Ära karda mind, ka mina olen väike

tühjendasin oma telefoni ja selline märtsitriinu

Ma tean ühte sellist inimest, kes räägib kogu aeg nii puhast eesti keelt, ilma ühegi otse inglise keelest üle toodud tsitaadi või labaselt laenatud võõrsõnata, et ma alguses mõtlesin, et äkki ta ei oskagi inglise keelt. Saadsaaru, ta isegi ei ütle cool või awesome või vau. Ta isegi ei ütle 'lahe'. See on mu järgmise taseme väljakutse. Osata niimoodi kõneleda. Praegu on käsil see tase, kus ma üritan otse pähe kargava ingiskeelsele väljendi asemel võimalikult head täpset eestikeelset leida. Kasvõi tagantjärele. Väikesed peamurdmisülesanded mu igapäevas.

Teine asi inglise keelega on muidugi see, et me tegelt eeldame, et kõik seda oskavad. Näiteks ma olen mõni kord mõnes seltskonnas pikalt nuputanud mõne inimese veidrat käitumist. Et kuidas ta noid asju ei teadnud ja miks ta käitub, nagu need inimesed poleks seda üldse öelnud ja kuidas tema panused vaidlustesse ja pikemalt vältavatesse aruteludesse on nii ühekülgsed ja nagu puudulikud. Kuni ma järsku ära ühendan - ta ei saa inglise keelest aru! Appikene, tal on ju vähemalt pool tema ümber toimuvast sisust saamata. Ja naljakas on just see, kui kaua mul läheb aega, et jõuda selle seletuseni. Et kui vähetõenäoliseks ma seda pean.

Näiteks kui kiiresti sa avastaksid, et mõni inimene tegelikult ei oska lugeda.

Kolmas on see, kui ma pidin kellelegi raamatuid soovitama ja pika soovitusnimekirja keskel taipasin järsku küsida: sa loed ingliskeeles ka, onju. Ja selgus, et ei loe. Ja siis ma võtsin poole oma soovitustest tagasi. Aga.. mis elu sa siis elad, kui sa inglise keeles ei loe.

Samas, mis elu mina elan, kui ma sugugi näiteks itaalia või vene keeles ei loe.

Enda ümber olevate inimeste kohta avastuste tegemise teine teema on vasakukäelisus. Mul pole hetkeseisuga õrna aimugi, kes mu igapäevastest kontaktidest on vasakukäelised. Sest ma ei näe enam inimesi pliiatsit kasutamas. Ja noh, osa oma kontakte ma lihtsalt ei näe-gi. Aga võimalik ka, et mu ümber enam ei olegi vasakukäelisi, sest äkki seal on mingi huvitav korrelatsioon realia valdkonna ja mitte-vasakukäeline olemise vahel.

valgus ja tühjus on fotodele nii raskesti tabatavad 

Tookord, kui ma oma juuksed maha ajasin, oli üks toredaid avastusi see, et inimesed ju kiinduvad oma juustesse liiga palju ja on igati tervislik vahepeal oma liialdatud kiindumustest ise lahti öelda. Avastasin näiteks selle põhjal, kuidas inimesed karjusid ja hirmusid, kui mina juuksed maha ajasin ja kuidas nad olid täiesti veendunud, et nad ise küll kunagi midagi nii õudset endale ei teeks. Ja nüüd loomulikult, sedamööda, kuidas mu juuksed kasvavad, kasvab mu (ebaterve) armastus nende vastu. Kaks korda olen juba näinud halba und sellest, kuidas ma rumalast peast oma juukseid olen lõiganud ja siis nendeta elama pean ja nutt ja hala ja enesepiitsutus.

Samas - enesepiitsutus on võibolla lihtsalt käesoleva hooaja unenägude teema. Näiteks üks öö ma nägin unes, et ma võtsin kellegi auto ja sõitsin sellega kuhugi kaua ja valesti ja auto oli nii halvasti juhitav, et ma sain kuidagi kogemata läbi kokkupõrgete ja mõlkimiste ja äparduste Floridasse sõita. Seal veetsin ma aega mingis majas kahe toreda vanaprouaga, kelle kass rääkis eesti keelt. Vanaprouad olevat talle nalja pärast õpetanud, sest nad olid ise ka natuke eesti juurtega ja tundus tore asi, mida oma kassile edasi anda. Siuke pisike laiguline emane kass oli. Aga ma olin ühtlaselt õnnetu, et ma selle auto ikkagi varastasin ja sellega nii kaugele ja katki sõitsin.

