Ja nende mitte ühte korvi panek.
Kolmandalt poolt on see lihtsalt mitte nõme olemine. Et ei pea kogu aeg torkima ja tõrkuma. Võib hoopis asjadele rõõmsalt hoogusid sisse lükata ja siis ise kaksiratsi hoo peale hüpata ja vaadata, kuhu viib.

5 comments:

  1. mul on muide täpselt vastupidine tung: kõik need inimesed kokku viia. kujutan ette, kuidas eksid ja praegune teinepool kokku saavad ja sellest on tore mõelda, sest võib loota, et räägivad minust. ja oma pisiarmumistest kohe A.-le rääkida (tema räägib mulle ka, nt "vaata, see tüdruk seal filmis on hingematvalt ilus".). ma tahaks, et kõik mu ägedad sõbrad teaks, kui ägedad mu teised sõbrad on, ma tahaks kogu aeg ühtede ägedate sõpradega teiste ägedate sõprade ees hoobelda. ja raamatutegelaste ees ka. ma kogu aeg kujutan oma sõbrad endaga kaasa kuhugi raamatusse, et nad seal raamatus näeks, kuidas meil asjad käivad.

    ReplyDelete
  2. Paula08:13

    Kusjuures mul ei ole sellist tungi, mul on selline elu.
    Mu eksid tunnevad üksteis päris hästi ja mu elukaaslane suhtleb mu kerget elevust tekitanud armumisega. Ma käin vahel oma laste isa uue naisega kohvil või lihtsalt veini joomas ja kui on pühad ja pidu siis tulevad kõik kokku ja on toredad. Või tuleb eks oma naisega lihtsalt pühapäeva hommikul pannkooke sööma. Keegi ei vaata imelikult.
    Ma sain oma isa naisega ka väga hästi läbi. See, mida sa oma elu õppetundidest teed on ikka sinu enda valik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Issver kui toredad te olete.

      Nüüd ma hakkasin muidugi mõtlema, et äkki mitte mitte keegi normaalne ei ürita oma inimesi eraldi hoida ja kõik inimesed ongi nii toredad. Ainult mina olen jälle liiga palju usa popkultuuri endasse imenud ja reaalsusega kontakt on põmst olematu ja siis teen kogu aeg fantastilisi avastusi, kuidas oleks hoopis tore inimene olla.

      Delete
    2. USA popkultuurist on näha üldse imelikke asju. ma näiteks vaatan fastsineeritult, kuidas nad romantilistes suhetes üksteise kehasid osadeks jagavad, mida graafikusse paigutada - noh, et mitmendal kohtingul mis kehaosa katsuda tohib. Tekitab kujutluspilte, kuidas inimesed õpivad selliseid graafikuid koolis teoreetiliselt ammu enne, kui praktilisteks tegudeks läheb.

      Delete
  3. Paula10:56

    See ainevald, see teema jäägu mõneks hoopis
    teiseks korraks.
    Siinkõneleja arvates see kuulub ulmeliste kilda.
    "Normaalsed inimesed " Pauli - Erik Rummo

    ReplyDelete