Autosõidu teemadel. Mul on nii kõrini. Mõtlesin, et teen oma uue õpetaja juures viimase tunni ja lähen tagasi oma esialgsesse autokooli ja teen nood neetud eksamid siis ära. Ja siis see paljutõotatud viimane tund oli lihtsalt kõik nõmedus. Nagu ma ei teaks midagi liiklusest või selle eeskirjadest ja näeksin pooli juhtimisseadmeid esimest korda. Mitu kuud ei ole enam autot välja suretanud - viimane tund on just paras aeg, et seda teha kaks korda keset liiklust. Just paari ettesõidu ja kolme suunavea vahele. 
Seega, hoidmaks üleval mu motivatsiooni ja täitmaks mu enesekeskset blogipinda. Siin on nimekiri põhjustest, miks mulle on juhilube vaja:

1. Mõni kord ma tahan kusagile sõita ja keegi ei taha mind sõidutada. Näiteks Haapsallu. Või Saadjärve äärde. Või lihtsalt. Ära. 
2. Rongid on üleni vahvad küll, aga kui sul on täpselt kolm (3) võimalust päeva jooksul linna või linnast ära saada, tahaks tasakesi hakata kedagi kägistama. Ja kuigi ma olen ühtlaselt veendunud, et maakonna siseselt peaksid rongid käima vahetpidamata kogu aeg iga natukese aja tagant ja et maailm tegelikult liigub kogu aeg parema ja õigema poole ja varem või hiljem hakkavad rongid käima vahetpidamata kogu aeg iga natukese aja tagant. Ma olen kärsitu. Ma tahan, et ma ruttu saaksin võimaluse enamvähem iga kell ühest kohast teise.
3. Iga kord, kui ma hakkan oma sõpradele peale käima, et me peame totaalselt minema autoga mingile ägedale eurotripile ja näiteks avastama Läänemere rannakülasid  ja külastama Baltimaades toimuvaid festivale ja Berliiiiiiiin, pean ma end natuke sitapeana tundma. Sest ma põmst nõuan, et keegi mind sõidutaks. Ja mitte vähe. Kui ma saaks osa sõidutamistööd oma peale võtta, oleks poole uhkem ja julgem siukest juttu ajada.
4. Juhiload on üks suureks saamise asjadest. Mitte suureks ja nõmedaks (nagu ma kunagi üleni väga rebeli tiinekana lubasin mitte kunagi saada). Vaid suureks ja vabaks. Juhiload on nagu kinnisvara omamine, lapsed ja töökoht. Nagu baarikapi omamine või see, et külmkapis on jäätist, sest ma ostsin, niisama, võib-olla pärastpoole söön seda. Võibolla mitte. Tavaline asi. 

raja palvelasse palvetama pääs on keerulisem, kui arvata võiks

--

Sain just põhjaliku õrnalt irvitava noomituse osaliseks, et kõik, mida ma iialgi varjata või enda teada üritan hoida, on tegelikult mu blogist välja loetav. Vähemalt nende poolt, kes on targad ja sobivad oma ametisse. Mis on mu igipõline needus. Mitte ainult blogis vaid päriselus ka. Et ma ei saa midagi varjatud või salajas peetud, iga mu sisemine tuige ja värin on kõigile kohe nähtaval. Teinekord juba enne, kui ma isegi aru saan. Ja samas pean ma ikkagi aegajalt inimesi rabama täiesti uskumatute uudistega, et nad mulle meeldivad ja ma olen tegelt nende poolt ja ei mõelnd midagi halba ja soovin ainult head. Sesmõttes, et üleni oehh. Ühelt poolt on kõik näha ja teiselt poolt ikkagi arusaamatused. Vaene mina.


Kes teab mingit ägedat nippi, kuidas suvi lähemale tuua ilma otseselt Bahamale põrutamata, võib julgelt mullegi öelda. Sest juba tahaks ju.